Seekord pääsesime:)

Uudis küll minu jaoks uudisväärtuse juba kaotand, aga väärib äramärkimist ikka - seekord ma siis üksikvanema staatusesse ei kuku. Juhhuuu! No tegelt eks nii kuukene tagasi tuli ministeerjumi koridoridest juba üsna kindel signaal, et minekut ei toimu, aga ma ootasin ikka ametliku EI ka ära enne, kui laia ilma kuulutama läksin:) Mul ju kogemusi on selle kuulutamisega juba... Paar nädalit tagasi kohtusin ühel üritusel esimest korda Z. uue ülemusega, kes silma pilgutas ja üts, et eks ta ikka kah miskeid samme astus, et mult meest ära ei võetass. Oeh. Niet läks õnneks. See-eest on Z.-l viimased töönädalid sellised olnd, et enne 8 õhtal koju pole jõund, aga akkab see trall vist läbi saama, niet ehk taastub ka normaalne (pere)elu ja ma saan ka uuesti nt zumbatama akata. Allergia muidugi võtab siin veel ohvreid ja kuna peale väikest sügisekuulutamist on väljas taas üle 20 kraadi sooja, ega siis lõppu veel ei paista. Kohati on selline mullielaniku tunne, ei tunne lõhnu, ei maitseid ja silmanägemine on ka kangeste udune. Samas - ega külma ilma ka ju otseselt ei tahass, aga kuna loota on, et koos külmaga taandub ka allergia ja saabub inimeseks olemine, siis... Niet ega ma ei tea, kui paju mul jõudu minimaalse kereliigutamise jaoks oleks, vbla aevastaks ka seal tolmuses saalis pool tunnist ja teise poole punnitaks igimull otsa ees teistega sammu pidada. Aga tahtmist on küll. Kui kõik äste läheb, saan ma muidugi argiliikumist lähima kuu jooksul juurde. Nimelt tundub, et soodsa tähtede seisu korral saab meie kahejapoolene akata pool pääva aias käima, mis omakorda tähendab seda, et ma rallin kolm korda päävas aia vahet. Omikul viin mõlemad lapsed sinna, peale lõunasööki toon väiksema koju magama, et siis temaga kohe peale ärkamist taas aia poole akata astuma ja ka esmasündinu koju tuua. Nalja saab. Aga ma saan ka päävas u 3 vaba tundi. Not bääd. Vaba tähendab muidugi seda, et ma pean akkama tõsisemalt tööasju tegema ja ühtlasi sukelduma mulle tundmatusse tööotsimise maailma. Wish me luck... Esimese raksuga võiks mu CV välja näha selline, et äärmiselt madala eneseinnanguga Ungaris kehtivate võõrkeeleeksamite tunnistusteta võeramaalane tahab tööle minna, et mitte akata kodus lauajalga närima... Raha võiks ka nats saada. Bhäähh... Eile käisime meie tänava teise sõjardi juures aiapeol, kus tähistati nende pere esiklapse sündi. Maimuke ja ema on veel aiglas taastumas, aga noorele isale kordasid vanemad ja teadjamad eile igal sammul, et omme on tal viimane rahulik pohmell, peale seda enam pikalt põdeda ei saa, kui imiklaps majas:)) Sai ikka ungarlaste moodi korralikult sööki ja jooki, lapsed sheikisid koertega mööda hoovi ja magasid pika ning kosutava ööune, niet minagi alles peale 8 noorema ädakisa peale silma lahti tegin. Oi, oli hää! Peale lapsukste lõunaund plaanime õue minna ja natuke aias kõpitseda - aiamaalt peaks kõik külmasaand paprika- ja tomatitaimed üles kiskuma, kõrvitsavarred kah koomale tõmbama ja siis võiks korra selle savimülka läbi kaevata. A maitea, kas Z-l täna selliseks tegevuseks jõudu jätkub...:)) Üks 3 last kasvatavatest naabrinaistest kaevas oma aiamaakest eelmisel nädalil miskil argiomikul juba siis, kui ma ülakorruselt omikumantlis alla tulin, see võis olla niiumbes 6.45 paiku... Niet mõistate ehk, miks ma ikka veel tunnen end mõnikord kuuelanikuna siin külakses...

Bäkk on träkk:)

Mai akka teile nüid kirjutama sellest, kuidas mu venna pere ja ema meil juunis kaks nädalit külas olid ja kohe peale seda kallis sõber maailmarändur meie juures käis ja kuidas me kuumuse all kannatasime ja kuidas Balatoniga sel suvel suureks sõbraks saime ja kuidas juuli viimastel päävadel perekond Kroonijuveelid meie pool pit-stoppis ja kuidas me vahepeatusega Leedus Eesti poole sõitsime (ässamad ei võta endale ega lastele ühtki kehtivat reiedokustaati kaasa...) ja kuidas me siis Eestit nautisime esialgu koos Z.-ga ja iljem lastega kolmekesi ja kuidas kuidas ma vahepeal Soomes puhkamas käisin (mjau!)ja kuidas me pea kaks nädalit tagasi jälle kodo lendasime (niipalju siiski, et viiene istus lennukis Eesti Panga presidendi kõrval, kes aitas tal rihmi kinnitada ja lahti teha ja oli muidu sõbralik:), sest muidu ma jääkski siia arvuti taha igaveste. Juhtund on palju ning suvi oli kirju ja sündmusterohke. Õnneks! Muidu akkaks ju igav:)) Keegi kuskil rääkis, kuidas keegi Eestist kaugel elav plogija olla emotsjoonidest nõretand, et ohkuikaunisonkodumaa ja ohkuiraskeonjälleminna...:) Mul vist pole laste kõrvalt eriti aega selliseid mõtteid mõelda, eks selleks on ka vaja natuke omaette olemise aega, et mõte rändama läheks ja omatte olemise ajast ei tea mina teadupärast midagi. Aga ühel täiesti ootamatul hetkel lõi see Eestist äramineku paanika mindki seekord - sõitsin paar pääva enne äralendu üksi vihmases Tallinnas ühest linna otsast teise, plaadimassinas oli tutnoi Yvetta Uustalu ja Gourmet Music Group'i üllitis, millel lisaks uutele lugudele ka mõni Vana Hää Tuntud Asi ja melanhoolsed meloodiad, linnatuled ja vihm said mu just sellele lainele, et kohe kuidagi ei taha kofreid pakkida ja lennujaama poole kablutada... Aganoh - tahtmine on taevaasi ja nüüd ma siis olen siin jälle - omas kodus, pere jälle koos (võinoh, mis koos, Z.-l on tööl ERITI kiired ajad ja me oleme ammu juba õhtusöögi lõpetand, kui ta neil päävil koju jõuab) ja argipääv sõidab sajaga sisse. Värske viiene jõudis täpselt 3 pääva lasteaias käia ja akkas siis obese moodi köhima, me ka kahesega assisteerime nats oma tunduvalt tagasioidlisemaste köhatustega. Niet oleme kodus. Ega õue nende ilmadega ausalt ööldes ei tahakski, tuul ulub ja vihma sajab vahelduva eduga, niet toas on hää ja soe. Ja palju tegemist... Esiteks püüdsin Z. poolt poissmehemajaks elatud kodust jälle kodu välja otsida, nüüd akkab änamvähem saama. Koristaja käis ka ühel pääval abiks vannitube ja kööki nühkimas, täitsa olemas olid tolmu all need:)) Siis olen püüdnud laste riided läbi sorteerida, et mis ja kus ja kas. Imede ime, viiesele läheb eelmise aasta talvejope veel selga, no selline täpselt paras on. Mõlemad soojad traksipüksid on lootusetult lühiksed, a vanaema ostis lapsele Eestist uued kah:) Talvesaapaid vaatasin juba neid SORELi omasid, tunduvad jube kobakad, a iseenesest mulle see kummine jalaalabaa-osa meeldib, siinmail on talvel ikka vett ja löga rohkem kui päris lund. Ja kahesele oleks vaja uus talvejope ankida ja miskised üleminekuilmajalanõud kah. Neid viimaseid oleks kohe varsti juba vaja, õnneks selle nädali lõpuks lubatasse jälle üle 20 kraadi:)) Aga kui me praegast peaks igal omikul viiest aeda viima, siis varsti kadri küüned vist külmetaksid tossudes... Mütsid-sallid-kindad tunduvad olemas olevat, uuh. Z. on vahepeal lisaks palgatööle ka maja juures kõvasti asjatand ning taramtaraa ja fanfaarid - sügiseks sai meie terrassilaiendus kah valmis! Täitsa kabe on. No nii kabe kui saab selline jupitatud terrass olla:)) Meil nimelt oli esialgne projektis joonistet terrass nii pisuke, et juba esimesel suvel siin otsustasime, et lähiaastatel saab see suuremaks ehitet. Noja nüüd oligi Z.-l ajaresurssi, kui meid polnd, niet tegi ära. Kes meile järgmisel kevadel-suvel külla tulevad, need saavad viisakalt terrassil söödetud ja joodetud - laud ja toolid mahuvad nüid ära:) Kahese aedaminekujuttu ma eriti ei oskagi rääkida, sest lasteaia juhatajaga mul selle 3 pääva jooksul kohtuda ei õnnestund, kui viiene aias kais. Aga ma ikka loodan, et me ei pea lapse 3-aastast sünnipääva ootama ja same juba jaanuarist arjutama akata. Mulle sobiks. Siis oleks zen:)) Zen oleks muidugist nii kolme pääva kaupa ilmselt, siis oleks laps(ed) jälle vahepeal aige(d) vms, aga unistada ju võib:) Ja siis ma mõtleks võib-olla välja kelleks ma saada tahan, kui suureks saan... A nüid ma lähen teen ühe tee ja vaatan lindistet Good Wife'i ära ja siis nukkuma! Ahjaa, järgmisel nädalal peaks ametlikult selguma, et kas ma pean varsti üksikemaks akkama või mitte. Praeguste kuulujuttude põhjal paistab, et seekord läks õnneks, aga nigut armeeasjad ikka - on asi kindel alles siis, kui ta juba juhtund on või kuidas se ütlus käiski:))

Aurupuhastaja!

Eila ankisin endale nii möödaminnes aurupuhastaja ja olen vaimustuses! Tegelt ma ju aint testisin teda eila ülakorruse vannaris natsa, aga ikkagi - olen vaimustuses! Nimelt käisin eila üksi suuremat söögishoppingut tegemas ja fheinivarusid täiendamas, noet ikkagi suurem kamp söödikuid/joodikuid tulemas, et oleks, mida võtta:)) Ja nägin täitsa juhuslikult riiulil misit no name aurupuhastajat, mis oli AINULT TÄNA, AINULT SULLE imeodava hinnaga ja nii ma ta ära tõin. Eks ma olen siit-sealt juba nende kohta hääd kuulnd ja olgem ausad - meie vannarite valged vuugivahed (mis said valged tänu sellele, et ma plaatimise ajal Eestis olin, grrrrr...) pole ammu juba valged, niet tõin ära! Ja proovisin ja nüüd on üleval paari plaadi vuugivahed jälle valged, juhhuu! Ega mai kavatse akata taga igapäävaselt ringi vehkima ja siukse mustuse puhul nigut meil, on tegemist ka üsna aeganõudva tööga, aga paari kuu tagant võiks nad ju üle käia. Niet esialgu - me like! ja ma olen teda aint ühe otsiku ja aint põrandaplaatide puhul testind, kes teab, mis üllatusi puhastajal mulle veel varuks on, ootan uviga:)

RRRRRatas!

Esiklapse läind nädalat võiks nimetada Tiigriüppe nädaliks - R-täht tuleb ludinal ja kolmabal sai jalgrattal (jargrattal:) abirattad küljest ära monteeritud ning peale üht frustreerivat õhtut täis ebaõnnestumisi ja sellele järgnend frustratsjooninuttu sõidab laps nüid kahel rattal nigut mishka:) Nokei, ega ta siis kohe stabiilselt ei sõida, ikka vänderdab ja pidurdab ja kukub, aga sellegipoolest võib seda sõitmiseks nimetada. Ma olen ääretult uhke, kuna ma ise pole suurem jalgrattalõvi (olin vist juba kooliealine, kui tädi kokkukaga rattasõidu lõpuks ära õppisin) ja R-tähega on ka meie pere meesliinil kefasti - mu isa oli umbestäpselt kuuene, kui lõpuks erritama akkas ja ega mu vend ka just varakult R-i ei öölnd, niet ses osas on me esiklaps ilmselt isapoolsed keenid saand:)) Ja vennalapsed ilmselt emapoolsed, sest venna esiklaps ütleb imekena R-i juba vist kolmandast eluaastast alates, kui mitte varem. Noigatahes olen ma uhke ja kordan seda oma lapsele vist liiga palju, vaatab mind juba nats imelikult:)) A muidu on meil sügis, 14-15 kraadi sooja ja vihma kallab lõputa. Eile õhtal tundus naaaatukene selgem ja päikselisem olevat, käisin siis kiiresti meie tilli-salati-redisemaa üle, seal oli malts juba salatiga sama mõetu. A sain ikka väikse sahmaka kaela. Z. arvas, et kui reede, siis saagu krill ja tegi õhtasöögiks kanavardaid, lapsuksed istusid jopedes-mütsides aiatoolis vihmavarju all. Selline juunikuine idüll...:S Loodetavasti läheb ilm iljemalt järgmisest nädalivahest suviseks, sest siis saabub meile siia 5 minuga sama perenime kandvat tegelast, niet oleks kena, kui venna pere ja ema ikka suvesooja kah saaksid nautida. A murelid ja maasikad on valmis nii ehk teisiti, niet kui vihma sajab, siis sööme neid ja sülitame kiva aknast välja. Üldiselt olen ma kindel, et see suvi saab jahe olema, kuna teisibal tulevad kliimamehed meile aparatuuri üles panema. On ju üsna loogish, et seda sel suvel sisse pole vaja lüllata:)) Ja mis puudutab kliimandust, siis kahjuks selgus, et meie nn 'kliimavalmidus' pööningul pole mitte sentigi väärt...:S Kuna maja on väga broolt soojustatud, siis on pööningul suvel kuumade ilmadega u 55 kraadi sooja, mis omakorda tähendab, et need sinna veetud torud kuumenevad ka päävaga liiga üle ja on üleüldse nats valest materjalist kah, niet kliima tuleb oopis meie tuppa ja kui asi väljakannatamatuks muutub laste tubades, siis kolivad nad kah meile:)) Tegelt on see kliimanduses esimene samm, eks vbla kunagi iljem saavad lapsuksed kah oma tuppa kumbki oma pilli, need peavad õnneks siis pisemad ja seega ka odavamad olema, niet ehk elame üle:)) Neljabal tuleb siis koristajatädi ja käib maja üle ja nädalivahel võivad külalised saabuda! Esiklaps loeb juba päävi, et millal ikka R ja A tulevad ja Kahene kordab muudkui aga nimesid järgi, ise ei teagi, kes need R ja A on, viimati nägi neid pea 2 aastat tagasi, mil ise oli umbes neljakuune vms:)) Meil on kavas ka kohutavalt kuri plaan jätta 1 v 2 ööks mu ema NELJA lapsega siia üksi ja ise kuskil veinipiirkonnas ringi sheikida, aga eks näis. Kahesel on käsil kohutav kleepumisfaas, oleks aint mu jala küljes, süles, kaisus jne. Tüüüüüüütu! See algas eelmisel nädalil, kui ma paar pääva puhkust võtsin ja Budapesti läksin. Loomulikult tõusis lapsel palavik, mis kestis 3 pääva, a midagi muud äda polnd - ei köha, nohu ega muid jamasid, lihtsalt megakõrge palavik (ühel õhtal saime isegi 40 kätte...) ja kõik. Esmasbal, kui käisin tervet ja rõemsat last arstile näitamas, oli seegi täitsa nõutu, et kuskil miskit äda ei paista, et mis see siis nüid oli... Aga nii oli. Niet mu city-break jäi plaanitust lühemaks, a saime siiski sõbrannaga kvaliteetaega veeta, hääd sööki süüa ja nats poode kammida, raskel ajal abiks seegi:)) Üldiselt on mul sellele kodus oldud poolaastale tagasi vaadates selline tunne, et mu lapsed või me ise oleme non-stop aiged olnd. Kogu aeg oleks justkui mingi jama. Pidevalt on kellelgi palavik, tatt, köha või kõht lahti ja ma kohe tunnen, et see trall on mulle kefasti mõjund. Kuidagi uduselt ja möödaminnes on see talv ja kevad läind. Mu suured plaanid sportida on üsna tagasioidliseks jäänd, no zumbasse olen ennast ikka aeg-ajalt vedand ja meeldib (kuigi mu meelest on pulss seal permanentselt liiga kõrge), aga tahaks midagi stabiilsemat, mõjuvamat. Ilmselt saab elu stabiilsemaks siis, kui kõik see mees omikust õhtani kodust ära on, siis tekkiks elule miski rütm vast. Aga aigustest ei päästa meid ka siis miski... Ja lisaks tekkiks mulle Kahese lasteadaminekuga üks suur stressiallikas juurde - tahaks ju tööle, inimeste sekka, kasulikuks akata, midagi teha, muuta... Ent ses osas olen ma ääääärmiselt pessimistline, niet sellest pole mõtet rääkidagi, mul akkab kere kohe sügelema ja silm tõmblema. Kuna mu viimane töökoht oli niiniinii tore - kenad kolleegid, enamasti väike koormus ja megapikk suvepuhkus (no palgast pole mõtet rääkida, võite ise kujutleda palju üks lektor ülikoolis teenib:), siis tundub uue töökoha otsimine (ja leidmine!) mission impossible'na, niet teen Scarlett O'Harat ja mõtlen sellele omme:))

KAKS ja KUUS

Veel mõni aeg tagasi polnd muust peale terviserikete kirjutada, nüüd pole aega ÜLDSE kirjutada. Sest me oleme lihtsalt KOGU AEG õues. Enamvähem omikust õhtani, väikeste magamis- ja söögipausidega. Sest juba mitu nädalit on olnd tõeline (kevadilm, tahtsin ma kirjutada, a tegelt ikka rohkem vist) suveilm, eila tulid suisa miskised kuumarekordid kuskil, meilgi oli vahepeal kriipsuke üle 30 kraadi sooja. Loodus lokkab. Sirel õitseb, toomingas viskas juba õielehed seljast maha ja piibelehed (meie igapäävase lasteaiatrajektoorile jäävates aedades) ajavad pää meeldivalt uimaseks. Imehea on mitte kulutada 15 minutit laste riidessetoppimiseks ja lahti pakkimiseks. Suurema lapse olen juba nädala jagu ka omikul lühikses püksis aeda viind, sest eelnev omikul pikk püks ja lühike aeda kaasa süsteem ei fungand, kuna tädid lasteaednikud ei pand neid lühikesi pükse pealelõunal lapsele jalga ja nii ta oli seal 25 kraadi kääs pikkade pükstega. Meil algab majas nüid kolmas suvi, kolisime siia 2010 juunis, aga eelmine suvi jäi ju vahele ja esimest korda on meil nüid põesaksed ja lilleksed ja juba hiirekõrvul hekike (st siis rida hiirekõrvul vitsakesi:) Ja petuuniad kastikestes, ampleid ei tule, need viiks tuul siit minema. Kui ma lõpuni aus olen, siis minus erilist rohenäppu pole, pigem juba nats piinlik nigut, et kõigil majade ümber kaunid iluaiad ja meil ikka veel vaid kahtlase kvaliteediga muru ja paar kahtlase tulevikuga viljapuud:) Kuuendama pulma-aastapääva puhul palusin Z.-l lõikelille asemel mulle mõned põesad, istikud ja muud sellist atribuutikat osta, käik aianduskeskusesse oligi osa aastapäävapogrommist:)) Edasi tuli resturaan ja jalutuskäik vanalinnas ja mõtlesime, mis me mõtlesime, aga välja ei mõelnd, et millal me niiviisi kahekesi-kahekesi viimati linna peal laiasime. Ilmselt väga ammu:) Hää ja värskendav oli ja sellistel puhkudel olen ma ikka alati äste kurb, et meil peale sõprade-naabrite miskit sotsjaalset võrgustikku pole, et saaks rohkem kahekesi aega ja oleks, kellega lapsi jätta. Anoh, ise me siukse valiku ju tegime ja eks saame akkama kah. Lihtsalt mõnikord kifatab...:S Niet see oli siis see number KUUS pealkirjas. Järgmisel kevadel saab 10 aastat tutvust, täitsa tegijad, mu meelest:)) Aga see number KAKS pealkirjas ei vihja mitte minu alalõuale, vaid oopis sellele, millest ma juba ammu kirjutada olen tahtnud, nimelt meie Juba Kahesele. Ma teadlikult väga tihedalt plogis lasteteemat ja nendega seonduvat problemaatikat, igapäevaseid kasvurõeme- ja valusid ei puuduta. Anoh, kasvõi nii iseendale tuleviku jaoks oleks ikka hää mõned pidepunktid kirja panna. Et milline ta siis on see meie Juba Kahene. Kõigepealt numbrid - eelmisel nädalal käisime patronaazhõe juures ja kaalu on lapsel 11,5 kg ning pikkust 86 cm. Harju keskmine ilmselt. Hambaid, mis ilgilja tulema akkasid, on praegast 13, võiks nats rohkem olla, arvas patronaazhõde. No selles osas ma tõesti midagi ette võtta ei oska:)) Kõik muud näitajad tundusid ka korras olevat - mängib, üppab, laulab ja lööb trummi. Räägib irrrmus palju ja täitsa arusaadavalt, enamasti mõistavad lapsukest ka võerad inimesed. Tavaliselt räägib ungari keeles või siis vürtsitab ungarit veidikse eestiga. Kui me kahekesi oleme, räägin mina ju lapsega kogu aeg eestit, aga ta ikka tihti vastab ungariks. Vanem lapsuke ei rääkind värske kahesena suurt midagi, aga kõik, mis ütles, oli enamasti eestiks. Nüid siis noorem räägib nigut loom täislausetega, mis ma räägin, isegi liitlausetega, aga esimeseks keeleks on ta valind ungari. Suvel lähme siis eesti keelde kümblema:) Meil oli veel niiumbes kuu tagasi üks piinlik jundam lapsel magades suus, aga peale kõiki aigusi võtsin ennast kokku ja viskasin luti, kus seda ja teist. Esimesed ööd ja päävad olid masendavalt vingused ja magamajäämised täis trotsi, jonni ja ilmselt ka täitsa südamest tulevat haledat nuttu, et midagi nii olulist on ära võetud. Aga saime akkama. Enam ei küsi, ilmselt ei mäleta ka, mis see lutt on. Mul oli viimasel ajal tõesti piinlik luti pärast, kuigi ega me kodust väljas teda eriti ei kasutand. Jube oli, kui laps omikul ärkas ja kõik jutud ära rääkis lutt suunurgas tilpnemas, ökk. Minu viga, et lasin tal niikaua lutitada ja eks seetõttu oli võõrutamine kah koledam. Võib öölda, et magamajäämised on endiselt probleemsed, aga ma eriti sellepärast ei põe, kuna valmistume võrevoodit välja viskama ja ehk sis, kui laps uue Suurte Tüdrukute voodi saab, läheb oma toas magamajäämine ka paremini. Lootus on teadagimis:)) Aga muidu on meie kahene üks igati vinksvonks tütrik. Venna eeskujul teeb kõike, ka lollusi. Mõnikord on neil vaja nats kakelda, maadelda, vaielda kah, aga see ei ole isegi mitte igapäävane nähtus. Veel kuu aega tagasi oleksin ma kirjutand, et lapsuke nutab/jonnib aruarva ja enamasti põhjusega. Aga just viimastel nädalatel on siukest jonnijoru lisanduma akand - Kohutav Kahene näitab end vist...:) Laste seltskond meeldib talle koledamal kombel, kui kuskil külas oleme, kus lapsi ulgim, siis ära saab vaid nutuga. Läheb reeglina suuremate tegemistega usinalt kaasa, mõnikord lihtsalt need suuremad väiksemaid mängu ei taha, siis on tulemuseks muidugi maailmavalu ja solvumine. Irmus viisakas on me laps ka:)) Omikul venda aeda viies ja sealt tuues tervitab kõike ja kõiki. Ungaris käib igas vanuses ja soost inimeste tervitamine erinevalt, seega on mul repertuaaris mitu erinevat tervitust ja lapsuke kordab need kõik enamasti kenasti järgi, mille peale tädid uilgavad ja isegi vuntsidega ungari onude südamed pehmuvad:) Empaatjavõimet paistab kah Kahesel jätkuvat. Kui keegi kuskil nutab, siis ta kohe märkab ja juhib tähelepanu. Kui nutjaks on mõni tuttav laps, siis läheb ta nutja juurde ja ütleb ungariks, et pole viga, ära nuta! Kui mina ennast kuskile ära löön või köhin või nina nuuskan ja siis pärast kaeban, et oi, emmel on nohu või kurk valutab, siis saan kohe kalli ja needsamad pole viga! sõnad:)) Üleüldse on Kahene üks suur kallistaja ja musitaja, musi saaksid ka täiesti võerad inimesed, kes soovib, see saab:)) Lapsuksele meeldib irrmsasti kiikuda ja liumäest alla lasta. Kiiged on meil nüüd kodus ka olemas, liumäe võlusid käime nautimas meie küla (täiesti konverteeritaval) mänguväljakul. Jalgadega lükatava autoga sõidab ka hea meelega, aga samasugune plastmassist motikas eriti ei uvita. Joonistada, st siis kritseldada lapsele meeldib, kohe ise küsib teinekord, et ma pliiatsid ja paberid talle lauale paneks. Raamatuvaatamises oli vanem laps mu meelest tegijam, ta vaatas teinekord ikka omaette kah raamatuid, aga Juba Kahene on neid vaatama/lugema nõus aint koos emme v issiga, niisama ise väga pikalt ei uuri. Ja ei, tänan küsimast, pissipoti vasti mitte MINGISUGUST uvi ei tunne laps. Ei ole nõus kasvõi arjutamise mõttes seal natuke istuma. Oleme proovind igast varjante - koos vennaga, koos emmega, väiksel potil ja laste prill-lauaga suurel, ikka kohe laseb jalga, null huvi. Nüüd siis olen paaril korral soojade ilmadega lihtsalt mähkme ära võtnud ja lasknud tal niisama õues ringi lipata. Kohati tuleb mu juurde ja näitab nagu, et miski teda äirib, proovime siis pissida, ei tule midagi ja natsa aja pärast siristab püksi. Niet läänerindel muutusteta. We'll see:))

Nipiga küsimus

Millal laps otsustab sulle voodisse oksendada? Eks ikka siis, kui voodis uued beened Marimekko voodiriided...:S Mul on tunne, et sellest plogist akkab saama miski tervise-, või siis õigemini tervisetuseplogi. Muust pole aega/jõudu kirjutada. Peale gripilainet oli koolivaheaeg (mis meie maal tähendab ka lasteaiavaheaega) ja nii sai lapsuke enne me uut haigushoogu täpselt NELI pääva aias käia. Siis juhtus nii, et ühel kenal omikul oksendas kahene meie voodi täis, suurema vedasime läbi äda aeda, aga järele mina talle änam minna ei suutnud, tellisin meha varem töölt koju, et laps aiast koju saaks. Ise lebasin enam mitte oksendava kahesega kodus ja nägin juba vaimusilmas, kuidas see iiveldus ja kõhukeeramine kulmineerub... Mul läks olemine järjest ullemaks, Z. söötis ja kasis lapsed ja pani ahju eelmisel pääval minu poolt marinaadi asetatud ribid, mille lõhna (haisu?) kätte ma koolema pidin... Öösel kella kahe ajal WCst tulles kohtusin Z-ga, kes altkorruse WCst tuli ja teatraalselt oigas... Tol ööl kohtusime me veel korduvalt:)) Järgmisel pääval ma isegi sõin juba midagi, aga Z. ainult oigas, ähkis ja kirus ja käis WC vahet. Masendav. Masendav. Masendav. Positiivset on kogu loos niipalju, et suurem laps on vist juba aiaskäimisega nii tugevaks saand, et talle meie imeviirus seekord külge ei akandki. Aga igaks juhuks ma teda ikka aeda ei viind, et äkki on viirusekandja võimidagist. Janoh, ega ma vist poleks julend autogagi teda viima minna, noet äkki ei vea välja ja vaja kuskil khmm, peatus teha:)) Z. kaotas kaalus 2 kilo. Minaitea, palju ma kaotasin, kuna mai kaalu ennast ja seega ei teadnud stardikaalu:)) Vahepeal pidasime kahenädalise ilinemisega ära ka kahese pisikse sünnipäävapeo, et ikka oleks õhupallid ja tort ja küünlad ja muidu tore. Oligi tore. Lapsed mängisid ka kohe mõnuga koos, eks nad polnd ka pikalt kohtund, pidevalt oli keegi naabruskonnast aige olnd. Aga nüüd on meil kevad! Täna oli pealelõunal juba 18 kraadi, olime ilmatuma pikalt õues, Z. tuli lastega alles 7 ajal tuppa ja nii hää ja helge oli olla. Meie Kahene teeb esimest korda tutvust liivaga. Meerikas avalikel mänguväljakutel liivakaste polnd, kuna need pole teadaolevalt hügieenilised ja nüüd siis kaheselt avastab laps enda jaoks liiva ja ämbrikesi ja küfleid. Eks me peame pidevalt talle liivakastireegleid ka tutvustama, st siis et liiva ei söö ja kastist välja seda ei loobi:)) Järgmiseks nädalaks lubatasse 20 kraadi ja üle selle, juhuu! Nädalivaheks, kui meile kauge külaline saabub, keerab ilma jälle pekki ning saab sügist mängida jälle. Loodame, et meteoroloogiamehed eksivad ja lihtsalt ei oska nii kaugele ette normaalselt ennustada:))

Ega kaks ilma kolmandata ei jää...

Peale seda, kui lapsed endale kenasti kepsud alla ajasid ja aigusest oli järgi jäänd aint aatomnohu (mis kestab siiani, ökk), tundsin ma ühel omikul ärgates, et nüüd ta tuleb. See gripp. Ja tuligi. Neljaba vedasin kuidagi läbi äda õhtasse, siis saabus abistav kaasa ja võttis lapsed üle. Öö oli äääärmiselt must. Vappusin lapse voodis (lapsed saatsin isaga suurde voodisse:) kolme teki all, higistasin, oigasin ja ei teand, mis mu nimi ka on. Isegi 39 sain paaril korral kraadiklaasi peal kätte. Spuuki. Reedel ma lihtsalt vedelesin all diivanil või üleval voodis ja lasin lastel teha, mis nad ise tahtsid. Mingitmoodi sain nad omikusöödetud, aga lõunasööki ma orgunnida ei jõudnud. Pisilane jäi koos minuga üleval magama, suurem laps vaatas all seni multikaid, kuni isa tuli ja talle süüa andis. Eile tundsin ennast juba üsna inimesena ja heietasin ikka veel vaikselt plaane täna Budapesti Liisi Koiksoni kontserdile minna. A öösel saabus aatomnohu ka minu juurde, õhku polnd, kurk kuivas, tekk torkis jne. Niet andsin omikul oma otsusest teada, et ei lähe ma kuhugi... Hää oli, et ei läind, lõunaks oli jälle üle 38 palavik, vappekülm, ei aidand kümme tekki ega villasokk. Lebasin siis jälle, alandasin ja nüüdseks on taas AINULT nohu. A see on masendavalt piinav. Õhk kuskilt läbi ei käi. Ja kohutav väsimus ja tüdimus on. Maja nääb välja nigut oleks pomm siin plafatand, 10 pääva pole ma ühtki koristamisemoodi liigutust teind. Ökk. Ökk. Ökk.