Veetsin eelmisel nädalil ühel õhtul tunnikese lähimas raamatupoes ja ostsin muuhulgas ka raamatu, mida me mõlemad Z-ga juba pikka aega oleme tahtnud lugeda.
Edasi läks asi nii, et pea kõik õhtud veetsin lugedes, sest üle pika aja oli tegemist raamatuga, mille pea igale lausele oleks tahtnud oma allkirja anda ja pea iga lause pani kas oogsalt noogutama, naeru pugistama või imetlema, kuidas keegi on midagi nii lihtsat nii õigetesse sõnadesse valanud.
Raamatu autor on poola-ungari päritolu (aja)kirjanik Krzysztof Varga, kes on nimetet teose (originaalis Gulasz z turula, minu lahjas tõlkes Turuliguljash (turul on ungarlaste mütoloogias lendlev suur kotkataoline lind) kirjutanud tegelikult poolakatele, et tutvustada Ungarit ja ungarlasi veidi teisest, osaliselt isiklikust vaatenurgast. Nüüd on raamat ka ungari keelde tõlgitud ja ma pean ütlema, et tegemist on äärmiselt hästi Ungarit, siinseid inimesi, nende komplekse ja mentaliteeti tabava teosega. Ilmselt annab talle suure eelise nö autsaideri roll - oma teadliku elu on kirjanik tegelt ju Poolas elanud ja siin lapsepõlves vaid külas käinud. Hiljem, täiskasvanuna on ta siin samuti elanud ning siis tuligi mõte kirjutada selline pooleldi esseelaadne raamat Ungarist. Arutasime Z-ga, et ilmselt leiabki raamatus kõige rohkem äratundmisrõõmu siin elav välismaalane (kes peab samas tundma gastronoomilis-kultuurpoliitilist tausta:) või ehk ka mujale rännand (ja võib-olla ka ringiga koju tagasi tulnd) ungarlane. Keskmine ungarlane võib minu meelest mõne asja peale sügavalt solvuda ja paljudele faktidele vastu vaielda. Samas - kriitikud on teost taevani kiitnud ning müügiarvude statistika näitab, et ka provokatiivne ungarikeelne pealkiri (Turulpörkölt) on ennast ära tasund:) Mõtlesin lugedes, et kas eestlastele pakuks selline raamat huvi. Võiks pakkuda. Peale mõnda hädist ungari koka- ja reisiraamatut võiks ju ka midagi TÕELIST teada saada selle maa kohta:)
Ja nüüd teen ma midagi sellist, mis pole ilmselgelt lubatud. Raamatus oli ka paar lauset ungarlaste sugulasrafaste eestlaste ja soomlaste kohta. Need paar lauset panengi teile siia oma konarlikus tõlkes lugemiseks:
Ungarlaste lähimad sugulased - soomlased ja eestlased - on kaugel. Seal on teine kultuur - külm põhjamaa, jäised talved, majanduslik heaolu. Viimati kohtusid need sugulased rohkem kui tuhat aastat tagasi ning vaevalt, et nad enam ühiseid jututeemasid leiaks. Keel ei ole enam sama, samad ei ole ka jumalad. Ainsad ühised tegurid on enesetapud ja liigne alkoholitarbimine.
Vat nii näeb keskidaeurooplane meid seal Eestis...
Ohh, ma võiks sellest raamatust siin veel tükk aega vadrata, nii hia oli. Ja aus. Kohati valusalt aus.
Natuke muud maisemat juttu ka.
Nimelt nägin ühes kokkamis-saates kokkajatädil (kes on umbes nigut kohalik Nigella vms:) imekuuli taignarulli ja igast muid vingeid köögividinaid, mille musta-oranzhi värvikombinatsioon reetis, et tegemist võiks olla Fiskarsi toodetega. Samal õhtul istus Sherlock arvuti taha ning leidis Fiskarsi vidinad netist üles. Siis akkas Sherlock uurima, et kus meie kodulinnas neid vidinaid saada võiks. Helistasin maaletoojale ja nad otsisid mulle nende 2 poe nimed üles, kus meil siin Fiskars esindet. Siis küsisin Z kääst, kas jänkudele võib ka tellimusi esitada nigut jõuluvanale (või Jeesuslapsele nagu siinmail kombeks)? Ta vaatas mind nats kahtlustava näoga, a ütles siis, et lasku ma tulla:) Tirisin ta siis arvuti juurde ja näitasin UFOtaignarulli ja silikoonpintslit ning ütsin, et jänku võiks need mulle tuua, siis tuleksid koogid veel palju maitsvamad:)
Jänku tõi need mulle! Jano tõesti - see taignarull, see on supermõnus! Hollandi õunakoogi taigen, mis mul tavaliselt alati rulli külge kinni jäi, sai imeliselt ühtlane ja sile, mõnuuus! Silikoonpintsel on ka väga hia, ilmselt nt krillihooajal võiks teda kasutada ka liha pintseldamisel.
A taignarullist olen ma täielikus vaimustuses. Nüüd tahakski kohe teha miskiseid küpsiseid näiteks või proovida isegi midagi pärmitaignast (pärmitaigen ja mina... no me pole just südamesõbrad:) A see kõik saab veits oodata. Sel nädalil läheb Z jälle Saksamaale leiba tooma, nädalaõpp saab veedetud sõprade seltsis vanas kodulinnas ja järgmisel nädalal - trammtraaaa - trummipõrin - armsad sõberid - tuleme me imiklapsega natsaks ajaks Eestisse talve pikendama. Siin lähebki juba palavaks:)
12 kommentaari:
tooge meile siis veidi päikest :)
ja ma tahan ka neid fiskarsi asju ju nüüd
Jep, päikest võime tuua, seda jagub:)
A neid Fiskarsi asju tasub tahta, ma ütlen!
Kuidas selle rulliga rullida on?
Tundub veider:)
Tundub jah veider, a nt meie praeguses köögis on tööpinda vaid loetud sentimeetrid ja sellisel juhul osutus rull eriti mõttekaks, sest saad sarvedest kinni hoida ja ka n-ö ettepoole rullida. Ei pea selleks käsi laiali ajama, seega läheb ruumi vähem vaja (kui see jutt oli nüüd arusaadav:)
Super-smooth on see rull!
Ma olen väikese vaheajaga elanud Ungaris juba 8 aastat. Uskumatu, võttes arvesse, et mulle see maa ei meeldi. Aga töö, mida ma teen, meeldib, ja on suutnud seda mittemeeldimist enam-vähem kompenseerida.
Ent kui ma nüüd mõtlen ungarlaste peale, siis minu arvates on nad väheefektiivsed, enam ma isegi seda niipalju ei märka, sest eks ma olen ise ka siin väheefektiivseks muutunud, aga tulles olid küll jubedad käärid. Teiseks, väga halvasti kannatavad stressi või natuke vähegi komplitseeritumaid situatsioone. Ja kolmandaks, millega ma ise olen kõige rohkem kimpus olnud - jube agressiivsed (see käib rohkem meeste kohta), eriti teel ja autoga.
Mitte kuskil maailmas kui ainult Ungaris juhtub seda, et kihutad 160 km/h kiirteel parasjagu rekkadest mööda, kui keegi tõmbab sulle täiesti taha, no 5 cm vahe, kukub tuledega märku andma jne, jne, kuigi on absoluutselt selge, et eesolevat autot ei ole võimalik kuhugi pressida, vaid lihtsalt jätkata möödasõitu. Mul on olnud tihti tahtmine sel hetkel pidurile vajutada. Ja ma räägin SUURTEST KIIRUSTEST, mitta uina-muina kellegi ees olemisest. Enne last ja eelmise aotoga kihutasin ma ikka pidevalt 180 km/h. Jumal tänatud, need ajad on läbi!
No ja sellestsamast kategooriast oli hiljutine intsident. Parkisime kuhugi Vaci utca lähistele, ja sealt välja saada oli võimalik ainult tagurdades. Tagurdan, laveerin tüüpilisel kitsal tänaval, kuhu kahele poole on autod pargitud, ja järsku lihtsalt sõidab mulle samalt poolt, kus ma tulen, mingi väike autokökats peaaegu otsa. Peaaegu, 5 cm enne mu autot jääb seisma, mees hüppab autost välja ja kukub mu autot, kujuta ette!, lükkama, et kiiremini must mööda saada. Ausõna - esmalt tegin ma kiire pilguheitega selgeks, et mehele ei ole sünnitavat naist autos, ning siis tagurdasin rahulikult edasi.
Viis minutit hiljem istusime mõlemad tüüpilises liiklusummikus. Tema minu taga.
Selliseid asju näeb või kogeb peaaegu iga päev.
Seda ungaripoolaka raamatut oleks huvitav lugeda küll.
proua, millega te tegelete, et isegi ei blogi? andunud lugejad ootavad!
Provva jõudis just koju tagasi ja akkab teile kohe-kohe plogima soojast suveilmast ja lopsakast loodusest:)
Aaa, Kadi, seda tahtsin öölda, et ungrute mitteefektiivuses olen Suga väga nõus. See võib olla tappev.
Õnneks oli mu endine ülemus selline mittetüüpiline kiirmõtleja ja efektiivsuse etalon, niet mõnikord jäime soomlasest kolleegiga oma põhjamaises aegluses suisa jalgu:)
ja näe, oligi blogi internetis olemas;)
muud nagu polnudki kui ei tore oli kokku saada
Liina
Hee:) Mulle mõnikord ikka Väike Eesti meeldib kohe. Ja mittetagasioidline eestlane olla meeldib kah! Kohtumisteni!
jeh, jänes võtab sugulased ja tuleb külla näiteks;) te, ekspatid, ju kodumail nii vähe.
Nojahnoh, ma ju rjaagin, et me Manniga üsna ühe kandi mehed, et kui keegi aint viitsiks tulla, saaks kaks kärbest ühe hoobiga ea tahtmise juures:)
Postita kommentaar