Maavärinapiirkond

Tänasel tähtsal omikul ärkasime Imiklapsega irrrmsa kolina ja mürina peale, mis ei olnudki niivõrd ootamatu (ema aia taga on terve suve käinud kanalisatsiooni- ja teetööd) kuivõrd ERITI mürisev-kolisev-raputav. Imiklaps keris ennast esiteks mulle kaissu jai jagand ööd ega mütsi, siis aga akkas nigut mantrat eilset uut sõna kordama: teejull ja teejull. No ma siis tõmbasin ruloo üles ja arvan, et Imiklaps sai maailma parima sünnipäävakingituse osaliseks - otse meie akna all olid kõrvuti tööd tegemas kopa-aato ja teejull! Laps kilkas rõemust ja jooksis seda kohe ka vanaemaga jagama, nagu poleks viimane maja värisemist tähele pand, eksole:))
Terve omikupooliku klirisesid nõud kappides ja maja värises ning ma arvan, et umbes sellised võivadki olla maavärina eel- või järeltõuked, spuuki. Kroffi maja küljest veel ei kuku, a ma pean ütlema, et mul on tõeline irm, kas see vana maja ikka sellist pinnaseretsimist, mis toimub majast u 5 meetri kaugusel, kaua kannatab. No millaski peab see kuumaastik ju taas teeks saama ja torud maa alla asetatud, eksnäis.
Last lõunaunne panna oli ka suht keff, sest teejull müristas ka siis nigut ull akna taga, aga tunniajase pingutuse tagajärjel laps siiski uinus.
See, et Imiklapsel täna sünnipääv on, jättis teda siiski ilmselt üsna külmaks. Laubane pidu oli tema jaoks siiski märksa mõttekam, kui tänane pere keskel koogisöömine. Siis sai ikkagi uusi mänguasju, raamatuid ja hitt-kingituse - taskulambi, mis on VEEKINDEL! Sellise kingituse peale oskavad tulla aint samavanuse poiskse vanembat:) Tanke söön teile!

Meie senine Eesti-aeg on old üsna teguderohke, oleme ringi sõitnud ja külas käind ja külalisi vastu võtnud jne. Igapäevase õueringi lahutamatu osa on kopa-aatode ja buldooserite passimine tee ääres ja uhiuue kiigega kiikumine. Imiklaps on päris palju olnud koos oma onupojaga ja nad oskavad nüüd isegi teineteise nime öölda, nende tõlgenduses siis Iko ja Ann:)) Üks asi, mis mind nats murelikuks teeb, on see, et Imiklaps näitab lisaks suurele sõprusele ja armastusele mu vennapoja vasta ka teistsuguseid tundeid välja - kisub viimasel mänguasju käest ja togib teda aeg-ajalt... Imiklast ennast keegi küll kunagi togind ega tagund pole, niet mai saa aru, kust siuke käitumine pärit on. Televiisorit ka laps niipalju ei vaata, et sealt mingit vägivalda üles pikkida. Ju ta siis lihtsalt tunneb end suurema ja vanemana ja kasutab ka vastavaid õigusi. Keelamine mõjub vaid korra ja kolme minuti pärast võib ta taas mängukaaslast karvase mõmmiga taguma minna... Ei meeldi mulle see asi. Ehk läheb üle.
Üleomme lähevad poisid igatahes koos teatrisse ja pärast on plaanis loomulikult ka kofikukülastus. Loodetavasti peavad nad kenaste vasta. Meie oleme igatahes elevil:)

Issiga räägib laps kenaste Skypes ja mu meelest saavad nad kõik jutud aetud. Aeg-ajalt lööb miskine Issi-igatsus välja, aga ullu pole. Praegast on Issi niikuinii Meerikas ja Imiklaps ei nimeta lennukeid taevas enam mitte vanaemadeks, vaid nüüd sõidavad neis eranditult Issid. Oehh:) Kui mina väike olin, siis olla ma iga lennuki peale ööld, et see on vanaema Sotshi-lennuk - vanaema käis korraliku kolhoosnikuna seal mõnikord puhkamas:)

Lähen ja panen nüüd sünnipäävalapsele teki peale ja heidan ise kah orisontaali. Palju õnne meile!

Teadaanne

Tere!
Mina olen see naene, kes elab majas, mis on ilusaks julgeks kollakasbeezhiks võõbat ja maja ümbert tellingud kah maha võet. Juhhhuuu, ma ütlen! Kena on kohe aknast välja vaadata, kui telling või fassaaditegijamehe jalad sealt parasjagu ei paista. Ja magada oli ka öösel hia, kui tellingud ei nagisend tuule käes. Veel kenam oleks vaade aknast muidugi siis, kui aknad ka puhtad oleks, aga selleks mul enam aega ei jätku, sest nüüdkohe sulgen arvuti, toon gerderoobist kofri ja akkan seda enda ning Imiklapse riietega ja muu eluks vajaliku kraamiga täitma. Omme Eestisse! Kammige siis pead iluste ära ja oodake meid! Ja seenele ja mustikale ärge ilma meieta minge, tuleme ka!
Nägelemiseni!

Liigne agarus on ogarus...

Mnjahh. Tore - laps käib potil ja puha. A nüid on saabund järgmine etapp - ta tahab ise poti ka suurde potti tühjaks kallata:S Esimesed paar korda tegutses Imiklaps nii kiireste, et mai jõund reageeridagi enne kui igast vedelikke üle suure poti ääre lainetas ja osa sest seinalegi jõudis. Edasi olen püünd kiirem olla, aga siis riskin sellega, et järgneb suur kisa ja nördimus - laps tahaks ju ISE nii tähtsaid toiminguid teha... Võehh, ma ütlen.
Mõtlesin, et ostan nüüd Imiklapsele selle suure WCpoti peale pandava tittede prill-laua, vaatame, kas saab asja või jaa. Kel kogemusi, võib jagada:)

Teine väga tähtis tähelepanek, mida ma teiega jagada tahtsin, on see, et miks arbuusi magusus ei võiks teistpidine olla? No ma mõtlen siis seda, et arbuus võiks magusamaks muutuda seestpoolt väljapoole süües - et mida koorele lähemal, seda magusamaks läheb noh:) Ma olen nimelt kogu elu olnd see tüüp, kes kõige paremad palad taldrikul viimaseks jätab: kaneelirullist söön viimasena keskmise, selle kõige suhkrusema ja kaneelisema osa ja lasagnet süües püüan rohke juustuga katte alt sisu välja uuristada, et siis kõige lõpuks jätta krõbedaks küpsend juustukate:) Seega tahaksin ka neid kõige magusamaid ja mahlasemaid arbuusitükke viimaseks jätta, aga mida koorele lähemale, seda maitsetumaks ja mõttetumaks antud frukt muutub:S Ma tean küll, et võiksin arbuusi tükeldada ja siis need heledamad maitsetumad tükid esimesena ära süüa, a kesse ikka niipalju jukerdada viitsib. Niet ma annaks küll kümme palli taimearetajale, kes arbuusi nats tuunida viitsiks ja magususe tagurpidi keeraks või siis kogu arbuusi magusaks aretaks.
Sellised filosoofilised mõtted siis.

A muidu on nii, et meil sai nüüd betoontrepp ka plaatidega kaetud (erinevalt meie esmasest puidusest nägemusest sai trepp siiski plaaditud) ja see tähendab ühtlasi seda, et võime peale paaripäävst allkorrusel sodi ja tolmu sees redutamist taas kompsudega üles oma vooditesse kolida ja ma võin alustada järjekordse Suure Koristamistööga. Jõudu mulle!