KAKS ja KUUS

Veel mõni aeg tagasi polnd muust peale terviserikete kirjutada, nüüd pole aega ÜLDSE kirjutada. Sest me oleme lihtsalt KOGU AEG õues. Enamvähem omikust õhtani, väikeste magamis- ja söögipausidega. Sest juba mitu nädalit on olnd tõeline (kevadilm, tahtsin ma kirjutada, a tegelt ikka rohkem vist) suveilm, eila tulid suisa miskised kuumarekordid kuskil, meilgi oli vahepeal kriipsuke üle 30 kraadi sooja. Loodus lokkab. Sirel õitseb, toomingas viskas juba õielehed seljast maha ja piibelehed (meie igapäävase lasteaiatrajektoorile jäävates aedades) ajavad pää meeldivalt uimaseks. Imehea on mitte kulutada 15 minutit laste riidessetoppimiseks ja lahti pakkimiseks. Suurema lapse olen juba nädala jagu ka omikul lühikses püksis aeda viind, sest eelnev omikul pikk püks ja lühike aeda kaasa süsteem ei fungand, kuna tädid lasteaednikud ei pand neid lühikesi pükse pealelõunal lapsele jalga ja nii ta oli seal 25 kraadi kääs pikkade pükstega. Meil algab majas nüid kolmas suvi, kolisime siia 2010 juunis, aga eelmine suvi jäi ju vahele ja esimest korda on meil nüid põesaksed ja lilleksed ja juba hiirekõrvul hekike (st siis rida hiirekõrvul vitsakesi:) Ja petuuniad kastikestes, ampleid ei tule, need viiks tuul siit minema. Kui ma lõpuni aus olen, siis minus erilist rohenäppu pole, pigem juba nats piinlik nigut, et kõigil majade ümber kaunid iluaiad ja meil ikka veel vaid kahtlase kvaliteediga muru ja paar kahtlase tulevikuga viljapuud:) Kuuendama pulma-aastapääva puhul palusin Z.-l lõikelille asemel mulle mõned põesad, istikud ja muud sellist atribuutikat osta, käik aianduskeskusesse oligi osa aastapäävapogrommist:)) Edasi tuli resturaan ja jalutuskäik vanalinnas ja mõtlesime, mis me mõtlesime, aga välja ei mõelnd, et millal me niiviisi kahekesi-kahekesi viimati linna peal laiasime. Ilmselt väga ammu:) Hää ja värskendav oli ja sellistel puhkudel olen ma ikka alati äste kurb, et meil peale sõprade-naabrite miskit sotsjaalset võrgustikku pole, et saaks rohkem kahekesi aega ja oleks, kellega lapsi jätta. Anoh, ise me siukse valiku ju tegime ja eks saame akkama kah. Lihtsalt mõnikord kifatab...:S Niet see oli siis see number KUUS pealkirjas. Järgmisel kevadel saab 10 aastat tutvust, täitsa tegijad, mu meelest:)) Aga see number KAKS pealkirjas ei vihja mitte minu alalõuale, vaid oopis sellele, millest ma juba ammu kirjutada olen tahtnud, nimelt meie Juba Kahesele. Ma teadlikult väga tihedalt plogis lasteteemat ja nendega seonduvat problemaatikat, igapäevaseid kasvurõeme- ja valusid ei puuduta. Anoh, kasvõi nii iseendale tuleviku jaoks oleks ikka hää mõned pidepunktid kirja panna. Et milline ta siis on see meie Juba Kahene. Kõigepealt numbrid - eelmisel nädalal käisime patronaazhõe juures ja kaalu on lapsel 11,5 kg ning pikkust 86 cm. Harju keskmine ilmselt. Hambaid, mis ilgilja tulema akkasid, on praegast 13, võiks nats rohkem olla, arvas patronaazhõde. No selles osas ma tõesti midagi ette võtta ei oska:)) Kõik muud näitajad tundusid ka korras olevat - mängib, üppab, laulab ja lööb trummi. Räägib irrrmus palju ja täitsa arusaadavalt, enamasti mõistavad lapsukest ka võerad inimesed. Tavaliselt räägib ungari keeles või siis vürtsitab ungarit veidikse eestiga. Kui me kahekesi oleme, räägin mina ju lapsega kogu aeg eestit, aga ta ikka tihti vastab ungariks. Vanem lapsuke ei rääkind värske kahesena suurt midagi, aga kõik, mis ütles, oli enamasti eestiks. Nüid siis noorem räägib nigut loom täislausetega, mis ma räägin, isegi liitlausetega, aga esimeseks keeleks on ta valind ungari. Suvel lähme siis eesti keelde kümblema:) Meil oli veel niiumbes kuu tagasi üks piinlik jundam lapsel magades suus, aga peale kõiki aigusi võtsin ennast kokku ja viskasin luti, kus seda ja teist. Esimesed ööd ja päävad olid masendavalt vingused ja magamajäämised täis trotsi, jonni ja ilmselt ka täitsa südamest tulevat haledat nuttu, et midagi nii olulist on ära võetud. Aga saime akkama. Enam ei küsi, ilmselt ei mäleta ka, mis see lutt on. Mul oli viimasel ajal tõesti piinlik luti pärast, kuigi ega me kodust väljas teda eriti ei kasutand. Jube oli, kui laps omikul ärkas ja kõik jutud ära rääkis lutt suunurgas tilpnemas, ökk. Minu viga, et lasin tal niikaua lutitada ja eks seetõttu oli võõrutamine kah koledam. Võib öölda, et magamajäämised on endiselt probleemsed, aga ma eriti sellepärast ei põe, kuna valmistume võrevoodit välja viskama ja ehk sis, kui laps uue Suurte Tüdrukute voodi saab, läheb oma toas magamajäämine ka paremini. Lootus on teadagimis:)) Aga muidu on meie kahene üks igati vinksvonks tütrik. Venna eeskujul teeb kõike, ka lollusi. Mõnikord on neil vaja nats kakelda, maadelda, vaielda kah, aga see ei ole isegi mitte igapäävane nähtus. Veel kuu aega tagasi oleksin ma kirjutand, et lapsuke nutab/jonnib aruarva ja enamasti põhjusega. Aga just viimastel nädalatel on siukest jonnijoru lisanduma akand - Kohutav Kahene näitab end vist...:) Laste seltskond meeldib talle koledamal kombel, kui kuskil külas oleme, kus lapsi ulgim, siis ära saab vaid nutuga. Läheb reeglina suuremate tegemistega usinalt kaasa, mõnikord lihtsalt need suuremad väiksemaid mängu ei taha, siis on tulemuseks muidugi maailmavalu ja solvumine. Irmus viisakas on me laps ka:)) Omikul venda aeda viies ja sealt tuues tervitab kõike ja kõiki. Ungaris käib igas vanuses ja soost inimeste tervitamine erinevalt, seega on mul repertuaaris mitu erinevat tervitust ja lapsuke kordab need kõik enamasti kenasti järgi, mille peale tädid uilgavad ja isegi vuntsidega ungari onude südamed pehmuvad:) Empaatjavõimet paistab kah Kahesel jätkuvat. Kui keegi kuskil nutab, siis ta kohe märkab ja juhib tähelepanu. Kui nutjaks on mõni tuttav laps, siis läheb ta nutja juurde ja ütleb ungariks, et pole viga, ära nuta! Kui mina ennast kuskile ära löön või köhin või nina nuuskan ja siis pärast kaeban, et oi, emmel on nohu või kurk valutab, siis saan kohe kalli ja needsamad pole viga! sõnad:)) Üleüldse on Kahene üks suur kallistaja ja musitaja, musi saaksid ka täiesti võerad inimesed, kes soovib, see saab:)) Lapsuksele meeldib irrmsasti kiikuda ja liumäest alla lasta. Kiiged on meil nüüd kodus ka olemas, liumäe võlusid käime nautimas meie küla (täiesti konverteeritaval) mänguväljakul. Jalgadega lükatava autoga sõidab ka hea meelega, aga samasugune plastmassist motikas eriti ei uvita. Joonistada, st siis kritseldada lapsele meeldib, kohe ise küsib teinekord, et ma pliiatsid ja paberid talle lauale paneks. Raamatuvaatamises oli vanem laps mu meelest tegijam, ta vaatas teinekord ikka omaette kah raamatuid, aga Juba Kahene on neid vaatama/lugema nõus aint koos emme v issiga, niisama ise väga pikalt ei uuri. Ja ei, tänan küsimast, pissipoti vasti mitte MINGISUGUST uvi ei tunne laps. Ei ole nõus kasvõi arjutamise mõttes seal natuke istuma. Oleme proovind igast varjante - koos vennaga, koos emmega, väiksel potil ja laste prill-lauaga suurel, ikka kohe laseb jalga, null huvi. Nüüd siis olen paaril korral soojade ilmadega lihtsalt mähkme ära võtnud ja lasknud tal niisama õues ringi lipata. Kohati tuleb mu juurde ja näitab nagu, et miski teda äirib, proovime siis pissida, ei tule midagi ja natsa aja pärast siristab püksi. Niet läänerindel muutusteta. We'll see:))