Karmavõlg on ainuke asi, millega seletada fakti, et mu kõrval istuvad lennukis alati mingid nõmedad tüübid. Tähendab, ma pean siin loomulikult silmas neid reise, mis ma üksi ette võtan, mehe või sõbrannade kohta pole mul ühtki halba sõna öölda:) Igatahes - it`s official now – minu kõrvale ei satu lennukis KUNAGI, MITTE KUNAGI, normaalne inimene! Mai ole küll teabmis tihe lendaja, Eestis käimisega ja puhkusereisidega kokku ehk iga paari kuu tagant tuleb ette, seega olen ma ilmselt hullemast pääsend. Aga samas – kuna siit pole otselendu Tallinnasse ja ma lendan tavaliselt Helsinki, Praha v Frankfurti kaudu, siis koguneb ühe reisi peale võimalikke nõmenaabreid tavaliselt juba neli. Mai taha mõeldagi, mis oleks, kui ma tihemini lendaks...
Nagu te isegi aru saate, on vaikuse eetris tinginud lisaks laiskusele ka väike tripp Eestisse. Aga sellest mai viitsi kirjutada, kaua te ikka jõuate lugeda, kui maitsvad on kohukesed ja kui lahe on Eesti sõpradega napsu võtta:) See on ju elementaarne!
Selle asemel ajendasid kaks markantset tüüpi, kellega ka sellel reisil küünarnukitunnet sai jagatud, kirjutama hoopis toredatest lennukipinginaabritest.
Siin väike best off ülevaade:)
Oma päris esimesi naabreid mai mäeleta. Võinoh, tegelt istusin ilmselt tollal kas mõne kolleegi, tollase poiss-sõbra või sõbranna kõrval. Niet varasest noorusest mul erilisi jubemälestusi pole.
Üks esimesi jõle-reise võis olla u 5-6 aastat tagasi, kui Hispaaniasse komandeeringusse sõitsin. Jäin lennujaama nats hiljaks ja pidin leppima Tallinn-Kopenhaagen liinil äriklassi kohaga. See on ka üks neist kahest korrast, mil ma äriklassi võlusid olen saanud nautida. Kuna läksime ilmselt 2-3 päevaks, siis oli mul ainult käsipagas kaasas, millele enam kuskil ruumi polnud, niet juba see, kuidas mu jalad kuidagi krõnksus kofri all olid, tagas suurepärase puhta ja kuiva tunde ning täiusliku mugavuse. Aga the best is yet to come, mu sõbrad. Nimelt istus mu kõrval raske ülekaalu ja nähtava pohmelli all kannatav hollandi biznizmänn, kes lisas oma üüratutes mõõtmetes kehaga mu peale toetudes mugavustunnet veelgi. Imre Kose tisainitud hommikusöök oli imeline, kuigi selle söömine oli hollandlase kehamõõtmete tõttu veits raskendatud. Biznizmänn jõi hommikusöögi kõrvale õlut ka. HOMMIKUsöögist on jutt! Ta jõi NELI ÕLUT. Muusjas, ta kummutas õlled ülehelikiirusel ja ülejäänd aja ta NORSKAS. RÄ-ME-DALT! Nagu me kõik oma kogemustest teame, kaob inimesel magamise ajal kontroll oma keha üle. Sama juhtus ka hollandlasega – ta pea vajus kõhu peale ja suunurgast voolas väike ilanire alla, samas vajusid tema tedretäpilised käed MINU sülle. Võeh-võeh-võeh, ma ütlen!
Võeh-faktor 10-palli süsteemis – 8.
Järgmine eredam reis leidis aset ilmselt 2003. aasta suvel, vahetult enne siiakolimist. Õnneks oli ka see lühike – sõitsin sõbrannale Stockholmi külla. Mu kõrval maandus maailma kõige higihaisusem norrakas, kes tahtis muga irrmsasti rääkida, eriti tahtis ta minuga jagada oma kogemusi Ukrainast (naised on seal kõik ilusad ja annavad kergelt kätte), samuti huvitas teda, milline oli lapsepõlv Nõukogude Liidus (ema ja isaga rääkisid ikka vene keelt, onju!?). Mai ole kunagi istunud kellegi kõrval, kes NII PALJU niheleb ja ennast liigutab, iga liigutusega vallandus masendav higihais, mis niiske loorina mind kuni passikontrollini jälitas.
Võeh-faktor – 6.
Kord suvisel ajal siit Eestisse reisides, istus mitte küll otse mu kõrval, vaid üle vahekäigu, meie raffuskangelane A. A. nägi välja nagu tavaline neandertaallane kunagi – mõnusad sünteetiliselt särisevad dressid ning valgetes froteesokkides jalad mugavalt komaga kummiplätudesse lükatud. Ja need jalad – need olid niiiiiiiiiiii harkis, kui see lennureisil vähegi võimalik on... Mul on ka siuksed komaplätud muusjas, a ma pole väljaspool kodu nendega kunagi käind. Raffuskangelane oli ilmselt hiljuti õppinud kasutama `kutsuge stjuuard(ess)` nuppu ja ta harjutas seda usinalt. Pardakollektiiviga pidi suhtlema inglise keeles, ka A. spiikis inglishit... Kahjuks... Stjuuardessid ei saand absull aru, mis A.-l mureks oli, kuna tema inglish oli vürtsitatud selliste partiklitega nagu eeh, noh, see-noh, öööö, uuuu jne. Ma juba korraks mõtsin, et aitaks vaest A.-d, aga no olgem ausad – selle pantomiimkeele kuulamine/vaatamine oli ka parasjagu meelelahutuslik:) A.-l näis olevat miski mure imelise lennuroaga, mis tema ette oli asetet, aga mis see probleem täpsemalt oli, seda ei saand me kunagi teada. A. sõi pakutud ködi siiski ära ja tegeles ülejäänd aja oma hambavahede urkimise ja hambatiku lutsutamisega. Ei olnd klamuurne, sõbrad, ei olnd!
Võeh-faktor – 5.
Mõned aastad tagasi otsustasime siinse kolleegiga sügisvaheajal Tuneesiasse sooja lennata. Õnneks oli tegemist Tunis Airi otselennuga, mis tähendab, et oma 4-5 tundi istus mu ühel käel küll armas kolleeg, ent teisel käel – toreda kohaliku perekonna teismelised pojad. Perekond koosnes emast, isast, juba mainit poisslastest (kes nagu kohale jõudes selgus, meiega samas hotellis elasid ja meid millegipärast pidevalt fotografeerisid...) ja kahest vanaemast, kellel oli igal hommikul soengud peas, a seda nad ilmselt ei teand, kus nad parasjagu on:) Need poisid siis. No nad tegid kogu lennuaja jooksul rämedaid seksuaalse alatooniga nalju ja itsitasid oma piimahabemetesse ja vaatasid hiilivalt meie poole. Neil olid paksud näritud küüntega sardellinäpud ja nilbed vöökotid, millest nad imelisi maiustusi välja võlusid. Kuna me kasutasime kolleegiga neist rääkimisel soome keelt, siis arvasid nad loomulikult, et võivad hakata meid kõvahäälselt kommenteerima... Jano mei saand ennast enam ka paljastada (siis me veel ei teand, et me nendega samas hotellis hakkame elama:), seega kannatasime vapralt nilbete kommentaaride all nagu `sel lühemal on just parajad nisad, ikka jääb midagi pihku ka, teine on nagu pesulaud` või `mul on küll paar ideed, mida nende tsikkidega puhkusel ette võiks võtta`, mille peale teine `jah, selles eilses pornofilmis oli mõni päris hea vihje`... Igale kommentaarile järgnes biivisjabattheedi nilbe naer ja silmade pööritamine. OKSE!
Võeh-faktor – 6.
Üks viimaseid eredamaid mälestusi pärineb sellest suvest. Lennuliin Tallinn-Viin. Mina istusin akna all ja mu kõrval paarike. Tütarlaps oli lasknud augustada oma nina, keele, kulmu ja kõrvas oli loomulikult sadatuhat asja ripnemas. Juuksed olid tal kenasti kahte punupatsi sätitud ja peas oli tal selline heegeldatud pitsiline potike (olen neid peamiselt imiklaste peas näind) ning kõige krooniks oli ilmselt ise riidetükkidest kokku tisainitud pika rihmaga kott. Noormeest ma nii hästi ei näind, aga see-eest pidin terve tee nende juttu kuulama ja tundma imelist odööri, mis õhus lendlema akkas, kui tütarlaps oma sünteetilised jalavarjud jalast võttis ja jalad mõnusalt enda alla kerra tõmbas. Tegelt – olgem ausad, kui see jutt poleks asjaga kaasnenud, siis poleks ma neid ilmselt märgandki. Ega ma siis AINULT välimuse järgi ka kedagi kohe ukka ei mõistaks:) Neidis ja noormes ei tundnud teineteist ilmselt veel kaua ja kasutasid vana head nippi - inimese tõeline pale paljastub reisides. Nad rääkisid lapsepõlvest (mul oli vanamees kogu aeg jumala täis, rsk, mutt sai haledalt peksa talt pidevalt), kooliajast (mai viitsind küll eriti koolis käia, tra, isegi üheksandat ei viitsind lõpetada) ja oma reisiplaanidest (eino Petsi juures saab põrandal jumala vabalt sliipi panna ja kui tal naine sinna tuleb, siis ta oli meile mingi 6-eurose hosteli ka leind) jnejnejne... Nad vaidlesid natuke stjuuardessiga ka, et miks see neile süija ei anna, siis pidi neile nats seletatama, et neil siuke ja siuke odav pilet, söögi eest peaks eraldi maksma jne Oehh. Ma ütlen, oehh...
Võeh-faktor – 5.
Ja siis viimased pärlid. Seekord Prahast Tallinnasse sõites istus mu kõrval ilmselt vist vene rahvusest noormees, kellel olid siuksed 2in1 püksid jalas, millel saab ühe lukutõmbega pikast püksist lühikes teha ja nats läbi higistet sünteetilise alatooniga särk. A mitte see pole oluline nagu te juba isegi teate... Vaid oopis see, et ta näris küüsi. Kirgliselt. Niiet veri lendas. Ja siis ta ravitses ennast – sidus Czech Airi niisked salvrätid endale ümber näppude ja siis lappas need verised lapid ümber mõne teise viga saand sõrme ümber... Jammi! Küll tshehhide odav vein maitses seekord ästi!
Võeh-faktor – 6.
Eestist tagasi tulles istus Tallinn-Praha liinil mu kõrval aga vananev pleiboi. Eestlane oli. Ästi päevitund. Ja imelise kirju atsetaatpluusiga, mis oli Armani teksadesse pakitud. Paar klotserit oli tal ka sõrmes ja halliseguste rinnakarvade vahel helkles jäme kett. Joogiks võttis ta kõike – veini (punast JA valget) ja õlle (peale imelist lõunasööki palus stjuuardessil veel ühe tuua). Näppis siis nats mingeid pabereid ja tahtis akata muga inglise keeles rääkima (lappasin briti MarieClaire`i). Õumaidoog... Ma arvan, et ta oli neid lauseid kaua oma peas valmistand, igatahes kukkusid need välja nii, et mai saand loomulikult mitte midagi aru ja naeratasin kohmetult. Vahepeal tõusis ta püsti ja tegi vahekäigus venitusharjutusi. Parfüümi oli ta ka rohkelt piserdand. Imeline!
Võeh-faktor – 7.
Nüüd aga õnnitlen teid postituse lõpuni lugemise puhul ja soovin head reisi!
