veel nimedest...

Lubage veel paar lauset nimeteemal ja siis paneme selle teema lukku, ai promiss! Tahtsin lihtsalt teiega üht paari päeva tagust artiklielamust jagada. Otsisin nimelt vanadest KeeltestKirjandustest üht varemloetud artiklit (mida ma lõpuks loomulikult ei leidnud:) ja leidsin kirjutise, mis eestlaste 20. sajandi nimemoodi põhjalikumalt käsitles. 1999. aasta andmete kohaselt, ehk siis pea 10 aastat tagasi esines igas kümnendas Eestis antud nimes võõrtäht(i). Ma pakun, et tänaseks võib see protsent isegi 15 olla, vaadake ise kõiki neid jubedaid üllitisi... Üheks põhjuseks, miks võõrtähti ohtralt kasutatakse, pakub kirjutaja võõrapäraste nimede laia leviku - uute nimede mugandumine võtab aega ning mõnele nimele pole sobivat eestipärast kuju leitud, kirjutab Annika Hussar. AGA - minaitea, minu meelest ei olegi VAJA nendele võõrapärastele nimedele eestipärast kuju leida või neid mugandada, sest vaadake ise neid näiteid, need on ju täitsa jõledikud mu meelest - Sessika (ma arvan, et tuletatud Jessica'st), Kiaara (Chiara siis ilmselt...?) või Brändon... Ega ma kai tea, kas üldse või kuidas Eesti nimeseadus antud hetkel asja reguleerib (eiviitsind tsekata netist ausaltööldes), aga nipalju kui mina mäletan, pole nende võõrnimedega selles seaduses eriti tegeletud, pigem reguleeriti vist seda, et keegi Oomega Null või Arnold Rüütel oma lapsele nimeks ei pane:)) Ega ma ei oska loomulikult lahendusi välja pakkuda ja selleks on kindlasti olemas ka minust tuhandeid kordi targemaid inimesi, aga mu meelest on nii kurb, et Dagmar Danoa ja Devin nende nimedega vähemalt 18. eluaastani vastu peavad pidama jano KUIDAGI võiks ju siiski kasvõi PROOVIDA seda asja reguleerida.

Ega ma ka siis mingeid drastilist seadust ei toetaks, mis lubab lapsele aint Peeter ja Malle nimeks panna, agano midagigiiii...

Siin postsotsialistlikus Kesk-Euroopas on olukord ka muidugi päris huvitav. Näiteks võõrnimesid lubab seadus ainult oma keele kirjaviisile vastavalt kirjutada, ehk siis nimed tuleb kõik kohalikku keelde transkribeerida:) Nii ongi minu õpilaste hulgas nt Zsanett (Jeanette) ja kolleegi lapselaps on Szebasztián (Sebastian). Kui keegi oma lapsele väga erilist nime tahab anda, peab ta kirjutama avalduse teaduste akadeemia keeleteaduste instituuti ja seal otsustatakse, kas nimi kõlbab kasutusele võtta või mitte. Mõni aeg tagasi lugesin kuskilt, et nüüdseks on ametlikult lubatud nimed Vaarikas ja Maasikas (kohalikus keeles siis loomulikult, armas eksole:)) Aga see kõik pole veel midagi võrreldes siinsete mustlaste suurepäraste üllitistega. Legendid räägivad nimekujudest nagu Bruszli (Bruce Lee), Binladen ja Zorró. Sageli jäävad nende välja mõeldud nimed küll ametlikult lastele andmata, kuna ametnikud püüavad endast parimat anda, et lapsevanemad, kes oma kaheteistkümnenda beebiga (mida rohkem lapsi, seda suurem lapsetoetus, mida suurem lapsetoetus, seda rohkem viina saab osta, mida rohkem viina saab osta jnejne...) linnavalitsusse ilmuvad, nime siiski viisakate kohalike nimede hulgast valiks. Aga mõelge ise - kui teil ka 12 last oleks - annab ikka otsida neile nimesid, ime siis, et ei taheta Isaura ja Csikinkira nimesid anda lastele. Viimane olla siinmail tuntud Venetsueela seebiooperi ühe peategelase nimi, kirjapilt küll Chiquinquirá, aga ega lõviosa siinsetest mustlastest niikuinii lugemises ja kirjutamises eriti tugevad pole:))

A nüüd bäkk tu uöök!

Siiralt teie:

Bireth Vaicce Lyah (loe: piretvaikeliia:)

septembrikuus...

Ma akkan vaikselt arvama, et viiendat aastat järjest inimestele (INIMESED, jeerait...) tarkust jagama (ilgelt nõme väljend iseenesest, eeldaks nagu seda, et ma ise evin tonnide kaupa tarkust, again - jeerait:) akata eijolegi nii elumegahea plaan...

Mai tea, mis minu sisse on läind, aga mulle ei meeldi üliõpilased... Nad ajavad mind lihtsalt närvi! Mind ajavad täiesti marru mingid silmad-pahupidi-peas esmakursuslased ja ülbete 'mateansustrohkem'-nägudega 3. ja 4. aasta lapsed ja LIIGA vaikse häälega rääkivad ja MIND teietavad hallid hiirtüdrukud ja kampsunitega ja pikkade juuste filoloogpoisid. Siis ajab mind veel marru see, et meie ülikoolis on mingi nilbe registreerumine (vist kursustele registreeruvad võimaiteamis) ja see tähendab seda, et see koridor, kus asub meie õppetool, on iga jumala päev kuni lõunatunnini üks suur järjekord... See on selline paks mitmekihiline järjekord, mis lohiseb nõmedalt kõikide ruumide uste eest mööda ja peab tegema ebainimlikke jõupingutusi, et sellest läbi murda. Ja kui ma lõpuks oma laua taha jõuan, siis ma avastan, et mul on kulm NIIII kortsus kui vähegi olla saab ja mu ninasõõrmetest lahmivad leegid välja ja üleüldse - aaarghhh...:S
Oehh, ma ise kaisaaru, kuidas minu sisse nii palju kulmukortsutamist ja keemiliselt lokitatud (hee, Maris:)) õppealajuhatajalikkust mahub, aganäe - mahub. Paha inime olen vist. Eino mis vist, päris kindlasi olen paha inime, ega ma seda avastust esimest korda ei tee! Aga see õppeaasta alguse pahainimsus, seda ma tunnetan esimest korda justkui.
Te nüüd ka ärge saage valesti aru, ega ma neid lapsi siis auditooriumi ees seistes edasi ei vihka, no seal ma suudan täitsa pandav õpetajatädi olla, isegi nalja viskan vist mõnikord ja püüan ikka oma töö kenasti ära teha, aga just need massid ja mis seal salata, ka üksikisendid, kes nt vaiksel häälel ette ja taha vabandades mingit infot tulevad hankima siia õppetooli, vat need ajavad kuidagi ERITI marru... Don't ask me why... Vbla see on lihtsalt mingi aastaalguse allergia. Loodetavasti läheb üle:))

Igatahes olen ma oma tülgastust ja ffhhiihhkamist igal sammul välja näidand ja ma kipun arvama, et see pole eluterve. No nt ühel päeval peatus lift vist 2. korrusel ja niigi täispressitud lifti tahtis siseneda mingi megapaks vinniline nooruk (et sõita KOLMANDALE korrusele, eksole), siseneski... Liftiseinal hakkas selle peale põlema punane tuli, mis viitab sellele, et lift on ülekoormatud, mille peale nooruk imestunud nägu tegi ja ütles, et VIST ülekoormatud ja mida tegin mina...? MINA sisisesin läbi hammaste, et POLE IME...:S Teised itsitasid, aga mul oli kohe peale seda häbi... Ja siis eile tulid mingites libaräppari rõivastes noorukid siia mu kolleegi otsima, kes oli hetkeks välja läind, no palusin neil veits oodata siis. A ootamise käigus rääkisid nad nii korramuse kõva häälega, et ma pidin neile kulmu kortsutades märkuse tegema, mille peale nad jällegi itsitasid ja sosistasid ja kommenteerisid mu märkust ikka täpselt nii kõvasti, et ma ka kuuleks... Kuivik. Küpsis. Vanatüdruk. Närvihaige. Ma olen täiesti kindel, et minust rääkides kasutavad muga viimasel paaril nädalal kokkupuutund üliõpilased selliseid sõnu... Püüan ennast tagasi hoida, will do my best...

Aga tunniplaan on see-eest täitsa kobe, reede jääb pmõtselt vabaks, kord kuus on küll kaugõppijate loengumaraton, aga kolm reedet (nagu tänagi!:) on siiski vabad. No LOENGUTEST vabad siis. Kolmaba on kõige pikem ja nõmedam pääv, aga saab sellega ka hakkama, on ennegi saand. Õhtul koju jõudes tuleb lihtsalt üks NeoAngin hinge alla panna ja rohkelt teed juua ja mitte midagi teha - parim retsept peale nelja järjestikust loengut:)) Pealegi on sel hooajal kolmabaõhtuti ju House, no Dr. House, eksole ja Hugh Laurie on niiiiiii nunnu ja tema tegelaskuju on mõnusalt küünilis-humoorilis-irooniliselt professionaalne (meie lemmikomadused inimestes:) ja see sobib ideaalselt nõmeda/raske pääva lõpetuseks!

Agaok, side lõpp, sest ma akkan nüid abikaasaks, st teen sel nädalal esimest korda süija:)) Kuna mu visiitabielupartner jõuab paari tunni pärast siia, siis ma otsustasin miskit jammit kokku keerata, ideid veel pole, loodetavasti poes tulevad. Eila ostsin araabide poest pitasaiu, seega eelrugaks teen kindlasti baklazhaani jogurti-küüslaugukastmes (sigalihtne, teinekord õpetan ja pitasaiaga sobib lihtsalt ülihäste:), aga pearuga pole ma veel välja mõeld, loodetavasti tuleb turul ja poes vaim peale ja mõni ideepoeg koputab ajuuksele.

Head nädalivahet teilegi!