Millalgi pidi see ju juhtuma...

Täna omikul ärkas Imiklaps loomulikult jälle pool7 (juhin lugejate tähelepanu sellele, et nädalivahel issiga kahekesi olles magas laps loomulikult 8ni...), a minai old veel teps mitte ärkamiseks valmis. Z viis lapse allkorrusele, pani BBC Entertainment'i mängima (väga pädagoogiline muidugist:) ja sõi ise omikust edasi. Veits enne 7 teatas Z, et ta nüid läheb ja et ma võiks alla tulla. Mulle tundus, et Imiklaps vaatab rõemsalt ja rahulikult üht oma lemmiksaadet ja otsustasin enne allaminekut kiire omikuse dushi võtta. Võtsingi. Ringutasin ja kuivatasin, kreemitasin ja riietusin ja tulin siis alla. Mind võttis vastu järgmine vaatepilt:
Imiklaps, endal nägu sõjamaalinguid täis, kraapis küüneviiliga mu puudrikarbist puudrit välja... Ühtlasi olid tal käeulatuses veel huulepulk, põsepuna, silmapliiatseid, karp lauvärve ja korrektor...:S Meie uut sohvat kattis ühtlane puudri- ja (vist) huulepulgakiht... Ma röögatasin. Kõvasti. Mitu korda. Ano missee aitab... Ise ma olin eila õhtal oma kääkoti sohvanurka jätnud ja eks laps märkas kosmeetikakotti seal sees ning nii need asjad läksid... Kui mul oleks seal vaid igapäävane väike kosmeetikakott old, oleksin ilmselt kergemini pääsend, a tulin eila päälinnast litutamast jano ikka tore priske asju täis kott oli see, mis lapsele näppu jäi.
Võtsin siis paljukiidetud praktiliselt IKEA sohvalt katted maha ja toppisin masinasse. Esialgu ilma mingi plekieemaldusvahendita, lihtsalt pesupulber ja miski rahulikum pogromm. Ise närisin küüsi. Sai pesupogromm läbi, võtsin katted masinast välja ja esialgsel vaatlusel tundub mulle, et pool roppusest on endiselt sohvakatte peal. Märjana muidugi ei saa täpselt aru, aga mul on tunne, et puuder jms oleks nigut välja tulnd, a huulepumat ilutseb endiselt seal edasi. Eksnäis, kui päris ära kuivab see värk.

Imiklast on mu kreemid ja muu kosmeetika alati uvitand, eks ta on ennegi väiksemaid sigadusi nendega teind, aga see tänaomikune oli ikka selline Suuuur Maaaalritöö kohe. Sohvast on küll kahju, kui nüid see huulemögin tõesti paistma jääb seal. Eks ma proovin ühe korra veel miskit plekieemaldusvahendivarjanti ka ja vbla viin keemilisse ka, aga siis on mõistus otsas. Natuke kardan ka seda, et kuna neid katteid saab patjadelt eraldi maha võtta, siis äkki nt keemilises käind kaks katet jäävad nats teist tooni kui teised, maalritööst puutumata jäänd katted... Oehh. Kosmeetikast on ka nats kahju, agano seda saab lihtsamini asendada. Kuigi Chaneli lauvärvid olid vist mingi aastatagune limited edition... Anoh, see on kukepea võrreldes sohvakattega. Neid katteid saab eraldi ka osta, aga siis tuleb ikka kohe terve sohvatäis katteid osta, eraldi patjadele neid ilmselt ei saa. Kepp ja vile. Oma süü. Mis ma ikka oskan öölda.

A muidu, nagu eelpool mainitud, käisin nädalivahel linnas litutamas. Hedvig Hanson-Andre Maaker andsid laubal väikse kontserdi, mis jättis nats lahja mulje ausalt ööldes. Oleks võind olla mõnusam, sest koht ise oli armas ja intiimne, aga maitea - neil oli see asi kuidagi läbi mõtlemata nats vist. Kontseptsioon puudus. Ja siis veel sellised pisiasjad, et minu taga imetas üks ema kontserdi ajal u 3-kuust last ning poole kontserdi pealt tuli publiku hulka ka üks kõliseva kaelarihmaga koer. Lapsed teadupärast ei söö vaikselt, nad mõmisevad mõnust ja luristavad natuke ja siis võivad samal ajal ka väikse haisupommi mähkmesse punnida - seda kõike kultuurse ema imiklaps ka tegi... Mu tolerantsus kadus silmapilkselt, kui imiklapse seedimishääli ja -odööri tundsin ning lasin asjal end ikka korralikult härida. Võehh. Koer käitus tunduvalt viisakamalt, ma pean ütlema:)

Natuke suutsin isegi miskit jõulukingindust hankida, aga ega ikka nii ei ole mõtet poodi minna, et isegi ideed pole. See võiks ikka olla. A mul pole. St mingid ideepojad nagu on, a asi võiks siiski mu peas veidi konkretiseeruda. Püüan endaga veel selles osas tööd teha, aega ka veel natuke on ju.

Jälle inimene

Peale umbes kümnepäävast rämedat köhimist, nuuskamist ja rögisemist akkab inimese tunne jälle tagasi tulema. Oma täiskasvanueast ma igatahes sellist jubedat köha ei mäleta. Nohu ja põskkoopapõletikud on mul tavalised külalised, aga selline köha oli ilmselt viimati lapsepõlves. Igatahes magasin ma u nädalakese allkorrusel, et meie pere mehad ka magada saaks, kuna minu öine kõõksumine ja haukumine neile eriti ei meeldind. Noega mulle endale kai meeldind, a missa ikka teed, kui siuke tore tõbi kuskilt külge sai angitud... Kõhulihased (niipalju, kui neid on:) olid pidevalt aiged suurest vatsavaputamisest ja ise olin kole väsind kogu aeg, sest ööd läksid enamasti köhimise tähe all. Imiklaps oli ka ving ja viril, sest õue me eriti ei jõudnud. Mõnel pääval viis naabrinaine lapsekse tunnikeseks enda juurde mängima, et ma rahus köhida saaks...:)

Sel nädalavahetusel jõudsin juba nats koristadagi ja kooki küpsetasin ja ühe jõulueelse poetreti tegin ka. Targemaks ma sellest eriti ei saand. Äkki viitsin nädalivahel päälinna minna, siis seal ehk tuleb rohkem jõuluinspirahhuuni peale. Näis. Poetreti meeldivaks avastuseks oli see, et poepiparkoogid ehk siis spekulatius-küpsikud on juba müügil ja nüid me oleme lapsega neist sõltuvuses: omikusöögi 'magustoiduks' mõlemale paar tükki ja peale lõunasööki kah mõni küpsik ja õhtusöögi päädides näitab Imiklaps safri poole ja üüab ennastunustavalt: Küpkiis, küpkiis! Noja ma siis toon jälle kõigile paar küpkiist, õnneks sellise tempoga saavad need kaks pakki kiiresti läbi, mis ma saagina kaasa tõin.

Eelmisel nädalivahel ostsime safrisse mõned riiulid juurde ja eila tundsin ma endas lõpuks ometi niipalju jõudu olevat, et lasin riiulid kokku panna ja üritasin safris miskit süsteemi luua. Nüüd tundub, et ruumi jääb üle juba, uskumatu! Mõned riiulid on siiamaani tühjad, aga mõtsin, et seal võib ju ka nt küünlaid-salvrätte-tordilabidat jms mitteigapäävast butafooriat hoiustada, siis jälle köögikappides ruumi lahedamalt. Ja üleüldse - mis fenomen see on, et inimene suudab kõik tema käsutuses oleva pinna kenasti ühtlase kultuurikihiga ära täita, olgu ruutmeetreid 28, 65 või 150... Suvel kolisime sisse ja maja juba ühtlaselt kilakolaga täidetud niet silm kai pilgu. Nokei - Imiklapsel ju nüüd oma tuba ja oma laud-toolid-kapid ja mitukend liitrit (Kroonijuveel teab ilmselt täpsemalt palju neid liitreid oligi:) legosid jne, niipalju on jah juurde tulnd. A muidu nagu peaks enamvähem konstantne seis olema mööblitükkidega:) Eitea. Inimkonna iseärasus. Väiksema pinna peale kolimine tuleks ilmselt rohkem kasuks.

Lähen nüid ja triigin enne magamaminekut (rahustuseks, jee:) mõned sõjardisärgid, nendega pidavat kitsas kääs olema, sest suure köhimisega jäid (häda)vajalikud asjad triikimata ka ju. Pesu- ja nõudepesumasina nuppe ma õnneks suutsin ikka vajutada, aga isegi riiete kuivamapanek võttis võhmale, mis siis veel triikimisest rääkida:)

Nõrkus on su nimi!

Eilane linnas asjatamine lõppes sellega, et autorool keeras iseenesest sinnapoole, kus müüasse parimaid pitasid ever jano kui me Imiklapsega söögikohta sisse jalutasime, siis mu suu küsis ilma minuga eelnevalt nõu pidamata ühe pitasaia kõige võimalikuga, mida sinna sisse saab toppida ja siis kodoviimiseks ka veel 4 pitat... Tulejumalappi! Lasin pitaksed termokotti panna ja panin koti süljenäärmete liigse väsitamise vältimiseks pagasnikusse. Kodus soojendasin ontliku kanaemana lapsele eelmise pääva tervislikku toitu ja ootasin kannatamatult, millal laps lõunaunne läheb, et siis oma saagi kallale asuda. Muigasin veel endamisi, et laps ju omikul tunnikse varem ärgand, jääb kindlasti kiirelt ja vaevata magama. Jano mis te arvate siis, kas Imiklaps ÜLDSE magas eila lõunaund?!? Kõndisin umbes kakssada korda kahe korruse vahet, sest küll oli 'päntu' teki alt väljas ja küll oli tekk maha kukkund ja küll oli juua vaja jnejnejne. Asi lõppes sellega, et laps karjus ülakorrusel ohjeldamatult 'eeemmmeee-emmmeee' ja mina järasin kahe korruse vahel jooksmise lühikestel pausidel oma pitasaia. Niet nautida ma teda ei saand. Aga hea oli ikkagi. Selline madalate instinktide söök, mis maitseb kõige paremini siis, kui kord poole aasta jooksul antasse.
Ülejäänd pitad sõime õhtaks hummuse, mingi küüslauguse kodujuustuolluse ja kanakribalatega ära. Mind enam niiväga ei isutandki, aga poiskad järasid küll ullupööra. Hummus tuli liiga sidrunine ja soolane, mistõttu mõtsin, et järgmine kord otsin mingi retsepti, kus oleks ka miskeid koguseid antud, sest ega minus ikka seda 'ripaus suolaa ja loraus öljyä'-geeni ei ole. St mõnikord töötab see huupi uhamine, aga tihti siiski mitte. Avokaadokreem tuli ka viimane kord liiga sidrunine, teinekord pole teda üldse tunda, uha kasvõi kolme sidruni mahl sinna guacamole sisse. Phähh.
A muidu olen ma koukussa. Täiesti. Suvel nägin sõbranna juures ühte kokaraamatut, mis (mitte üldse ebatavalisel moel:) oli alguse saanud ühest blogist. Mille kirjutamisest sai omakorda alguse kirjutaja uus karjäär - Brüsseli ametnikust sai kodumaal kuulus gastroblogard, tihe külaline kokandusajakirjades ja suisa kokaraamatu autor. Ja nüüd ma siis jõlgun seal blogis. Pidevalt. Ja mul on vaja HULLULT tööd teha, mul on vägaväga vaja tööd teha. Aga arvuti küljes on ju internet ka ja seal on see blogi. Kahjuks blogib autor enamaste ungari keeles, sekka mõni inglisekeelne postitus (paremal menüüs posts in english), aga vaadake ikka, kui uvi on: (mh, linkimine ei taha blogspotil millegipärast õnnestuda, niet kopipeistin aadressi) http://chiliesvanilia.blogspot.com/

Malen sealt ka mõnda retsepti katsetand, mitu peediretsepti on äste õnnestund ja parim leid senini on lillkapsas tshilli ja mõru kakaopulbriga. Superlahe lisand miskisele lihalisele näiteks. Asi ise on äärmiselt lihtne: jupita lillkapsas väiksemateks tükkideks, pane kaussi, sekka sorts oliivõli, soola-pipart, sega kõik omavahel kenaste läbi, et soola-pipra-õlisegu ühtlaselt jaotuks ja lao siis lillkapsaõisikud ahjuplaadi peale. Siis puista sinna peale omakorda maitse järgi kas cayenne pipart või tshillit ja siis läbi sõela kõige otsa õhukene kiht mõrukakaod, niet ikka kõik õisikud kenasti kaetud saaks. Ja siis 200C juurde ahju. Olenevalt õisikute suurusest võiksid nad seal ahjus olla 35-40 mintsa, no saab ju katsuda, et kas on pehmed. Välja näävad nad sellised pruunid ja afatlevad:)
Mina sõin pool pannitäit üksi ära, laps tegi kohe böö siukse jubeduse peale (kuigi jätsin talle ahjuplaadil ühe nurgakese, kuhu kärtspipart peaaegu ei pandki) ja Z. suhtus jahedalt. A sõi ikka. Ja ma sõin järgmisel pääval veel jäägid. Hea oli! Ja lihtne! Ja majas pold karvavõrdki lillkapsahaisu.
Järgnevaks võtan ette muskaatkõrvitsaretseptid, mida seal blogis ka hulgi on, sest peale nädalavahetusel äia juures käiku on meil nüüd kõrvitsaid hulgi. Ja niisama ahjus küpsetet kõrvitsast akkab juba kopp saama. Kuigi laps võiks seda vist lõpmatuseni endale sisse laadida:)

Täna olin nats targem ja käisime Imiklapsega tõeliselt kauni sügisilma auks ühe lähedalasuva tehisjärvekse ääres mänguväljakul. Mänguväljak osutus kohale jõudes teisejärguliseks atraktsiooniks. Esimese koha saavutasid lehtedes sahistamine ja igast puukeppidega maa sonkimine:) Nüüd magab laps nigut kott. Ise magaks ka, sest väljas paistev päike teeb kuidagi loiuks ja toas on ka juba imelikult palav. Lähen aknaid avama.