Niisiis.
Mis te arvate, kui suur on võimalus, et sel pääval, kui kihutad mööda kiirteed, et minna lennujaama vastu oma emale, et just SEL PÄÄVAL ütleb auto 10 kiltsa enne lennujaama, et hõkk... Ja kõik. Vaikus. No vaikus enne tormi muidugist. Sellele järgnesid kalli kaasa suust kõik ropud sõnad, mida ma kohalikus keeles tunnen ja lisaks veel unik siukseid, mida ma kunagi kuuld polnd:)) Kohutav!!!
Imiklaps magas turvahällis õndsat und ja mina vaatasin, kuidas mees ümber auto käib ja kapoti üles tõstab ja proovib autot käivitada ja eimidagist... Mul pulss tõusis ja mõte töötas. Kõigepealt mõtlesin, et milline õnn, et ma veel imetan, vähemalt laps nälga ei jää:)) Ema lennuk pidi u poole tunni pärast maanduma. Panin siis oma logistikuaju tööle ja elistasin sõbrannale, kellel õnneks ei olnud sel pääval miskeid tähtsaid töökohtumisi vms ja kes võttis siis saba selga ja läks emale lennujaama vastu. Enne vaatas ta meile netist välja autopäästjate telefoninumbri ja Z. elistas siis meile päästjad järele. Õnneks on tänapäeval kõik ju ainult raha küsimus - me ei istund vist tundigi seal tee ääres, kui juba tuli puksiirauto ja tiris meie vaikiva kangelase endale selga, meie ronisime kabiini ja sõitsime väga kitsastes oludes tagasi koju.
Vahepeal elistasin ullunult emale, kelle telefon oli ikka veel välja lülitatud... Kui ma umbes sajaseitsmendat korda elistasin, siis telefon lõpuks kutsus ja sain emale imelise uudise edastada - et meie sulle vastu ei tule, aga õnneks mu sõbranna tuleb:)) Eks ta oli nats ehmund, aga lubas siis kenaste oodata. Sõbranna leidis ema üles (nad olid varem ühe korra kohtunud:), viis ta taksoga bussijaama, ostis pileti ja pani bussi peale. Kuna meie linnake ei olnud bussi lõpp-peatus, siis tegi ta mingitele tädidele ülesandeks ema just meie linnas bussist välja visata:))
Seega jõudsime kohale umbes samal ajal - ema bussiga ja meie puksiirautoga. Z. lasi puksiirivennal meie vaikiva auto kohe Toyota-arstionude juurde viia ja meie tulime imiklapsega koju sööma. Seega pidi ema veel ka kohalikus bussijaamas oma kofriga meid ootama. Lasin imiklapsel esimese nälja kustutada, toppisin ta vankrisse ja kappasin bussijaama, mis ei ole meist õnneks üldse kaugel. Tee peal elistas Z., et ta ka bussijaama poole teel. Ja seal ema siis seisiski oma punase kofriga:)) Õnneks oli ta oodand aint mingi 10 mintsa. Ja õnneks on siinne bussijaam paar aastat tagasi remonditud, niet kõik on ilus ja puhas ja pingi peale julgeb istuda ka.
See kõik oli nii uskumatu, et ma tahaks siiamaani selle päeva mälust kustutada...
Vaene ema, kes oli niigi närvis reisi pärast, kuna ta reisis esimest korda üksinda ja talle ei meeldinud üldse mõte ümberistumisest. Et peab kuskil suuuuures lennujaamas ringi kappama ja oma väravat otsima ja kas ikka jõuab jne. Varem oli ta mu vennaga koos lennand ja polnud ümberistumisel üldse asjasse süvenend, a nüüd siis põdes natuke. Aga ometi läks see osa reisist tal täiesti ludinal ja jamad algasid seal, kus neid oodatagi ei osand:)
Anoh lõpp hia - kõik hia ju tegelt.
Nädal emaga oli tõeline sanatoorium - riided said triigitud, korter oli kogu aeg korras, laps oli hoitud. Boonuseks veel ulgaliselt Kalevi toodangut - kasekesed, pralineed (mu lemmikuks osutusid pistaatsiapralineekommid) ja merekivid. Ja vabariigi sünnipääval sõime kiluleiba ja kaeraküpsiseid ja julgemad said Viru Valget ka peale visata. Lisaks sai niisama pläkutada ja pikalt omikust süüa ja nii kaua dushi all olla, kui ing ihaldas:) What more can you ask for!
Auto parandamine läks maksma sigapalju, aga onud ütsid, et meil olla ilgelt vedand, et suuremat jama ei tekkind ja mootor puutumata jäi, seega oli vaja aint mingi rihm vahetada (ärge küsige mult, MIS rihm...)
See seik pani meid muidugi jälle uue auto teemadel mõtlema, aga nokurask, majaehitus ja auto mõlemad kohe kuidagi eelarvesse ei mahu... Niet paar aastakest võiks see vana hea obune ikka veel vasta pidada. Loodame parimat.
Igatahes näitas Mr Murphy ennast taas parimast küljest - see korradima rihm seal auto sees ei võind üles öölda ei eelmisel ega järgmisel pääval, vaid pidi just SIIS ja just SEAL otsad andma!
