kolmapäev, 31. august 2011

Kolmene Aastane

Just nii ütleb meie esiklaps ise, kui talt küsida, kui vana ta nüid siis on:)
Täna õhtal kolm aastat tagasi tegin kõva tööd, et esimest korda emaks saada ja noh, kuidagimoodi ikka õnnestus kah lõpuks. Kallis inime, kes muga mõlemal korral sünnitamas kaasas on käind (kuna meie lastel on komme ettekirjutet ajast veits varem sündida, siis pole isa kummalgi korral õigeks ajaks jõund:) ütles sel kevadel peale meie teist ühist sünnitamiskogemust, et sel esimesel korral olin ma ikka tunduvalt kefemas seisus ja viletsama väljanägemisega kui seekord. Niet poiss pani mind rohkem proovile.
Aga uskumatu, et sest juba kolm aastat möödas on. Nüüd on meil kodus lõbus, nutikas, kaval, asjalik ja mis seal salata - ka veits jonnakas kolmene. Kolmese lemmikud on Auruvedur Thomas, Mõmmi (no see Heljo Männi aabitsamõmmi:), Triinu ja Taavi (Ellen Niidu kaksikutest raamatukangelased), ootomultikas (see punase peategelasega multikas Autod:) ja Bob the Builder. Kolmesele meeldiks päävade kaupa teleka ees Thomast vaadata ja vahepeal veits küpsist ja jäätist süüa. Kolmene ei taha enam sugugi mitte putru süüa, jätaks pigem omikusöögi üldse vahele, kuiet seda irrmsat putru sööks. Kolmene armastab issi tehtud ungari suppe ja kaneeli- ning kakaorulle. Kolmene sai sünnipäävaks abiratastega jalgratta ja rühib sellega juba üsna kenasti edasi. Õnneks on meie kolmene üsna seltsiv ja sõbralik, niet ma usun, loodan ja palun kõigevägevamat, et lasteaeda harjutamisega probleeme ei tule(ks). Meie kolmene oskab ilusti kümneni lugeda, tunneb natuke tähti ja põhivärve vist ikka ka teab enamvähem. Kolmesele ei saa eriti pikkasid lugusid ette lugeda, sest ta tüdineb kiiresti ja on kannatamatu. Meie kolmesele meeldib üle kõige issiga midagi parandada, kokku panna või lahti võtta - alati on ta oma tööriistadega kohal, kui miskit teoksil. Kolmesele meeldib vannis käia, aga peapesu nii lahe ei ole.
Üldiselt arvan ma, et meil on kõrvaltvaataja arvates üks üsna harju keskmine kolmene, kes oma ema-isa jaoks ullult armas on ja otseloomulikult keenjuse mõõdu välja annab.
Palju õnne kolmene!

esmaspäev, 29. august 2011

Kurja Juur

Oolen laip...
Sõna otseses mõttes. Kohati on dida kiddi, kohati nuuskan nonstop, silmad sügelevad hullupööra ja on punased nagu kesajänesel. Hommikuti tuleb kõva kaevuritööd teha, et silmad üldse kätte saada sinna öösel kuhjund jama seest ja kui päike on erakordselt ere, siis kannan päikseprille ka toas sees. Pea on paks ja valutab, öösiti magada ei saa, telekat-arvutit eriti kaua ei kannata vaadata... Kokkuvõtvalt - eluisu on otsas.
Ja kõige selle taga on imelise nimega taim pujulehine ambroosia (Ambrosia artemisiifolia), mis siinmail hullult vohab ja kuna nüüd on pikalt olnud kuuma ja kuiva ilma, siis on tolle ambroosia õietolmu konsistents õhus kohati nii kõrge, et uudistes oiatatasse allergikuid ning palutakse neil võimalikult vähe väljas viibida ning oiduda ambroosiataime eest. No ma elan külas, eksole. Meil vohab seesinane imetaim siin igal sammul. Idee järgi võib päris kõvasid trahve teha, kui keegi oma aias või krundil sel maltsal vohada laseb, aga praktikas ma midagi sellist kuulnd pole. Nädalavahetuseks lubatasse vihma. Ehk see leevendab natukenegi olemist. Praegu suudan ädavaevu enda ja pere eluspüsimiseks vajalikud liigutused ära teha, aga muuks jõudu pole. Pikali olla on üsna hea. A omikune tõusmine on pein. Antihistamiine või muid vägevamaid ravimeid ma teadupärast praegast tarbida ei saa, niet neelan kaltsiumit, pihustan ninna merevett ja määrin oma äranuusatud nina Eight Hour Cream'iga. Mõne pääva olen nina alla ka miskit 33 ravimtaime sisaldavat imesalvi pand (tähh, Anu:), see aitab natuke nina lahti oida. A vahet pole ju tegelt.
Niet minu poolest võiks see sügis juba tulla.
Omme aga ei tule mitte sügis, vaid tulevad meie lapsukese lasteaiakasvatajad. Tulevad KODU KÜLASTAMA! Eelmisel nädalil oli sügisel lasteaeda minevate laste vanematele koosolek ja kui tõstatati teema kodude küastamisest, pidin tooliga pikali lendama. No ausõna! Mismõttes külastavad kodusid??? Mu meelest imelik. Mul on lapsepõlvest miski mälestus, et külastati vaid asotsiaalsete kalduvustega perede kodusid ja seda vist selleks, et vajadusel lastekaitsele teatada vms... Pean ema kääst täpsemalt küsima. A tänapääval Eestis küll miskit kodukülastamist pole, seda tean ma täpselt, ema on mul ju lasteaias õpetaja. See kodukülastamine polnd muidugi ainumas asi, mille pärast mul kulmud kukla taha kukkusid sääl koosolekul, oli ka palju muud, aga eks ma pean selle asjaga arjuma lihtsalt. Sest selle peale, et mina ütlen, et vat MEIL EESTIS... Ega selle peale keegi siinseid tavasid-reegleid muutma ei akka, eksole:)
Mõtlesin esialgu, et koristan siis täna õhtal natuke ka omme saabuvate kasvatajatädide auks, a siis meenus mulle, et meile tullakse treppi ja terrassi plaatima, mis tähendab, et töömehed käivad niikuinii pääval mööda elamist oma tolmuste riiete ja jalanõudega ringi, niet vahet pole. Tädide auks jääb elamise vuntsimine ära. Ongi lihtsam, eimingit potjomkinlust:)

pühapäev, 21. august 2011

Alkohoolikute laps...

Meie peagi kolmeseks saav esmasündinu sai iljuti kingituseks raamatu, mille võiks vabas tõlkes nimetada 3-aastaste pildisõnaraamatuks. Arusaadavalt on raamatus pildid ja piltide all ungarikeelsed sõnad. Lihtne.
Vaatasime siis lapsukesega seda raamatut täna õhtal, mind uvitas, kas ta eesti keeles ka kõiki neid sõnu teab. No päris mitut sõna ei teand, näiteks kiirabiauto ja hüljes. Seda viimast ei teand ungari keeles kah. A raamatus oli ka pudeli pilt - lihtsalt pudel, vist mingi apelsiniga etikett peal vms, all ungarikeelne sõna PUDEL. Selle kohta ütles laps esimese raksuga ÕLU... Ent nähes mu kahtlevat pilku parandas ennast kiirelt ja ütles VEIN!

teisipäev, 16. august 2011

Ploomid

Sain paar pääva tagasi ühelt Meie Küla Mutilt Eidelt unniku ploome. Eiminatea, palju neid täpselt oli, no ikka mitumitu kilo kohe. Vaatsin siis nende ploomidega tõtt, süüa kah teisi eriti ei julend ja akkasin siis mõistatama, mis nendega pääle akata. Alustuseks unkivistasin osa ja pistsin paar karbitäit sügavkülma. Nüüd on sügavkülm nii täis, et marssalikepi jaoks kah enam ruumi poleks:)) Moosi ei taht keetma akata, kuna sellesuvine aprikoosimoosikogemus ei olnd just kõige meeldivam:))
Tuulasin siis netis ja leidsin mõned uvitavad ploomikoogiretseptid, tegin ühe koogi. A ploome jäi ikka veel igavene unnik. No mehad siin sõid kah nats, aga mitte piisavalt.
Ja siis meenus mulle järsku, et kunagi sõin miskis resturaanis külma kaneelist ploomisuppi! Asusin jälle netiavarustes otsingutele ja leidsin hulgi retsepte. Tegingi suppi. Niiiiii ea sai, et panen selle siia kah enesele kirja, et järgmine aasta ea võtta oleks:

Külm (või külmadel talveõhtutel ka kuum:) ploomisupp

30 grammi võid
100 grammi suhkrut
650 grammi ploome
1 dl punast veini
suts soola
kaneeli, nelki
2 dl maitsestamata jogurtit

Sulata või ja karamelliseeri vaikselt selle sees suhkur. Lisa kivideta ploomid ja sega korralikult läbi. Seejärel kalla ploomide peale vein ja u pool liitrit vett. Lisa maitseained (ma panin kaneelikooretükke ja nelki teesõela sissa, et ei peaks neid pärast supist välja õngitsema) ja keeda ploomid pehmeks. Püreesta supp saumikseriga, lase natuke jahtuda, lisa jogurt ja sega veelkord saumikseriga läbi, et tulemus veelgi kreemjam saaks. Jahuta ja serveeri külmalt nt kohupiima või vahukoorega.

Suhkru kogus sõltub ka muidugi ploomide suhkrusisaldusest, minu omad olid väga valmis ja magusad, hapukamate puhul peaks vbla suhkrut rohkem panema. Teine asi, mis ma mõtsin, on see, et äkki oleks siia supi sisse sobind mõni poolmagus või magus vein. Mul sellist kodus polnd, niet läks kuiv vein. Sherrit oleks mul olnd, aga see läks meelest:))

Niet soovitan soojalt. Kuumemal ajal külmalt:)

neljapäev, 11. august 2011

Rahulik õhtu

Üle pika aja on mul üks rahulik õhtu, mida kasutan selleks, et väikse külma valge veini seltis blogisid lugeda ja ka ise skribeerida. Tegelt oleks muidugi muudki teha, kuna meie pere mehed olid poolteist nädalit kahekesi kodus ja võite isegi ette kujutada, kuidas maja välja nägi, kui me väiksema Imiklapsega Eestist tagasi jõudsime... Bhääh... Eks ma siis nädalivahel koristan...
A Eestis käisime väiksema Imiklapsega pulmas. Siukses tõelises PULMAS, mis toimus taluõuel ja külalistel oli palutud raffa- (või rafuslikes) riietes tulla, ka pruutpaar ise oli raffariietes ja tordil olid rukkililled ja pruut tanutati ja põlletati ära ja kõik oli nigut päris. Meie väiksemal Imiklapsel oli see muusjas juba teine pulm tema lühikse elu jooksul. Ma sain esimest korda elus pulma alles ülikooli ajal - milline ebavõrdsus!
Veel käisime vaatamas üht tuttuut imiklast, sõime ohjeldamatult sushit, tegime emaga seda va kuulsat sõstrakooki ja näitasime sõpradele, kui palju meie Imiklaps paari kuuga kasvand on. No natuke ikka on:)
Lisaks pläägutasime emaga õhtuti kauakaua ja magasime omikul kauakaua. Mina igatahes puhkasin välja küll. Z.-l lõppes puhkus eelmise nädalaga ära, niet meie Suurem Imiklaps oli paar pääva naabrite hoida. Kõik olla läind üle ootuste häste ja laps olla kenasti käitund. Eks nad kõik käituvad väljaspool kodu kenaste, eksole...:) Z. igatahes ütles täna, et küll on tore käia tööl puhkamas!

Lennureis neljakuuse Imiklapsega läks ka täitsa hästi. Tshehhide lennukid väljusid kõik imekombel õigel ajal ja õigest kohast. Mul on varem selle kella kolmese Praha lennukiga küll igast napikaid olnd, kuna lennuk on Tallinnast oluliselt hiljem välja läind ja niigi napp ümberistumisaeg Prahas on muutund seega olematuks. Seekord oli Imiklapsel isegi aega Prahas rahulikult väike eine võtta ja mina ei pidand mingi õlasalliga lennukis võimlema, et kaasreisijaid häirimata last sööta. Praha-Bpest lennul olin ma ilmselgelt kõige vanem reisija, kuna meil on siin käimas kuulus Szigeti festival ja lennuk oli täis Noori Inimesi.
Kokkuvõtvalt võiks öölda, et mõtlesin ilmselt kõvasti üle ja pabistasin, kuidas mehad siin kahekesi hakkama saavad, a nüüd julgen neid teinekordki pikemaks ajaks kaksi jätta. Täitsa tervistav.
A seda ma küll ei oska ette kujutada, millal ma julgeksin üksi kahe lapsega lennureisida. Kui suur see Suur Laps peaks olema, et tast pigem abi oleks reisil, mitte et teda kogu aeg assisteerima peaks... Any ideas?

Ja siis on mul veel üks dilemma. Et kuidas ma siis nüid siin blogis oma lapsukesi nimetan. Sõnast Imiklaps olen ma juba rääkind - seesinane sõna on mu sõnavarasse tulnud ühe sõbranna kaudu, kelle keeles markeerib Imiklaps kuni koolieelikuni igas vanuses lapsi. A mul on neid ju nüid kaks. Et kas siis Suurem Imiklaps ja Väiksem Imiklaps? Või J ja LP? Või pojake ja tütreke? See Imiklaps on mul küll juba nii näpu sees, a kuidagi kohatu tundub oma kohekohe kolmeseks saavat esmasündinut Imiklapseks nimetada, kui neljakuune nigut paremini selle nimega haakub... Jällegi - any ideas?

Enne, kui magama lähen, räägin teile ka tänase pääva naerukrambisituatsioonist. Suurem Imiklaps/J/pojake istus naabrite juures suure aialaua taga ja pintseldas värvidega ilmatusuure paberi peale Imelist Kunsti. Naabritel oli vanaisa külas. Vanaisa soovitas lastele, et joonistagu/värvigu need kassi. Mille peale meie laps tõusis laua tagant püsti, kastis pintslit veel ohtra värvi sisse ja hakkas kassi poole astuma. Et siis sõnasõnalt - kassi värvima!