Ohh, lapsed-lapsed...:)

Mul on tegelt tööl praegast sigakiire ja üleüldse, aga mai saa jätta teiega jagamata tükikesi ühe üliõpilase esseest filmi Mehed ei nuta teemadel. Siin see on:

Ma vaatasin filmi nimelt Mehed ei nuta. Ma arvasin, et see film on halvast olukorrast, kui mehed jäävad vahvaks ja julgeks. Aga mis juhtus selles filmis?
Filmi motoks oleks see lause: „Kiirustage, seltsimehed, kiirustage!” Seda räägitakse sellepärast, et linnas avatti uue sanatooriumi. Inimesed jooksevad sanatooriumi, sest seal nad saavad ravi. Aga nendele ei ole üldse probleem, nad on hea tervise juures. Sanatoorium on mingisugune komme nõukogude ajal. Kõik inimesi soovib sanatooriumis puhata. Aga seekord juhtub mingi eriline: haigea seltsimehi viiakse pisikele saarele.

Nad panevad tähele, et majas ei ole kööki, mitte vannituba, ainult seal on kaunis aed ja suurepärane loodus. See võiks aidata haigedele seltsimeestele paremaks saada, aga see ei sobi meestele. Esimesel korral lähevad tagasi rannikule, aga laev on juba ära läinud. Nad jäävad saarele. Sellepärast nad lähevad teist inimest või maja otsida, aga saabuvad tagasi õuele. Alustavad laeva ehitada, ja koguvad puud, aga kuidas see toimub ilma nöörita? Töö ei ole organiseeritud. Nad tulevd väsinuks, ja meditsiiniõed korjavad need kokku õõsel. Üks mees soovib sanatooriumi tagasi ujuda, ja kohtub meremeestega, aga nad ei saavad teineteisest aru. Eestlane mees arvab, et ta oli kuskil Islannis. Soomlased arvavad, et mehel on hull. Ta ujub tagasi saarele.

Armas ja naljakas. Nii armas, et minu õpilane oskab juba nii palju teksti toota ja seda vaatamata sellele, et ta pole viimasel semestril eesti keelega tegelenud. Nii tubli! Oehh, mõnikord ikka on põhjust üliõpilasi ka armastada:))

mina ja reisimine, vol. 2

Mida korradit ma peaks tegema, et minu reied tulevikus kenasti kulgeks. Ma ju ostsin heategevuslikke jõulukaarte, ma selekteerin oma prügi ja ma armastan oma meest, ema ja venda ja sõpru, ma püüan olla hea ristiema oma pojale (kes on jälle meetri võrra kasvand ja räägib kõik maailma jutud ära:) ja hea tädi muudele lastele ja ma olen püüdnud olla hea õpetaja ja kolleeg... MIDA VEEL? Mida saatus minult tahab? Millega saaksin garanteerida selle, et mu lennureisid lähevad tulevikus veits libedamalt? Any ideas?

No ühesõnaga, akkasin teisibal Helsingisse lendama, kenasti tund ja 10 min olin varem jaamas valmis ja puha, minu meelest on see täiesti normaalne aeg, on hiljemgi jõutud. Meilt on küll otselend Hesasse olemas, aga see jõuab õhtal 11 ajal kohale ja seega olin otsustand lennata läbi Müncheni.

A mai lennand...

Ma lasin taksojuhil ennast kenasti selle terminali ette sõidutada, mis mu piletile oli märgitud, aga seal ei old depaartivate lendude tablool küll Münchenist kippu ega kõppu. Ma arvasin algul, et olen valel pääval tulnd... Tsekkasin asja - pääv oli õige. Peale kümnemintsast edasitagasi närvitsemist ja kofrivedamist leidsin Lufthansa letilt A4 suuruses paberi, et kõik nende lennud väljuvad A- terminalist. Ma olin Bees... Jooksin Aasse, higi lippas, koffer lohises nigut truu koer sabas, pulss tõusis. A- terminalis oli avatud Müncheni ja Frankfurti lennu jaoks kahepeale ÜKS check-in, sealt sain nibinnabin läbi, lennu väljumiseni oli jäänd veel 25 mintsa. Passikontrollis (ka neid oli avatud ÜKS) seisis minu ees 150 rahuvalvajat (sõjardid on mu saatus!) ! Ja kui te arvate, et nad turvakontrolliks olid kuhugi kadund, siis te eksite - nad olid ka selles ÜHES avatud turvakontrollis minu ees! Kui mu lennuki väljumiseni oli jäänd umbes 10 mintsa aega, siis väljusin järjekorrast ja ütsin murelikult turvakontrollitädile, et äkki mina saaks nats vahele trügida vms (ma ei nimetand seda muidugi vaheletrügimiseks), kuna mu lennuk väljub 10 minuti pärast. Tädi näffas närviliselt, et aga poiste (ta oli muidugi veits diskrimineeriv, kuna seal oli ka naisrahuvalvajaid:) Pristina lennuk väljub 5 minuti pärast... Olin siis kenasti järjekorras, võtsin saapad jalast ja vöö vöölt ja arvuti kotist välja jne jne, läbisin turvakontrolli hetkel, kui Müncheni lend oleks pidand väljuma. Ja ta väljuski. Jõudsin hingeldades väravasse ja mingi kohalik tibi ütles vigases inglishis, et its gõun, its gõun... Ma siis vastasin talle sisisevalt maakeeli vasta, et ma saan aru küll, et lennuk on läind, aga kui lennujaam on nii lahe, et hommikuses ummikus on avatud üks check-in, üks passikontroll ja üks turvakontroll, siis peavad nad nüüd selle jama eest ka vastutama ja mind kiremas koras Helsingisse toimetama. Tibi üts resigneerund näoga, et ma nüüd mingu tagasi sinna BEEE terminali ja rääkigu Lufthansa tibidega, et vbla õnnestub mul veel TÄNA Hesasse saada... Ma ütsin, et eieieieiei, teie võtate oma kena raadju vöö pealt ja võtate nendega ise ühendust, niet selleks ajaks, kui ma olen oma kofri tagasi saand ja ennast sellega Lufthansa tibide juurde vedand, on neil juba plänn bii välja mõeldud. Nii oligi. Sain koha poole tunni pärast väljuvale Frankfurti lennule, läbisin uuesti ka passi- ja turvakontrolli ning lendasin nigut silk kahe suhtleva jaapanlase vahele paigutatuna Frankfurti. Peale paaritunnist jõlkumist mu lemmiklennujaamas sõitsin äriklassis Helsingisse. Hilinemine kokku 2 tundi, not bääd iseenesest... Ano kuna mulle pidi sõbranna Vantaale vasta tulema ja meil olid pealelõunaks suured plaanid, siis ikka oli bääd küll natsa... Hea asi oli see, et Hesasse lennates ei istund mu kõrval mitte keegi jaet ma sain sooja sööki, mille peale oli kirjutatud 'no pork', ent mille sisu ma tuvastada ei suutnud ning ma sain veini juua klaasist. Milline luksus:))

A Soome ja sõbrad oli toredad. Ja lapsed. Mõnel lapsel oli häälemurre, brrr...:S Mõni oli õppind pissima nagu issi ja demonstreeris seda ka uhkelt mulle:))

Ja mina olen jälle aige. Tore kliima teil siin...

Kena suusailma ja ilust aasta jätku!

uus aasta

Nonii, läinud ta ongi. Mees. Palju õnne meile, üksikud naised... Ja üleüldse - kõigi maade sõjardite abikaasad ühinege! 3 kuud pean nüüd siis singularis elama. Õnneks möödub jaanuar Soome-Eesti-Soome liinil, see on raskel ajal vägagi abiks ja veebruaris algab uus semester, siis on niiukuinii ullumaja ja siis ongi juba märts. Loodan, et mu positiivsus on nakatav:))

Õnneks on meil kõigil sõbrad, kes on nõus meiega raskel hetkel mõõtmatutes kogustes alkoholi ära jooma ja kes ettenägelikult ütlevad, et kui külla tuled, võta pitsaama ja ambaari kaasa. Ea oli, et soovitust tõsiselt võtsin, a kodusest õunaviinast on nüid mõneks ajaks mõõt täis...:))

Omme akkab meil siin õppetoolis ugrimugri seminar, kus inimesed sellistel olulistel teemade sõna võtavad nagu koodivahetus ersa-vene kakskeelsete inimeste vestluses... Ootan uviga. Tegelt tundub, et meid on siin rohkem selleks vaja, et me tähtsatele onudele õigel ajal kohvi/teed/veini/viina pakuks või nende ettekanete handoute paljundaks. Ootan kõrgendet uviga.

Tegelt ootan ma palju rohkem seda, et saaks juba Helsinki lennuki peale, sealt õnneliselt maha, sõbrannaga sauna pläägutama ja kui hästi läheb, saab ehk suusagi alla jne. Edasi ootan seda, et saaks ristipojale oma nägu meelde tuletada ja teda nats nännutada ja siis ootan seda, et saaks Eesti-koju ja emaga poole ööni lobiseda ja veini juua ja siis ootan kahte Eesti nädalat! Ootan, et saaks sõbrannadega maailmaasjad paika panna ja miestilannest rääkida jaet saaks raamatupoodi minna ja plaadipoodi ja TOIDUpoodi! Ohh, ma võiks emalt tellida midagi eriti hiad rooga oma saabumise puhuks. Makaks tellin mannavahtu, see on absull selge! Soolase üle pean veel veits juurdlema.

Kas mõni uus ja uvitav kohuke on ka turule ilmund? Või mõni muu tore uudistoode. Jõuluporterit ikka tootis Saku sel hooajal? Ohh, mul läheb ju niiviisi kõht tühjaks...

Siinkohal olekski mõistlik minna kodust külmarit tühjendama.

Teile ka eaduutaastat!