Peedichipsid

Tegelt maiteagi, kudamoodi eesti keeli seda sõna peaks kirjutama: sipsid v krõpsud võiveelmidagikolmandat? No vatever, ega see polegi asja point. Point on oopis see, et käisime mõni aeg tagasi sõpradel külas ja eelroavaagnal viipasid kutsuvalt punapeediviilakad, mis olid ahjus ära chipsistatud. No praktselt kuivatatud, noh. Oikuikorradima hiad need olid! Sellised kergelt karamelliseerund balsamico maitsega, mõned veits nätsked, mõned krõmpsumad... Viisid keele mitte alla, vaid suisa tundmatutesse kõrgustesse:)

Selle maitseelamuse tagajärjel käisin terve eelmise nädala iga jummala pääv turul (no meil pole kaugele minna, turg siinsamas üle tee õnneks:) peeti otsimas. A midai ole, see on peet. Ma olen ennegi märgand, et peediga siinmail kefad lood on, a ikka lootsin, et ehk läheb õnneks. Ja minu järjekindlus kandis laubal vilja - sain 4 kena peedikest, mitte eriti suured, aga sipsistamiseks mu meelest just parajad:)

Lisaks oli turul ka viigimarjatädi (see on suht haruldane, et siinmaal viigimari valmis jõuab saada, aga seekord nii pikk ja soe sügis, et on õnneks läind), kelle käest tõin posu ilusaid pehmeid viigimarju ja tegin neist rukola, võis kuumutet pirniviilakate, seesamiseemnete ja sinihallitusjuustuga päris hia salati.

A rääkida tahtisn ikkagi neist peedichipsidest/sipsidest/krõpsudest. Elistasin sõbrale ja uurisin, et millega täpselt neid peete siis tuunitud oli ja selgus, et asi on kenjaalselt lihtne:

peet koorida ja õhukesteks viilakateks lõigata ja siis suu/käe/maitse järgi peale soola, pipart, suhkrut, oliiviõli, balsamicot ja punast veini. Kõik see tuli kenasti peediviilakatega kausis segada ning seejärel peaks peedid õhukese kihina ahjuplaadile viskama. Kes eriti usin on ja eriti head tulemust tahab saada (ning kellel ei ripu imiklaps parasjagu jalge küljes:), see võiks peedikesed suisa pannile LADUDA, et kõik ühtlaselt kuumust saaks. Ahi 150 kraadi juurde, esimesed 2 tundi maitsestuvad viilakad fooliumi all, viimase tunni-poolteist ilma fooliumita. Nats võiks neid vahepeal segada pannilabidaga ka. Magnifico!

Nüüd takkajärgi küll ütlen, et järgmisel korral panen suhkrut veits rohkem ja punaveini vähem, a kokkuvõtteks said ikka head snäksid küll. Kui Z. koju tuli pärast poolepäävast maja juures asjatamist läksid nii peediviilakad, salat kui ka vein nigut mutiauku.

Ainuke miinus kogu selle asja juures on see, et peedid lähevad ikka ullult kokku seal panni peal, nigut kukeseened, ausõna... Minu neljast peedist jäi vaid käputäis sipse, niet kui seltskond suurem on, siis peaks vast kahe plaadi peal peeti sipsistama.

Panen siia ka mitte eriti hästi õnnestund sipsipildi, anoh - on vähemalt umbkaudu näha, millega tegu:)

...hoolik...

Mulle sokulaad maitseb. No ikka väga maitseb. Olen suhteliselt kõigesööja, isegi sellised tõelisest sokulaadist suht kaugel olevad isendid nagu Bounty või Kamatahvel võivad mul meele hiaks teha:) Viimasel ajal on kaubanduses näha tumedat sokulaadi eriti erutavates maitsekombinatsioonides. Nont eelmisel nädalil ostsin kohalikku tumedat sokulaadi ingveriga, täitsa hia oli. Seega kiikan nüüd ka tihedamini tumeda sokulaadi poole. Ja tumedast sokulaadist saab teha ka ead rammusat kooki:)

A miks ma sokulaadist ültse kirjutama akkasin, on tõsiasi, et ma hävitasin just praegast telekat vaadates terve tahvli ära. Ma tavaliselt ei söö tervet tahvlit korraga, kuna mul saab enne kas isu täis või läheb süda pahaks:) A täna sõin. Oli selline sokulaad papaiatükkidega. KOHUTAVALT hia oli! Nii hia, et mai saand kahjuks isegi mitte ühte tükki Z.-le omseks maitsta jätta, väga piinlik... Sokulaad oli sõbrannalt sünnipäävaks saadud, seega juba mitu aega minuga tõtt vaadand köögiriiulil. Ja täna oli siis see pääv, mil otsustasin ta hävitada. Nüüd on nats raske olla küll, agano ütleme nii, et asi oli seda väärt:) Kahju, et õhtuti on kombeks ambaid pesta, siis kaob ju see imeline maitse suust ära...

Meil Maal

Isa näitas imiklapsele eile õhtul raamatust loomi. Näed, see on lehm, siit tuleb piim, siit tuleb hea liha hautise jaoks ja siit tuleb steik... Aga see siin on lambapoiss, teeb määäää! Lambapoiss annab meile head liha, millest issi teeb sulle paprikaselt punase pajaroa... Need on siin kanad ja tibud. Kanad annavad meile mune ja kui nad enam ei viitsi muneda, siis keedame neist paprikakastmes kanarooga. Tibud on täiesti mõttetud loomad, ainult siutsuvad...

Ja nii need taimetoitlased kasvavad...

Ood Rõõmule

Maja tagant rõdu alt on kaks korda tänase omiku jooksul üks onkel mööda käind ja vilistand Beethovenit. Kitarr on tal üle õla visatud, tinistab seda ja vilistab. Eino iseenesest ju täitsa vilistamiskohane pääv - päike paistab ja uus nädal algab jne. Aga kas just seda Euroopa Liidu tunnusmeeloodiat/hümni vilistada... Nomaitea. Maitse üle teadupärast ei vaielda:)

Igatahes on onkel saavutand selle, et mul nüid kummitab see korramuse ood.

Alle Menschen werden Brüder...

*ümisedes ära

Log Time No See/Write:)

Oehh, mai teagi kohe, kust otsast nüid alustada, pole ju sadanelikendkaks aastat siin skribeerimas käind.. Ahetmiks? No ega ma seletamise ja põhjendamisega jänni ei jääks, aga lühidalt võib mittekirjutamise siiki kokku võtta järgmiselt - Lihtsalt Pole Aega.
Olen juba kurtnud, et peaksin mingitele ajamanageerimise kursustele minema ilmselt, kuna kogu aeg istub mingi töö/tegemine/käimine/üritus kukil. A öölda oleks mul küll ja veel:)) Seda juhtub minuga üldse kuidagi väga arva, et mul midagi öölda poleks, selles igatahes probleemi pole:) Mõnikord teen miskit mõtlemist mittevajavat tööd (nont tolmu pühkimine v lapse mänguasjade kokkukorjamine) ja mõlgutan siis mõtteid, millest kõigest tahaks kirjutada... Teemasid jätkuks kauemaks: aasta emaksolemist, lastekasvatusest erinevates kultuurides, emaidentiteet, majaehitus, kokkamine jne.

Võib-olla isegi mitte niivõrd kirjutamise soov pole see, mis kihutab, pigem ootus, et keegi minuga kommentaariumis mõtteid vahetaks, et oma kahtlustele/kõhklustele kinnitust saada võiet keegi need kolinaga ümber lükkaks. Eriti puudutab see muidugi kõike lapsega seotut. Sest ma pean ütlema, et ega minus mingi ürgne emainstinkt ilmselt ei pesitse Olen ikka selline, kes raamatust, netist ja arstitädilt tahab vastuseid saada... Need tunduvad justkui kindlamad kui miski instinkt, mis nagu peaks olema, aga kuna ma pole ta olemasolus just eriti kindel, siis tunduvad eelpool loetletud allikad kuidagi mõistlikumad:)

Suvi läks meil nagu ikka - autoga Eestisse (imiklaps pidas reisi suurepäraliselt vastu, niet jääme lootma, et ta osutub ka tulevikus sama autolembeseks:), siis käisime sutsaka Soomes ja Eestis sebisime ringiratast, käisime külas ja võtsime külalisi vasta. Kuna kallis abikaas sai majaehituse tõttu suht lühikest aega seekord Eestis olla, aga kõik sõbrad oli ju vaja ära külastada, siis oli meil üks nädal selline, kus pea igal õhtul olime kuskil külas ja mina sõidutasin vastu ööd kaks magavat kutti koju:) Meie tulime imiklapsega alles taasiseseisvumispääval tagasi ja saime/saame siin veel päris tõhusalt kuumasid suveilmasid ja värskeid puuvilju nautida. Viimaseid jagub muidugist siiani. Imiklapse lemmikuteks on osutund melon ja pirn, no see ilus oranzhika sisuga melon, see, mis pealt triibuline. Äia juurest saime tohhutu laari aprikoosimoosi, niet on, millega talvel pannkooki süüa ja mida lapsele pudrusilmaks panna. Njamm.

Majake (mis tundus alguses jubetilluke:) on püsti, vaheseinad kah olemas ja ilus kivikatus peal. Nüüd ei tundu ta enam ka nukumajana ja meie tulevase magamistoa aknast paistavad kauguses tõesti mäed! MÄED! No ega meil selline miljuunivaade pole nigut Mannil, aga ilusa ilmaga on ikkagi midagi seal kauguses terendamas:) Samas paistavad meie tulevase magamistoa aknast ka naabrite koledad tagahoovid, ühel on ilma ratasteta vana Skoda hoovi peal ja selle ümber veel igast vanarauda, teisel on mingi hütt, kus igast kola hoitasse. Kola hoiab ilmselt hütti püsti, see on ikka väga õnnetu väljanägemisega... Ja kuskil läheduses peab keegi kanu, sest kukehäält on aegajalt kuulda ja ületee elab poni tühja krundi peal. Võib-olla see ongi ponile karjamaaks ostetud, see krunt...

Järgmisel nädalal akkavad elektrionud juhtmeid vedama majas, siis akkavad gaasi-ja veeonud torusid vedama ja siis võib akata siseviimistlust tegema. A jõuluks vist ikka ei saa oma koju, mulle tundub. Mees on optimistlikum. We'll see:)

Alustasime imiklapsega ka uut hooaega laulumänguringis. Seal on nüid palju uusi titemammasid ja tittesid (mitm.partitiiv titti kõlaks ka päris äste:), kes tahavad meiega sõbraks saada. Mina aga olen selline halb inime, et mai taha väga änam kõikide inimestega sõbraks saada... No selles mõttes, et vanust on ka juba nii palju, et peaks pigem püüdma oma olemasolevaid sõpru ja tuttavaid ning suhteid nendega manageerida, mitte üha uusi ja uusi pinnapealseid tutvusi looma. Nemad tahavad ju niikuinii pigem sellest rääkida, mis meid ühendab - imiklastest seega, aga minu vanad head (ja miks ka mitte uued ja huvitavad blogi-) sõbrad teavad mind ning ei ole veel (õnneks!) mind muudestki teemadest välja lülitanud. No ühesõnaga - mind huvitavad küll teised lapsed, nende areng, probleemid jne, aga AINULT sellest mai suuda rääkida. Pealegi on kohalikud emad väga otsekohesed, seega võib täiesti võhivõõrastelt naistelt saada selliseid küsimusi nagu: kas sul ka lahklihaarm veel valutab mõnikord? või millal sa peale sünnitust uuesti suguelu akkasid elama... Wtf?!? Seega püüan oida veits distantsi, mis muidugi kannab endas võimalust, et mind peetasse miskiseks imelikuks, aga huukeers. Imiklapsele paistab laul ja mäng endiselt meeldivat - eriti pööraseks läheb ta siis, kui tädi Irma miskeid vilepille ja triangleid näitab ning nendel viisijuppe mängib, aga koju ei taha ma sellegipoolest nt trummi muretseda veel lapsele. Piisab sellest FP laulvast ja rääkivast koerastki, mille laps oma onult sünnipäävaks sai:))

Lähen ja annan oma meestele nüid midagist süija. Ja ega endalegi väike amps paha ei teeks:)

Ead nädalivahetust!