Tere armsad televaatajad!

Nääte, päris poolt aastat ei vedandki pausiga välja:) Mitte, et see oleks mu eesmärk olnd, aga ma loodan, et nii intensiiv-aktiivseid poolaastakuid ei tule mu elus änam väga tihti ette, sest ma ausalt ööldes ei suudaks uuesti siukest kammi läbi teha. Eieieiei, ärge saage valesti aru – ega midagi ullusti eijole, agano lihtsalt nii korradima palju asju ühe lühikese eluperjoodi jooksul on siiski liigmisliig...

No ma pean ilmselt nats põhjendama, eksole.

Esiteks olen ma paks kui maakera ja seda paksust on veel rohkem kui kuuks ajaks ette nähtud (noja võib-olla veits rohkemgi, you never know...:) Seoses paksenemisega olin sunnitud kevadel pikema puhkepausi võtma ja see puhkepaus tähendas seda, et ma pidin AINULT lebama. Tei kujuta ette, kui masendav see oli! Esiteks oli masendav see situatsioon iseenesest ja enne iga järjekordset arstilkäiku saba ikka värises, mis kole... Teiseks oli masendav see, et õues oli ilus kevad/suvi ja mina istusin (pardon, LEBASIN!) nagu vana muna kodus. Läpakat ka ei jõudnud eriti kaua kintsude peal oida...:S Õnneks on mu kolleegid nii kenad, et mai pidand mingit nõmedat aiguslehte võtma, vaid sain kõik asjad kuidagi ikka kolleegidde abiga ja meili teel aetud.

Teiseks pidin ma seoses paksenemisega ju loobuma oma tööst... Niuts! Ausalt! Ma olen siiamaani veendunud (kuni elu ei tõesta vastupidist:), et see lektori tööpost on mu elus üks mõnusamaid töid olnud. Esiteks olid kolleegid imearmsad! Võõristustunne ja hirm, mis välismaale uuele tööpostile minnes oleks täiesti normaalne, jäi tulemata – mind võeti nii sujuvalt sellesse perre vastu, et praegast ei kujuta ma ikka veel oma elu ilma nende inimesteta ette... Ja vaatamata sellele, et seal keset Euroopat elades põrkub minusugune Eesti mugavustega ärahellitatud tüüp igast imelike takistuste vastu, pean ma IKKAGI ütlema, et ma ju väga armastan seda maad ja rahvast ja mitmeid sealseid kombeid ja sööke ja veine jne. Oma meest ka muidugi – kuigi mul ei old APSALUUTSELT plaanis suguõdedelt sealseid poissa sisse vehkida, aga elul on meiega teadupärast omad plaanid, niet läks nii nagu arvatagi ei osand:) Ja siis veel üks väga oluline aspekt lektoritöö juures - umbes ühekuune talvepuhkus ja kahekuune suvepuhkus – kes seda endale veel lubada saab!?

Noja kui need kaks asja kokku liita, siis tuligi sellest üks selline tohuvabohu, et andis asjaga tegeleda – tuli leida endale ülikooli järeltulija (no väike missioonitunne ikka pakitses sees, et mu lapsed hea õpetaja/juhendaja saaksid), pakkida kokku oma töölaud ja kolida välja korterist. Jano inimene on ikka paras korilane, eksole... Vähemalt mina olin küll 5 aastaga elumegapalju staffi oma ametikorterisse kokku kraapind... Enamus kraami pakkisime mehega kokku ja viisime tema korterisse, kust ta selle siis peagi meie uude kodulinna edasi toimetab. Sest me liigume nüüd umbes 300 km lääne poole, seal pidavatki toredam olema ja päälinnale on kah lähemal! Ahjaa – no selles imelises taustsüsteemis mõtlesime armsa abikaasaga välja, et ega vist nüüd enam sellist mustlaselu ei saa elada kaua ja ostsime endale KRUNDI, kus idee järgi hakkab järgmisel kevadel kibekiire ehitustöö pihta... Noja vahepealseks ajaks (ehk siis määramata kesteabkuipikaksvenivaksajaks...) kolime me uues linnas üürikorterisse. Niet lusti kui palju!

Mul on tegelt mehest niiiiiiii kahju, sest esiteks peab ta üksi tegelema seal bürokraatia maailmameistrite juures kogu krunti ja ehitust puudutava paberimajandusega ja teiseks peab ta leidma meile kuni maja valmimiseni mõistliku üürikorteri ja meie kahe kraami sinna toimetama (me oleme selline hilisabiellujate perekond, kus on 2 röstrit, 2 kofikeetjat, 2 veekeetjat jne:)... Noja vahepeal tuleb ta veel siia Eestisse ja vaatab, kuidas ma higist pärlendava otsaesisega kuskil haiglas hingamisharjutusi teen. Loodetavasti jõuab ikka õigeks ajaks:))

Ja mina ootan siin ema juures kõht taevapoole püsti, millal aeg kätte jõuab.

Päris naljakas on tegelt suht aktiivse eluviisi viljelejast mingiks telekavaatajaks ja arvutisistujaks akata. Raamatuid olen kevadest saadik lugend muidugist tonnide kaupa, järgmiseks võtan Jaan Krossi mälestuste teise osa, eks näis... Paar päeva tagasi lugesin uuesti läbi Rock’nroll ja ridamaja – kuidagi tundus, et on õige aeg see uuesti läbi töötada:) Nüüd leidsin sealt muidugi naljakaid tõlkevigu ja ajale omast veidrust, aga ikkagi on see üks äärmiselt armas lugemine!

Ja sõbrannadelt kingiks saadud Leelo Tungla Seltsimees laps oli ka väga armas! Nüüd on vaja veel kuskilt Leelo Tungla elulugu leida ja mõningased lüngad täita. Vanaema üts, et Eesti elulugudes pidi ka Tungla elu sees olema, niet selle toon siis vanaema juurest. Loomulikult olen lisaks neelanud lugematul hulgal krimkasid ja muusjas, Hugh Lawrie (njauuuu!) Gun Seller oli päris mõnus lugemine! Ma ikka kohati irrrnusin kohe kõva hjaalega. Väga terav ja mõnusa stiiliga, soovitan!

Ja veel midagi, armsad sõbrad – ma oman nüüd ju juhtimisõigust! AUTOJUHTIMISÕIGUST! MINA! Niet see muutis ka veel veebruarist aprilli lõpuni mu ajakava täiesti masendavaks! Ja ma pean ütlema, et lauseõpetuse või soome murrete eksami tegemine 20aastaselt on üle 30aastaselt juhilubade hankimise kõrval täielik kukepea!!! Niet kellel veel tegemata, minge palun kiiremas korras ja ajage see asi korda, sest ega see värk aastatega kergemaks ei lähe... Ma pole tükil ajal end nii masendava luuserina tundnud:)) Aga õnneks sain kõik eksamid esimese korraga tehtud ja nüüd on mul toredad välismaakeelsed roosad juhiload! Njamma! Ja sõidan ka. Niet oidke alt!

Ja üleüldse, proovin nüid ikka taas kirjutamislainele saada. Vähemalt seniks, kuni... Junõu... Ja te olete kõik mulle väga vajalikud, sest kellele veel saaksin ma kurta ja kellelt asjalikku nõu küsida?!?