Sisustusajakirju pakkides (lubasin unniku ajakirju kohalikule raamatukogule viia) leidsin ühe eelmise aasta Kodin Kuvalehti numbri, milles on intervjuu naisliikumise MARTAD juhiga. Sissejuhatuses kirjutab ajakirjanik, milline on ettekujutus ühest tõelisest martast:
"Mielikuva martasta on vahva. Huivipäinen riuska nainen huuhtoo lakanat avannossa, vaihtaa verhot jouluksi ja valmista puolikkaasta sianruhosta käden käänteessä herkkuaterian suvun yllätysjuhliin. Martta venyttää euron soikeaksi, kääntää aamupäivän aikana puolen hehtaarin kasvimaan lapiolla ja virkkaa kahvitauolla kummipojalle pipon synttärilahjaksi."
Mina ei ole marta. Ma olen martast kaugel. Ma olen mugav ja laisk inimene ja mai oska käsitööd teha (kuigi armastan seda väga!). Elame juba üle kuu aja majas, aga endiselt on enamus asju kastides ja nüüd ei sisalda kastid enam seda, mis nende peale on kirjutet, kuna mõnedki kastid on poolenisti tühjendet ja siis kokku kallatud. Töötoa põrandal on veel 3-4 prügikotitäit asju, mille saatuse üle mai suuda otsustada. Kirun ehitusmehi igal õhtul, kui alumise korruse WCd koristan. Saan meie aiakese higipull otsa ees ja ropud sõnad huulil vaevu niidetud, mingeid kauneid lillekesi minu aknalaudadel ei ilutse. Mul pole aknalaudugi!
Aga meie tänavas elab martasid rohkem kui üks. Ja see frustreerib mind. Naabri-marta kõplab titekõht punnis aiamaad, peseb ülepääva aknaid, puhastab kord kuus kõik vaibad mingi imemasinaga ja teeb üle pääva kolmekäigulise lõuna. Vahepaladena küpsetab ta imemaitsvaid kaneelirulle ja loeb raamatuid laste kasvatamise kohta. Õnneks käsitööd tai tee. See veel puuduks.
Teine naabrinaine sünnitas nädal tagasi uue marta ja eile õhtul niitis ta trimmeriga aiaäärseid... Naabrinaine niitis siis, mitte tema vastsündind marta. Lisaks kasutab too vastsünnitand naabrinaine marlimähkmeid...
Kolmas käib ka siis, kui õues on 38 kraadi, igal õhtul kiirkõnnil ja peab ranget dieeti, et mahtuda oma unistuste pulmakleiti. Mehele ja lapsele kokkab ta seejuures iga pääv uue roa, sest tema tulevane ei pidavat tahtma kaks pääva järjest sama ruga süüa...
Blogimaailmas on martasid jalaga segada. Nad kõik koovad ja heegeldavad, samal ajal podiseb neil pliidil tervislik supp ning nende intelligentsed lapsed mängivad puust mänguasjadega kodu. Lisaks loevad nad tohhutul ulgal raamatuid ning käivad lastega sportimas, muusjumis ja meestega resturaanis ning reisimas. Kirsiks tordi pääl on neil magistri- ja doktorikraadid ning nad on tegijad vabatahtlike organisatsioonides.
Kõige selle kõrval näävad martad ilmselt ka sigahiad välja. Õnneks nad tihti blogidesse enda pilte üles ei riputa:)
Mulle meeldib martade tegemisi lugeda. Ma vist tahaksin ka natuke marta olla, aga mul ei ole mõtet pingutada - martandus peab soontes voolama, mai usu, et nii kõrget kunsti kuskil õppida saab.
Mitte kunagi pole martasid mu ümber nii palju olnd. See tekitab stressi. Ma ju tahaksin ka enda heegeldatud linikule värskelt nopitud aasalilledega vaasi kõrvale värskelt küpsetet saiad asetada. A mul pole ei linikut, aasalilli ega isegi mitte vaase. Sünnipäävalilled olid mul siidri - ja veinipudelites.
Mai taha isegi marta olla. Ma tahaks lihtsalt, et mu kodu oleks korras ja asjadel oleks oma koht. Ma tahaks, et Imiklaps ei taoks riiulist leitud küüneviiliga parketi sisse täkkeid ja ei joonistaks värskelt värvitud seinale (jällegi kuskilt leitud pliiatsiga!) tähekesi. Ma tahaks, et kõik mu vaba aeg päävas ei kuluks kraamimisele, asjade ühest kohast teise tõstmisele või nendele koha otsimisele. Ma tahaks ka vahepeal puhata ja mängida.
Ja ma tahaks, et õues oleks õige pisut jahedam. No nt alla 30 kraadi.
Tahtmine on taevaasi. Lähen korjan lapse mänguasjad kokku ja panen pesu masinasse.
16 kommentaari:
Mõtetelugeja. :) Meie suguvõsas oli selline marta - minu vanatädi. Keetis, küpsetas ja kudus, kantseldas loomad, lapselapsed ja mehe. Ta oli küll sünnilt puhas taluperenaine, ma'i teagi, et ta tööl oleks käind. Kolhoosis ikka vist pidas mingit ametit ka, aga kogu minu teadliku elu oli ta pensionil juba. Kodus oli tal kõik nööri pealt korras ja viimne kui niidist/lõngast asi tema majapidamises oli tema kootud/heegeldatud/õmmeldud, isegi külgkardinad. Lisaks jõudis ta pool suguvõsa patjade-kottide-vaipade-sukkade-sokkide-kampsunitega varustada.
Ma tahaks ka nisuke olla.
Novat see, et need martad kunagi OLID, see mind niiväga ei morjenda. Eks mu endagi vanaema on üks paras marta:)
Aga et neid ka praegast nii palju on, see tuli mulle siin külakeses järsku üllatusena...
Ei saa minust suguvõsa suka-soki ja linikuga varustajat...:S
Teie pool on see rahvuse eripära äkki? Siinmail mulle küll tundub, et neid jääb aina vähemaks, või vähemalt minu tutvusringkonnas küll. Ajad muutuvad.
hohohhoooo. best. post. ever.
ändaimiinit!
mu meelest on martasid ikka suhtpalju.. skeeri. maitea, kuidas nad 1) jõuavad 2) viitsivad 3) jõuavad.
Maitea, vbla on rafuslik eripära, a vbla ka see, et ma pole kunagi nii maal ja nii laste/kodu/perekesksete inimeste seas eland.
Riigiametis või ülikoolis töötades tuli aruarva jutuks see, mis täna söögiks või milline puhastusvahend dushikabiini seinad äste puhtaks teeb:)) Pigem siis nii, et kuhu me täna sööma läheme ja kui palju sa koristajale maksad:)))
Noooojah, postitus on hea. mõtlemapanev. Mina ei ole marta, kui ehk siis natuke käsitöö ja söögitegemise poolelt. Aeg-ajalt saab ju hoogtöökorras martandada, aga järjepidevalt - ausalt, ei suuda. Eelmisel nädalal paraku küürisin köögipõrandat kaks hilisõhtut järjest. Muidugi aitab mu hetkelisele martastumisele kaasa saba visanud telekas. Lausa uskumatu, kui palju vaba aega järsku juurde tekkis! Minu vanaema oli marta - tal oli isegi vanaisa aluspesu ise õmmeldud ja paelaga kanditud! Lehm, lambad, lapselapsed, pesupesu Riga masinaga... Aga ära stressa oma martadega, ma heegeldan siis paar linikut ja õpin narmas-seinavaipu tegema ja saadan sulle, võid täitsa vabalt autorluse endale haarata ;)!
Vbla läheks see stressamine vähemaks, kui ka oma elamine miskiseski seisus oleks. Anoi ole ju...:S
Ja siukse kuumusega ei jõua pääval apsull mitte midagi teha. Kogu aeg vesi voolab, noja õhtaks olen kuumusest kapsas.
A Kroonijuveel, mul ju on siin juba paar sinu käsitööshedöövrit, äkki ma peaksin siis demonstreermina kõigile, et nii Imiklapse heegeldet VOOODIkate kui ka haapsalu sall on mu enda tehtud? Vbla mu aktsjad ka siis tõuseks nats:)
ohh, ma ka tahan, et mu kodu oleks korras. ja et vähe jahedam oleks :) aga küllap seoses jaheduse saabumisega saab ka kodu korda. kui sa siin sünnipäevale vihjad, siis tundub mulle, et see pidi suht alles olema :) palju õnne tagantjärele, ja ää stressa selle martandusega, mulle tunduvad need te küla naised nagu kihnu v abruka mutid, kes peavad ise kõik ära tegema, kuna mehed kas on kalal või joovad :)
minu meelest sa unustasid selle, et marta ootab õhtul kui laps magama pandud punases pitsaluspesus voodis hämaras valguses ja relakseerib oma abikaasa nii, et tollel ei tule pähegi iialgi kedagi kuskilt mujalt kiigata. vat nii! täiuslikkus ausse!
No maitea Anu, need mehed nagu ei ole kogu aeg kalal v joobes:))
A eile õhtal Z-ga sel teemal rääkides, arvas ta lihtsalt, et need naesed siin meie tänavas on mitmed ka ise siitkandist (maailt, külast) pärit. Et ju nad ikka oma emade pealt seda käitumismudelit näind on ja viivad seda ka edasi. Meie, linnavurled, oleme siin vähemuses:)
Ja Maris, ma tänan täpsustuse eest! Kahtlemata on marta ka õhtuti tippvormis, kuis siis muidu:))
Blogide teemal et sa ei hakka ju sinna midagi negatiivset ules panema enda kohta kui just ei vota kaeblemist ette. Aia taha lainud retsepte ja enda lisakilosid ilmselt ei reklaami. :)
Ma ilmselt olin marta aga aastase lapse korvalt on nii raske samamoodi edasi elada. Ma motlesin et saab aga ei mitte. Nii et tuleb valida oma lahinguid.... Aga vasitav ja ilmselt teise lapse tulles norkeb tahe veelgi...
PK, jah, selles osas on Sul ilmselt õigus, et ega kõrbend küpsiku ja kokkukukkund kreembrülee pilti keegi üles ei riputa:)
Samas meenub mulle nt Anu tehtud jõulukeeks, mille kass nahka pistis (http://acerolakuts.wordpress.com/2009/12/15/kaigast-ja-keeksi/) - see sai küll jäädvustet:)) Mis siis, et see pold just tegija enda kamm, agaikkagi - vähemalt näitas antimarta oma viha ja frustratsiooni ka teistele:)
mina panin küll facebooki üles pisut nurjaläinud muffinid, pealkirjaga "ei menny ihan ni ku strömsössä", mis on selline laiem nali soomerootslaste nunnutus/martasarjaga seoses. seal kõikidel õnnestuvad kõik kätega tehtud tegemised. fb:s aga algatas keegi soomlane antikampaania - nässuläinud koogid / heegeldatud sallid jms. pannakse üles teistelegi vaatamiseks ja meeldetuletuseks, et elu ongi ebatäiuslik.
jajah patsifist, ma ka kuimaale kolisin, tuli kohaliku juurega noor naabrinaine mu poole külla uudistama, et "nooh, milliseid hoidseid sina armastad sisse teha talveks" :)
Oma esimese moosi keetsin ma siin kokku alles. Aga nüüd 8 aastat hiljem ei tee ma ikka veel selle naabrinaise moodi marineeritud segaaedviljade hoidiseid sisse. Tal on need ka megamaitsvad ja hirmilusad purgis ning krõmpsud.
Jah, tean omast käes, et jant jah martaks olemisega.
Aga teadmis, küll sul imikpals, kes loodetavasti on esimene kümnest, hakkab koos õdedevendadega tegema hoidiseid ja küürima ja elama teie kodukandi kombe kohaselt.
Mul omad lapsed on just oma kodukandi nägu :)
Ehh, Iti, ma hoidistamisega juba eelmisel aastal alustasin, korradima lääged kompotid said, aga ära me nad sõime:)
Eile just naabrinaine tõi oma tehtud aprikoosimoosi. Suur titekõht rippus poti sisse ja palavus oli tappev, aga näe - moosi keetis ikka valmis!
"köök on kodusõda" blogis on küll kõik ausalt üleval, aga ega see ole ka mingi martablogi, seal on narratiiv ja diskursus.
Postita kommentaar