Bäkk on träkk:)

Mai akka teile nüid kirjutama sellest, kuidas mu venna pere ja ema meil juunis kaks nädalit külas olid ja kohe peale seda kallis sõber maailmarändur meie juures käis ja kuidas me kuumuse all kannatasime ja kuidas Balatoniga sel suvel suureks sõbraks saime ja kuidas juuli viimastel päävadel perekond Kroonijuveelid meie pool pit-stoppis ja kuidas me vahepeatusega Leedus Eesti poole sõitsime (ässamad ei võta endale ega lastele ühtki kehtivat reiedokustaati kaasa...) ja kuidas me siis Eestit nautisime esialgu koos Z.-ga ja iljem lastega kolmekesi ja kuidas kuidas ma vahepeal Soomes puhkamas käisin (mjau!)ja kuidas me pea kaks nädalit tagasi jälle kodo lendasime (niipalju siiski, et viiene istus lennukis Eesti Panga presidendi kõrval, kes aitas tal rihmi kinnitada ja lahti teha ja oli muidu sõbralik:), sest muidu ma jääkski siia arvuti taha igaveste. Juhtund on palju ning suvi oli kirju ja sündmusterohke. Õnneks! Muidu akkaks ju igav:)) Keegi kuskil rääkis, kuidas keegi Eestist kaugel elav plogija olla emotsjoonidest nõretand, et ohkuikaunisonkodumaa ja ohkuiraskeonjälleminna...:) Mul vist pole laste kõrvalt eriti aega selliseid mõtteid mõelda, eks selleks on ka vaja natuke omaette olemise aega, et mõte rändama läheks ja omatte olemise ajast ei tea mina teadupärast midagi. Aga ühel täiesti ootamatul hetkel lõi see Eestist äramineku paanika mindki seekord - sõitsin paar pääva enne äralendu üksi vihmases Tallinnas ühest linna otsast teise, plaadimassinas oli tutnoi Yvetta Uustalu ja Gourmet Music Group'i üllitis, millel lisaks uutele lugudele ka mõni Vana Hää Tuntud Asi ja melanhoolsed meloodiad, linnatuled ja vihm said mu just sellele lainele, et kohe kuidagi ei taha kofreid pakkida ja lennujaama poole kablutada... Aganoh - tahtmine on taevaasi ja nüüd ma siis olen siin jälle - omas kodus, pere jälle koos (võinoh, mis koos, Z.-l on tööl ERITI kiired ajad ja me oleme ammu juba õhtusöögi lõpetand, kui ta neil päävil koju jõuab) ja argipääv sõidab sajaga sisse. Värske viiene jõudis täpselt 3 pääva lasteaias käia ja akkas siis obese moodi köhima, me ka kahesega assisteerime nats oma tunduvalt tagasioidlisemaste köhatustega. Niet oleme kodus. Ega õue nende ilmadega ausalt ööldes ei tahakski, tuul ulub ja vihma sajab vahelduva eduga, niet toas on hää ja soe. Ja palju tegemist... Esiteks püüdsin Z. poolt poissmehemajaks elatud kodust jälle kodu välja otsida, nüüd akkab änamvähem saama. Koristaja käis ka ühel pääval abiks vannitube ja kööki nühkimas, täitsa olemas olid tolmu all need:)) Siis olen püüdnud laste riided läbi sorteerida, et mis ja kus ja kas. Imede ime, viiesele läheb eelmise aasta talvejope veel selga, no selline täpselt paras on. Mõlemad soojad traksipüksid on lootusetult lühiksed, a vanaema ostis lapsele Eestist uued kah:) Talvesaapaid vaatasin juba neid SORELi omasid, tunduvad jube kobakad, a iseenesest mulle see kummine jalaalabaa-osa meeldib, siinmail on talvel ikka vett ja löga rohkem kui päris lund. Ja kahesele oleks vaja uus talvejope ankida ja miskised üleminekuilmajalanõud kah. Neid viimaseid oleks kohe varsti juba vaja, õnneks selle nädali lõpuks lubatasse jälle üle 20 kraadi:)) Aga kui me praegast peaks igal omikul viiest aeda viima, siis varsti kadri küüned vist külmetaksid tossudes... Mütsid-sallid-kindad tunduvad olemas olevat, uuh. Z. on vahepeal lisaks palgatööle ka maja juures kõvasti asjatand ning taramtaraa ja fanfaarid - sügiseks sai meie terrassilaiendus kah valmis! Täitsa kabe on. No nii kabe kui saab selline jupitatud terrass olla:)) Meil nimelt oli esialgne projektis joonistet terrass nii pisuke, et juba esimesel suvel siin otsustasime, et lähiaastatel saab see suuremaks ehitet. Noja nüüd oligi Z.-l ajaresurssi, kui meid polnd, niet tegi ära. Kes meile järgmisel kevadel-suvel külla tulevad, need saavad viisakalt terrassil söödetud ja joodetud - laud ja toolid mahuvad nüid ära:) Kahese aedaminekujuttu ma eriti ei oskagi rääkida, sest lasteaia juhatajaga mul selle 3 pääva jooksul kohtuda ei õnnestund, kui viiene aias kais. Aga ma ikka loodan, et me ei pea lapse 3-aastast sünnipääva ootama ja same juba jaanuarist arjutama akata. Mulle sobiks. Siis oleks zen:)) Zen oleks muidugist nii kolme pääva kaupa ilmselt, siis oleks laps(ed) jälle vahepeal aige(d) vms, aga unistada ju võib:) Ja siis ma mõtleks võib-olla välja kelleks ma saada tahan, kui suureks saan... A nüid ma lähen teen ühe tee ja vaatan lindistet Good Wife'i ära ja siis nukkuma! Ahjaa, järgmisel nädalal peaks ametlikult selguma, et kas ma pean varsti üksikemaks akkama või mitte. Praeguste kuulujuttude põhjal paistab, et seekord läks õnneks, aga nigut armeeasjad ikka - on asi kindel alles siis, kui ta juba juhtund on või kuidas se ütlus käiski:))