Nonätsasis - piisab vaid tahtmisest, sädelevast orgunnist ja õnnest ning mu eelmise postituse 2 soovi ongi juba täitund - sain nädalivahel nats puhata ja mängida ning õues on jahe. No õigemini siis - KÜLM! Täna on meil siin 16 kraadi, mis tähendab, et alates reedest on temperatuur kakskend kraadi langend - skeeri!
Igatahes võtsin reedel saba selga, panin veeputli ja hambaharja kotti ning rühkisin läbi raskuste päälinna poole sõbrannat külastama. Õnneks bussis konditsioneer töötas ja eriti ull reis ise polndki (ei, autuga mina ise päälinnas ei sõida, tänan küsimast:). Sealt edasi oli juba full service - sõbranna mees tuli mulle autuga järele ja nende juures kodus ootasid meid parimatest parimad söögid ja joogid. Kustumatu mulje jätsid sõbranna tehtud financier'd. Need olid lihtsalt jumalised - võised, mandlised - just nigut peab! Esimest korda elus sõin ma kõrvitsast tehtud külmsuppi, vat see oli ka superb ja sobis kuuma suveõhtasse imeäste! Kõik see sai alla loputet rohke valge ja roosaga:)) Õhta lõpetuseks vaatasime üht kohalikku komöödjat, mis mul kui titemammal siiani vaatamata ja vedasime end poole öö ajal voodisse. Uni oli sitke ja pikk ja lauba omik tervitas meid mõnusa tuule ja kauaoodatud jaheda õhuga. Isegi nii jahe oli, et esimesed kofid terrassil ära joond, kolisime omikusöögiks ikkagi tuppa tagasi. Üle pika aja tundsin, et on, mida hingata, hää ja kerge oli olla!
Peale pikka omikusööki läksime linna peale laiama - käisime vaatamas/katsetamas üht uut ja lahedat purskkaevu, võtsime vastavatud Starbucksis karamellised kofid ja lonkisime niisama kesklinnas. Mulle tundus, et ma pole säälkandis juba aastaid käind, palju oli muutund. No aastaid on küll kunstiline liialdus, aga kesklinna linnaosa noor linnapea (Budapesti linnaosadel on eraldi linnapead:) on päris palju ruumi jalakäijatele juurde võtnud ja neid uuendusi, jalakäijate tänavaid ma tõesti polnd näind. Shoppasime araabide söögipoes kikerherneid ja maitseaineid ning ühes beenes gurmeepoes ostsin Imiklapsele tema lemmikküpsiseid, kuiva siidrit ja Hellman's majoneesi - seda saab siinkandis aint beentest boodidest. Supermarketites on suures osas kohalikud majoneesid, mis on kohhhutavalt äädikased.
Siis sõime veel ühe maitsva lõuna ja mu daytrip oligi läbi. Premeerisin ennast enne bussi peale minekut veel briti MarieClaire'ga, milles oli üllatavalt palju lugemist seekord ja muusjas - raamatututvustustes oli ka Sofi Oksase Purge'i sisukokkuvõte ära toodud! Niet tagasitee läks pilviselt ja märkamatult. Oi, oli hia ehitussodist ja pissipotist nats eemal olla! Imiklaps sai nautida kvaliteetaega issiga ja issi sai õppida lapse potitamist:))
Eile tegin meestele õhtal preemjaks pannkooke ja kraamisin hoogsalt ülakorruse ära. Kui nüüd keegi allkorrusel ka veel majale koristusvahenditega tiiru peale teeks, siis maleks täitsa rahul. Ja kui keegi triikida armastab, siis võib ka mu poole pöörduda - mul on, mida triikida! Palju!
esmaspäev, 26. juuli 2010
kolmapäev, 21. juuli 2010
Martad mu ümber
Sisustusajakirju pakkides (lubasin unniku ajakirju kohalikule raamatukogule viia) leidsin ühe eelmise aasta Kodin Kuvalehti numbri, milles on intervjuu naisliikumise MARTAD juhiga. Sissejuhatuses kirjutab ajakirjanik, milline on ettekujutus ühest tõelisest martast:
"Mielikuva martasta on vahva. Huivipäinen riuska nainen huuhtoo lakanat avannossa, vaihtaa verhot jouluksi ja valmista puolikkaasta sianruhosta käden käänteessä herkkuaterian suvun yllätysjuhliin. Martta venyttää euron soikeaksi, kääntää aamupäivän aikana puolen hehtaarin kasvimaan lapiolla ja virkkaa kahvitauolla kummipojalle pipon synttärilahjaksi."
Mina ei ole marta. Ma olen martast kaugel. Ma olen mugav ja laisk inimene ja mai oska käsitööd teha (kuigi armastan seda väga!). Elame juba üle kuu aja majas, aga endiselt on enamus asju kastides ja nüüd ei sisalda kastid enam seda, mis nende peale on kirjutet, kuna mõnedki kastid on poolenisti tühjendet ja siis kokku kallatud. Töötoa põrandal on veel 3-4 prügikotitäit asju, mille saatuse üle mai suuda otsustada. Kirun ehitusmehi igal õhtul, kui alumise korruse WCd koristan. Saan meie aiakese higipull otsa ees ja ropud sõnad huulil vaevu niidetud, mingeid kauneid lillekesi minu aknalaudadel ei ilutse. Mul pole aknalaudugi!
Aga meie tänavas elab martasid rohkem kui üks. Ja see frustreerib mind. Naabri-marta kõplab titekõht punnis aiamaad, peseb ülepääva aknaid, puhastab kord kuus kõik vaibad mingi imemasinaga ja teeb üle pääva kolmekäigulise lõuna. Vahepaladena küpsetab ta imemaitsvaid kaneelirulle ja loeb raamatuid laste kasvatamise kohta. Õnneks käsitööd tai tee. See veel puuduks.
Teine naabrinaine sünnitas nädal tagasi uue marta ja eile õhtul niitis ta trimmeriga aiaäärseid... Naabrinaine niitis siis, mitte tema vastsündind marta. Lisaks kasutab too vastsünnitand naabrinaine marlimähkmeid...
Kolmas käib ka siis, kui õues on 38 kraadi, igal õhtul kiirkõnnil ja peab ranget dieeti, et mahtuda oma unistuste pulmakleiti. Mehele ja lapsele kokkab ta seejuures iga pääv uue roa, sest tema tulevane ei pidavat tahtma kaks pääva järjest sama ruga süüa...
Blogimaailmas on martasid jalaga segada. Nad kõik koovad ja heegeldavad, samal ajal podiseb neil pliidil tervislik supp ning nende intelligentsed lapsed mängivad puust mänguasjadega kodu. Lisaks loevad nad tohhutul ulgal raamatuid ning käivad lastega sportimas, muusjumis ja meestega resturaanis ning reisimas. Kirsiks tordi pääl on neil magistri- ja doktorikraadid ning nad on tegijad vabatahtlike organisatsioonides.
Kõige selle kõrval näävad martad ilmselt ka sigahiad välja. Õnneks nad tihti blogidesse enda pilte üles ei riputa:)
Mulle meeldib martade tegemisi lugeda. Ma vist tahaksin ka natuke marta olla, aga mul ei ole mõtet pingutada - martandus peab soontes voolama, mai usu, et nii kõrget kunsti kuskil õppida saab.
Mitte kunagi pole martasid mu ümber nii palju olnd. See tekitab stressi. Ma ju tahaksin ka enda heegeldatud linikule värskelt nopitud aasalilledega vaasi kõrvale värskelt küpsetet saiad asetada. A mul pole ei linikut, aasalilli ega isegi mitte vaase. Sünnipäävalilled olid mul siidri - ja veinipudelites.
Mai taha isegi marta olla. Ma tahaks lihtsalt, et mu kodu oleks korras ja asjadel oleks oma koht. Ma tahaks, et Imiklaps ei taoks riiulist leitud küüneviiliga parketi sisse täkkeid ja ei joonistaks värskelt värvitud seinale (jällegi kuskilt leitud pliiatsiga!) tähekesi. Ma tahaks, et kõik mu vaba aeg päävas ei kuluks kraamimisele, asjade ühest kohast teise tõstmisele või nendele koha otsimisele. Ma tahaks ka vahepeal puhata ja mängida.
Ja ma tahaks, et õues oleks õige pisut jahedam. No nt alla 30 kraadi.
Tahtmine on taevaasi. Lähen korjan lapse mänguasjad kokku ja panen pesu masinasse.
"Mielikuva martasta on vahva. Huivipäinen riuska nainen huuhtoo lakanat avannossa, vaihtaa verhot jouluksi ja valmista puolikkaasta sianruhosta käden käänteessä herkkuaterian suvun yllätysjuhliin. Martta venyttää euron soikeaksi, kääntää aamupäivän aikana puolen hehtaarin kasvimaan lapiolla ja virkkaa kahvitauolla kummipojalle pipon synttärilahjaksi."
Mina ei ole marta. Ma olen martast kaugel. Ma olen mugav ja laisk inimene ja mai oska käsitööd teha (kuigi armastan seda väga!). Elame juba üle kuu aja majas, aga endiselt on enamus asju kastides ja nüüd ei sisalda kastid enam seda, mis nende peale on kirjutet, kuna mõnedki kastid on poolenisti tühjendet ja siis kokku kallatud. Töötoa põrandal on veel 3-4 prügikotitäit asju, mille saatuse üle mai suuda otsustada. Kirun ehitusmehi igal õhtul, kui alumise korruse WCd koristan. Saan meie aiakese higipull otsa ees ja ropud sõnad huulil vaevu niidetud, mingeid kauneid lillekesi minu aknalaudadel ei ilutse. Mul pole aknalaudugi!
Aga meie tänavas elab martasid rohkem kui üks. Ja see frustreerib mind. Naabri-marta kõplab titekõht punnis aiamaad, peseb ülepääva aknaid, puhastab kord kuus kõik vaibad mingi imemasinaga ja teeb üle pääva kolmekäigulise lõuna. Vahepaladena küpsetab ta imemaitsvaid kaneelirulle ja loeb raamatuid laste kasvatamise kohta. Õnneks käsitööd tai tee. See veel puuduks.
Teine naabrinaine sünnitas nädal tagasi uue marta ja eile õhtul niitis ta trimmeriga aiaäärseid... Naabrinaine niitis siis, mitte tema vastsündind marta. Lisaks kasutab too vastsünnitand naabrinaine marlimähkmeid...
Kolmas käib ka siis, kui õues on 38 kraadi, igal õhtul kiirkõnnil ja peab ranget dieeti, et mahtuda oma unistuste pulmakleiti. Mehele ja lapsele kokkab ta seejuures iga pääv uue roa, sest tema tulevane ei pidavat tahtma kaks pääva järjest sama ruga süüa...
Blogimaailmas on martasid jalaga segada. Nad kõik koovad ja heegeldavad, samal ajal podiseb neil pliidil tervislik supp ning nende intelligentsed lapsed mängivad puust mänguasjadega kodu. Lisaks loevad nad tohhutul ulgal raamatuid ning käivad lastega sportimas, muusjumis ja meestega resturaanis ning reisimas. Kirsiks tordi pääl on neil magistri- ja doktorikraadid ning nad on tegijad vabatahtlike organisatsioonides.
Kõige selle kõrval näävad martad ilmselt ka sigahiad välja. Õnneks nad tihti blogidesse enda pilte üles ei riputa:)
Mulle meeldib martade tegemisi lugeda. Ma vist tahaksin ka natuke marta olla, aga mul ei ole mõtet pingutada - martandus peab soontes voolama, mai usu, et nii kõrget kunsti kuskil õppida saab.
Mitte kunagi pole martasid mu ümber nii palju olnd. See tekitab stressi. Ma ju tahaksin ka enda heegeldatud linikule värskelt nopitud aasalilledega vaasi kõrvale värskelt küpsetet saiad asetada. A mul pole ei linikut, aasalilli ega isegi mitte vaase. Sünnipäävalilled olid mul siidri - ja veinipudelites.
Mai taha isegi marta olla. Ma tahaks lihtsalt, et mu kodu oleks korras ja asjadel oleks oma koht. Ma tahaks, et Imiklaps ei taoks riiulist leitud küüneviiliga parketi sisse täkkeid ja ei joonistaks värskelt värvitud seinale (jällegi kuskilt leitud pliiatsiga!) tähekesi. Ma tahaks, et kõik mu vaba aeg päävas ei kuluks kraamimisele, asjade ühest kohast teise tõstmisele või nendele koha otsimisele. Ma tahaks ka vahepeal puhata ja mängida.
Ja ma tahaks, et õues oleks õige pisut jahedam. No nt alla 30 kraadi.
Tahtmine on taevaasi. Lähen korjan lapse mänguasjad kokku ja panen pesu masinasse.
kolmapäev, 14. juuli 2010
Rohkem nagu iseendale...
...panen siia kirja, et meie Imiklaps on juba kolmat pääva 90 protsenti oma hädadest teind potti või õues põõsasse. Püksi on tulnd vaid mõni sorts.
Peale nädalate(kuude?)pikkust pükste ja põrandate pesemist on see uskumatult suur asi. Ja kergendus. Et ju siis see jutt miskisest 'klikist' on õige ja meil käis 'klikk' siis nüüd külas ära ilmselt. Mai räägi siinkohal mähkmevabast lapsest, sellest on asi veel kaugel. Uned ja autosõidud teeb laps ikka mähkmega, agano see, et pea iga kord last potile pannes on seal ka midagi sees, see teeb meele rõemsaks küll:) Z. naeris eila õhtal, kui ma sajakahekümnendat korda ütsin, kui rõemus mina olen, et mis ma veel siis teen, kui laps ülikooli sisse saab või selle suisa lõpetab:)) No eks ma olen siis ka ilmselt rõemus:)
Mai ole Imiklapse arenguetappidest ja edusammudest või tagasilöökidest siin palju kirjutand jai plaani seda ka edaspidi teha, a see inf on küll selline, mida irrmsasti jagada tahtsin:)) Niet ärge te nüid pahandage või suud krimpsutage, et siia nats mähkme(vaba!) juttu sai.
Muidu elame me kuumuse ja lumesaju tähe all. Kuuma Laine on täiega kohal, omseks-üleomseks lubatasse suisa 37-38 kraadi. Ööd ülakorruse magamistubades akkavad vaikselt aina palavamaks muutuma. Omikul on elamine hea ja jahe, aga juba 10 ajal on leitsak. Aga lumesadu? Küsite te:)) Jah, lumesadu on meil kah. Nimelt tehakse maja soojustust ja need valged penoplastilaadsed (võimisiganes) plaadid, millega maja üle tõmmati, nende lõikamisest, lihvimisest ja ilmselt ka pelgast tõstmisest ja liigutamisest on terve maja väikseid valgeid lumehelbeid täis, igal õhtul pühin neid terve uniku mõlemalt korruselt kokku:S Võehh, ma ütlen...
A nüid (paljaste ülakehadega:) poikad juba krofivad. Eile algas küll pääv nii, et kui Imiklapse toas rulood eest ära tõmbasin, vaatasin tellingute peal kükkiva poikaga tõtt. Pealelõunal, kui nats triikisin, passis terrassiuksest mingi onkel sisse ja õhtal, kui peale muruniitmist magamistoas bikiini ülaosa akkasin lahti haakima, sain viimasel minutil aru, et seda on mõistlikum vannitoas teha, sest mingi kuti jalad olid magamistoa akna taga:S Tänu sellele puurimisele, lõikamisele, lihvimisele ja kopsimisele teeb Imiklaps oma lõunaune selles toas, kus kõige vähem segavaid hääli on kuulda ja seetõttu on tal need asjad nüid nats segamini. Kui päävauni on meie voodis magatud, siis tahaks ta muidugi ka õhtal sinna minna ja sellest tuleb tavaliselt igavene kisa ja kaklus. Kui omikul kuulen, et ehitajapoisid Imiklapse akna taga ennast sisse seavad, siis toon lapse meie voodisse ja saame seal veel heal juhul pool tunnikest põõnata. Niet paras segadus nende unedega. Ja ega ma enne ilmade paranemist (meaning: jahenemist:) ja fassaaditööde lõppemist ei saagi ilmselt lapselt nõuda, et ta selles segaduses kukupailt uinuks ja segamatult magaks.
Üldiselt lähevad palavad päävad tiksumise tähe all, midagi suurt ette ei võta ja ootame aga õhtut, et ilm inimlikumaks läheks. Ei laps ega ma ise eriti süüa ei taha. Seega elatume pääval arbuusist ja õhtuti teen siis miskit söögisemat süüa, aga pliidi juures küll eriti seista ei taha praegast:S Pealelõunal käime tavaliselt väikesel suplusel naabrite juures, kes endale iljuti miskise suurematsorti kile/kummibasseini ankisid. Suurust on sel nii, et nats alla ja nats üle kaheaastastel ulatuvad jalad kenasti põhja ja peanupp jääb välja ja emmed saavad istudes mõnusasti kogu keha jahedaks. Võimisjahedaks - eile oli basseinivee temperatuur tõusnud juba 33 kraadini:S Lastel on lõbu laialt ja me tunneme ennast ka üsna inimlikult. Täna lubasin kaasa võtta putli külma siidrit, sest tuli jutuks, et naabermammad sellist jooki ei tunne. Ma siis tutvustan neile:)) Ega siidrit siinmail eriti saada pole. Päälinnas ühes prantsuse juustupoes on hingehinna eest Eestiski saadaolevat Ecussoni ja üks prantsuse supermarketikett müüb täitsa normaalse hinnaga oma siidrit, aga seda pole alati saada ja meie lähilinnas seda poodi polegi. Niet viimati päälinnas käies ostsime igaks juhuks kuuese kasti:))
Oehh. Töötuba akkab kuumenema. Niet lahkun parematele jahimaadele.
Peale nädalate(kuude?)pikkust pükste ja põrandate pesemist on see uskumatult suur asi. Ja kergendus. Et ju siis see jutt miskisest 'klikist' on õige ja meil käis 'klikk' siis nüüd külas ära ilmselt. Mai räägi siinkohal mähkmevabast lapsest, sellest on asi veel kaugel. Uned ja autosõidud teeb laps ikka mähkmega, agano see, et pea iga kord last potile pannes on seal ka midagi sees, see teeb meele rõemsaks küll:) Z. naeris eila õhtal, kui ma sajakahekümnendat korda ütsin, kui rõemus mina olen, et mis ma veel siis teen, kui laps ülikooli sisse saab või selle suisa lõpetab:)) No eks ma olen siis ka ilmselt rõemus:)
Mai ole Imiklapse arenguetappidest ja edusammudest või tagasilöökidest siin palju kirjutand jai plaani seda ka edaspidi teha, a see inf on küll selline, mida irrmsasti jagada tahtsin:)) Niet ärge te nüid pahandage või suud krimpsutage, et siia nats mähkme(vaba!) juttu sai.
Muidu elame me kuumuse ja lumesaju tähe all. Kuuma Laine on täiega kohal, omseks-üleomseks lubatasse suisa 37-38 kraadi. Ööd ülakorruse magamistubades akkavad vaikselt aina palavamaks muutuma. Omikul on elamine hea ja jahe, aga juba 10 ajal on leitsak. Aga lumesadu? Küsite te:)) Jah, lumesadu on meil kah. Nimelt tehakse maja soojustust ja need valged penoplastilaadsed (võimisiganes) plaadid, millega maja üle tõmmati, nende lõikamisest, lihvimisest ja ilmselt ka pelgast tõstmisest ja liigutamisest on terve maja väikseid valgeid lumehelbeid täis, igal õhtul pühin neid terve uniku mõlemalt korruselt kokku:S Võehh, ma ütlen...
A nüid (paljaste ülakehadega:) poikad juba krofivad. Eile algas küll pääv nii, et kui Imiklapse toas rulood eest ära tõmbasin, vaatasin tellingute peal kükkiva poikaga tõtt. Pealelõunal, kui nats triikisin, passis terrassiuksest mingi onkel sisse ja õhtal, kui peale muruniitmist magamistoas bikiini ülaosa akkasin lahti haakima, sain viimasel minutil aru, et seda on mõistlikum vannitoas teha, sest mingi kuti jalad olid magamistoa akna taga:S Tänu sellele puurimisele, lõikamisele, lihvimisele ja kopsimisele teeb Imiklaps oma lõunaune selles toas, kus kõige vähem segavaid hääli on kuulda ja seetõttu on tal need asjad nüid nats segamini. Kui päävauni on meie voodis magatud, siis tahaks ta muidugi ka õhtal sinna minna ja sellest tuleb tavaliselt igavene kisa ja kaklus. Kui omikul kuulen, et ehitajapoisid Imiklapse akna taga ennast sisse seavad, siis toon lapse meie voodisse ja saame seal veel heal juhul pool tunnikest põõnata. Niet paras segadus nende unedega. Ja ega ma enne ilmade paranemist (meaning: jahenemist:) ja fassaaditööde lõppemist ei saagi ilmselt lapselt nõuda, et ta selles segaduses kukupailt uinuks ja segamatult magaks.
Üldiselt lähevad palavad päävad tiksumise tähe all, midagi suurt ette ei võta ja ootame aga õhtut, et ilm inimlikumaks läheks. Ei laps ega ma ise eriti süüa ei taha. Seega elatume pääval arbuusist ja õhtuti teen siis miskit söögisemat süüa, aga pliidi juures küll eriti seista ei taha praegast:S Pealelõunal käime tavaliselt väikesel suplusel naabrite juures, kes endale iljuti miskise suurematsorti kile/kummibasseini ankisid. Suurust on sel nii, et nats alla ja nats üle kaheaastastel ulatuvad jalad kenasti põhja ja peanupp jääb välja ja emmed saavad istudes mõnusasti kogu keha jahedaks. Võimisjahedaks - eile oli basseinivee temperatuur tõusnud juba 33 kraadini:S Lastel on lõbu laialt ja me tunneme ennast ka üsna inimlikult. Täna lubasin kaasa võtta putli külma siidrit, sest tuli jutuks, et naabermammad sellist jooki ei tunne. Ma siis tutvustan neile:)) Ega siidrit siinmail eriti saada pole. Päälinnas ühes prantsuse juustupoes on hingehinna eest Eestiski saadaolevat Ecussoni ja üks prantsuse supermarketikett müüb täitsa normaalse hinnaga oma siidrit, aga seda pole alati saada ja meie lähilinnas seda poodi polegi. Niet viimati päälinnas käies ostsime igaks juhuks kuuese kasti:))
Oehh. Töötuba akkab kuumenema. Niet lahkun parematele jahimaadele.
Tellimine:
Postitused (Atom)