RRRRRatas!

Esiklapse läind nädalat võiks nimetada Tiigriüppe nädaliks - R-täht tuleb ludinal ja kolmabal sai jalgrattal (jargrattal:) abirattad küljest ära monteeritud ning peale üht frustreerivat õhtut täis ebaõnnestumisi ja sellele järgnend frustratsjooninuttu sõidab laps nüid kahel rattal nigut mishka:) Nokei, ega ta siis kohe stabiilselt ei sõida, ikka vänderdab ja pidurdab ja kukub, aga sellegipoolest võib seda sõitmiseks nimetada. Ma olen ääretult uhke, kuna ma ise pole suurem jalgrattalõvi (olin vist juba kooliealine, kui tädi kokkukaga rattasõidu lõpuks ära õppisin) ja R-tähega on ka meie pere meesliinil kefasti - mu isa oli umbestäpselt kuuene, kui lõpuks erritama akkas ja ega mu vend ka just varakult R-i ei öölnd, niet ses osas on me esiklaps ilmselt isapoolsed keenid saand:)) Ja vennalapsed ilmselt emapoolsed, sest venna esiklaps ütleb imekena R-i juba vist kolmandast eluaastast alates, kui mitte varem. Noigatahes olen ma uhke ja kordan seda oma lapsele vist liiga palju, vaatab mind juba nats imelikult:)) A muidu on meil sügis, 14-15 kraadi sooja ja vihma kallab lõputa. Eile õhtal tundus naaaatukene selgem ja päikselisem olevat, käisin siis kiiresti meie tilli-salati-redisemaa üle, seal oli malts juba salatiga sama mõetu. A sain ikka väikse sahmaka kaela. Z. arvas, et kui reede, siis saagu krill ja tegi õhtasöögiks kanavardaid, lapsuksed istusid jopedes-mütsides aiatoolis vihmavarju all. Selline juunikuine idüll...:S Loodetavasti läheb ilm iljemalt järgmisest nädalivahest suviseks, sest siis saabub meile siia 5 minuga sama perenime kandvat tegelast, niet oleks kena, kui venna pere ja ema ikka suvesooja kah saaksid nautida. A murelid ja maasikad on valmis nii ehk teisiti, niet kui vihma sajab, siis sööme neid ja sülitame kiva aknast välja. Üldiselt olen ma kindel, et see suvi saab jahe olema, kuna teisibal tulevad kliimamehed meile aparatuuri üles panema. On ju üsna loogish, et seda sel suvel sisse pole vaja lüllata:)) Ja mis puudutab kliimandust, siis kahjuks selgus, et meie nn 'kliimavalmidus' pööningul pole mitte sentigi väärt...:S Kuna maja on väga broolt soojustatud, siis on pööningul suvel kuumade ilmadega u 55 kraadi sooja, mis omakorda tähendab, et need sinna veetud torud kuumenevad ka päävaga liiga üle ja on üleüldse nats valest materjalist kah, niet kliima tuleb oopis meie tuppa ja kui asi väljakannatamatuks muutub laste tubades, siis kolivad nad kah meile:)) Tegelt on see kliimanduses esimene samm, eks vbla kunagi iljem saavad lapsuksed kah oma tuppa kumbki oma pilli, need peavad õnneks siis pisemad ja seega ka odavamad olema, niet ehk elame üle:)) Neljabal tuleb siis koristajatädi ja käib maja üle ja nädalivahel võivad külalised saabuda! Esiklaps loeb juba päävi, et millal ikka R ja A tulevad ja Kahene kordab muudkui aga nimesid järgi, ise ei teagi, kes need R ja A on, viimati nägi neid pea 2 aastat tagasi, mil ise oli umbes neljakuune vms:)) Meil on kavas ka kohutavalt kuri plaan jätta 1 v 2 ööks mu ema NELJA lapsega siia üksi ja ise kuskil veinipiirkonnas ringi sheikida, aga eks näis. Kahesel on käsil kohutav kleepumisfaas, oleks aint mu jala küljes, süles, kaisus jne. Tüüüüüüütu! See algas eelmisel nädalil, kui ma paar pääva puhkust võtsin ja Budapesti läksin. Loomulikult tõusis lapsel palavik, mis kestis 3 pääva, a midagi muud äda polnd - ei köha, nohu ega muid jamasid, lihtsalt megakõrge palavik (ühel õhtal saime isegi 40 kätte...) ja kõik. Esmasbal, kui käisin tervet ja rõemsat last arstile näitamas, oli seegi täitsa nõutu, et kuskil miskit äda ei paista, et mis see siis nüid oli... Aga nii oli. Niet mu city-break jäi plaanitust lühemaks, a saime siiski sõbrannaga kvaliteetaega veeta, hääd sööki süüa ja nats poode kammida, raskel ajal abiks seegi:)) Üldiselt on mul sellele kodus oldud poolaastale tagasi vaadates selline tunne, et mu lapsed või me ise oleme non-stop aiged olnd. Kogu aeg oleks justkui mingi jama. Pidevalt on kellelgi palavik, tatt, köha või kõht lahti ja ma kohe tunnen, et see trall on mulle kefasti mõjund. Kuidagi uduselt ja möödaminnes on see talv ja kevad läind. Mu suured plaanid sportida on üsna tagasioidliseks jäänd, no zumbasse olen ennast ikka aeg-ajalt vedand ja meeldib (kuigi mu meelest on pulss seal permanentselt liiga kõrge), aga tahaks midagi stabiilsemat, mõjuvamat. Ilmselt saab elu stabiilsemaks siis, kui kõik see mees omikust õhtani kodust ära on, siis tekkiks elule miski rütm vast. Aga aigustest ei päästa meid ka siis miski... Ja lisaks tekkiks mulle Kahese lasteadaminekuga üks suur stressiallikas juurde - tahaks ju tööle, inimeste sekka, kasulikuks akata, midagi teha, muuta... Ent ses osas olen ma ääääärmiselt pessimistline, niet sellest pole mõtet rääkidagi, mul akkab kere kohe sügelema ja silm tõmblema. Kuna mu viimane töökoht oli niiniinii tore - kenad kolleegid, enamasti väike koormus ja megapikk suvepuhkus (no palgast pole mõtet rääkida, võite ise kujutleda palju üks lektor ülikoolis teenib:), siis tundub uue töökoha otsimine (ja leidmine!) mission impossible'na, niet teen Scarlett O'Harat ja mõtlen sellele omme:))