My name is Sokk, Hildur Sokk!

Ma lihtsalt olen nii korradima uhke enda üle, et pean seda ka teistega jagama!
No meil on see uus ahi, eksole. St siin ema juures siis. Esimest korda on siuke korralik ahi, mis tõepoolest selle temperatuuri peal mängib, mis talle sisse pogrommeerida ja no peale aastaid igast gaasi- ja puu- ja muid imeahjusid on see tõeline nauding! Kohe selline nauding, et ma olen igast uusi koogiretsepta katsetand siin. Eriliseks lemmikuks uute tulijate hulgas on kujunend üks rabarberi- (või nt tikri-) kook kookoshelvestega. Siis paar nädalit tagasi tegin Kroonijuveeli sünnal maitstud beseerulli (kusjuures minu meelest oli nii Kroonijuveeli kui ka minu rull palju parema väljanägemisega kui see isend seal Nami-Nami fotol;), mille me emaga kahekesi nahka panime ja eila, vat eila tegin esimest korda elus creme bruleed. Retsepti võtsin Tõeliselt Tegijalt, ehk siis Thredahlia juurest (kohe lähengi teda kiitma, et hia ja toimiv retsept!) ja kujutage ette - esimese korraga tuli välja! Isegi see karamellkooriku tegemine pliidi krillelemendiga õnnestus! Jippiiii!
Nokei, tegelt olen ma ühe korra pealt vaadand, kuidas sõbranna seda teeb (rääkimata neist lugematutest kordadest, kui ma seda resturaanides olen söönd:), niet päris neitsi maijole ikka, agano vaatamata sellele oli rind uhkusest kummis! Isegi ema sõi ja kiitis (no selles mõttes ISEGI, et egaju mu ema just kõige kiitmisaltim ei ole, ikka rohkem kritiseerib, et miks sa seda v toda nii v naa teed...). Ma oleks ise kindlalt 2-3 bruleekest korraga nahka pist, aga õnneks suutsin ennast tagasi hoida. Ja nii on meile veel tänaseks õhtuks ka emaga kummalegi üks jäänud. Maitea, vbla on see teiste jaoks kukepea, aga mina olen igatahes uhke enda üle. Arvestage sellega, et maijole kunagi mingi eriline kokkaja/küpsetaja olnd, niet need väiksed sammud inimkonna jaoks, ent suured sammud minu jaoks, on mulle ülimalt tähtsad:)) Ja igast õnnestumisest on vaja ju meest ka telefonis kohe teavitada:) Et ta ikka saaks mind kiita ja mult ühtlasi välja pressida lubadusi, et ma kõiki neid imelisi desserte ka talle valmistan, kui meie pere jälle koos on:)

Ja siis jagan teiega veel üht kontserdielamust kah. Käisime reedel Laulasmaal sellisel kontserdil, mille pealkiri oli Muusa puudutus, üles astusid Sergio Bastos, Raivo Tafenau bänd ja Laura. Minu jaoks JUST sellises järjekorras, sest mai teand ju kesse Laura on:)) Mind tõmbasid pigem esimesed kaks nime. Sergio Bastost kuulsin esimest korda vist aasta 2002 lõpus Estonia kontserdisaalis, kus ta pani saalitäie vikse, viisakaid ja tagasioidlisi eestlasi Girl from Ipanema't vilistama:)) Ja kus tuli esiettekandele Uno Loobi veeeegga ammmuu kirjutet bossa Kamina ees portugalikeelne varjant. Unol olid pisarad liigutusest silmas - et sügaval nõukaajal siin väikses Eestis kirjutet loole sai tõeline 'bossakeelne' tekst mesterdet, nii armas oli! Ja nats iljem sain sõpradelt kingiks ka Tafenau ja Bastose esimese ühise plaadi Ice on Ipanema - mille ma olen 5 aastaga üsna ribadeks kuuland. Nüüd ostsin siis kontserdilt ka nende uue plaadi, millel nimeks Contrasting Colors ja olen seda autus juba paar korda kuuland, täitsa söödav ja mis peamine - suvine!
Agajah... Piinlik tunnistada, et Laurakene jäigi meist sinna laulma. Kuulasime paar esimest lugu ära - mu meelest olid need kõik täiesti ühtmoodi, nagu üht ja sama lugu oleks mängitud...:S Häälel ju iseenesest poldki miskit viga, kerge Mare Väljataga viskas kohati sisse, agano see muusika ei köitnud eriti. Ja kuidagi imelik oli vaadata selliseid tegijaid nagu Ain Agan või Mihkel Mälgand mingile superstaartütrikule tausta mängimas.
Ühesõnaga - mulle tundus, et ülejäänd publikum oli peamiselt Laurakest tulnd kuulama, sest ükskõik, kuidas Tafenau v Bastos kai püüdnud, raffast neil ei õnnestund täielikult ümber sõrme keerata mu meelest. Pooled inimesed olid vist üldse noaähvardusel sinna kontserdipaigale taritud - seisid nagu soolasambad, kuumad rütmid ei suutnud neil isegi väikest varvast liikuma panna... Meie taga rääkisid mingid tibid hääästi kõva hjaalega juttu ja maitsesid teineteise siidreid...S Ma küll mõtsin, et kui ma nii paks poleks, oleks kindlalt hullult puusa nõksutand püsti seistes, kohe raske oli istuda nii mõnusa muusika saatel! A ju siis oli lihtsalt mindud linnukest kirja saama - et sel suvel siis kah kultuuraüitusel käidud:S Positiivne oli see, et kuna nats enne lõppu sealt ära startisime, siis ei jäänd me kuskile liiklusesse kinni ja saime kiirelt minema. Mai kujuta ette, kuidas ma seal saja autu ees/taga ja vahel oleks manööverdand - see mul eriti ästi veel välja ei tule:))

Tere armsad televaatajad!

Nääte, päris poolt aastat ei vedandki pausiga välja:) Mitte, et see oleks mu eesmärk olnd, aga ma loodan, et nii intensiiv-aktiivseid poolaastakuid ei tule mu elus änam väga tihti ette, sest ma ausalt ööldes ei suudaks uuesti siukest kammi läbi teha. Eieieiei, ärge saage valesti aru – ega midagi ullusti eijole, agano lihtsalt nii korradima palju asju ühe lühikese eluperjoodi jooksul on siiski liigmisliig...

No ma pean ilmselt nats põhjendama, eksole.

Esiteks olen ma paks kui maakera ja seda paksust on veel rohkem kui kuuks ajaks ette nähtud (noja võib-olla veits rohkemgi, you never know...:) Seoses paksenemisega olin sunnitud kevadel pikema puhkepausi võtma ja see puhkepaus tähendas seda, et ma pidin AINULT lebama. Tei kujuta ette, kui masendav see oli! Esiteks oli masendav see situatsioon iseenesest ja enne iga järjekordset arstilkäiku saba ikka värises, mis kole... Teiseks oli masendav see, et õues oli ilus kevad/suvi ja mina istusin (pardon, LEBASIN!) nagu vana muna kodus. Läpakat ka ei jõudnud eriti kaua kintsude peal oida...:S Õnneks on mu kolleegid nii kenad, et mai pidand mingit nõmedat aiguslehte võtma, vaid sain kõik asjad kuidagi ikka kolleegidde abiga ja meili teel aetud.

Teiseks pidin ma seoses paksenemisega ju loobuma oma tööst... Niuts! Ausalt! Ma olen siiamaani veendunud (kuni elu ei tõesta vastupidist:), et see lektori tööpost on mu elus üks mõnusamaid töid olnud. Esiteks olid kolleegid imearmsad! Võõristustunne ja hirm, mis välismaale uuele tööpostile minnes oleks täiesti normaalne, jäi tulemata – mind võeti nii sujuvalt sellesse perre vastu, et praegast ei kujuta ma ikka veel oma elu ilma nende inimesteta ette... Ja vaatamata sellele, et seal keset Euroopat elades põrkub minusugune Eesti mugavustega ärahellitatud tüüp igast imelike takistuste vastu, pean ma IKKAGI ütlema, et ma ju väga armastan seda maad ja rahvast ja mitmeid sealseid kombeid ja sööke ja veine jne. Oma meest ka muidugi – kuigi mul ei old APSALUUTSELT plaanis suguõdedelt sealseid poissa sisse vehkida, aga elul on meiega teadupärast omad plaanid, niet läks nii nagu arvatagi ei osand:) Ja siis veel üks väga oluline aspekt lektoritöö juures - umbes ühekuune talvepuhkus ja kahekuune suvepuhkus – kes seda endale veel lubada saab!?

Noja kui need kaks asja kokku liita, siis tuligi sellest üks selline tohuvabohu, et andis asjaga tegeleda – tuli leida endale ülikooli järeltulija (no väike missioonitunne ikka pakitses sees, et mu lapsed hea õpetaja/juhendaja saaksid), pakkida kokku oma töölaud ja kolida välja korterist. Jano inimene on ikka paras korilane, eksole... Vähemalt mina olin küll 5 aastaga elumegapalju staffi oma ametikorterisse kokku kraapind... Enamus kraami pakkisime mehega kokku ja viisime tema korterisse, kust ta selle siis peagi meie uude kodulinna edasi toimetab. Sest me liigume nüüd umbes 300 km lääne poole, seal pidavatki toredam olema ja päälinnale on kah lähemal! Ahjaa – no selles imelises taustsüsteemis mõtlesime armsa abikaasaga välja, et ega vist nüüd enam sellist mustlaselu ei saa elada kaua ja ostsime endale KRUNDI, kus idee järgi hakkab järgmisel kevadel kibekiire ehitustöö pihta... Noja vahepealseks ajaks (ehk siis määramata kesteabkuipikaksvenivaksajaks...) kolime me uues linnas üürikorterisse. Niet lusti kui palju!

Mul on tegelt mehest niiiiiiii kahju, sest esiteks peab ta üksi tegelema seal bürokraatia maailmameistrite juures kogu krunti ja ehitust puudutava paberimajandusega ja teiseks peab ta leidma meile kuni maja valmimiseni mõistliku üürikorteri ja meie kahe kraami sinna toimetama (me oleme selline hilisabiellujate perekond, kus on 2 röstrit, 2 kofikeetjat, 2 veekeetjat jne:)... Noja vahepeal tuleb ta veel siia Eestisse ja vaatab, kuidas ma higist pärlendava otsaesisega kuskil haiglas hingamisharjutusi teen. Loodetavasti jõuab ikka õigeks ajaks:))

Ja mina ootan siin ema juures kõht taevapoole püsti, millal aeg kätte jõuab.

Päris naljakas on tegelt suht aktiivse eluviisi viljelejast mingiks telekavaatajaks ja arvutisistujaks akata. Raamatuid olen kevadest saadik lugend muidugist tonnide kaupa, järgmiseks võtan Jaan Krossi mälestuste teise osa, eks näis... Paar päeva tagasi lugesin uuesti läbi Rock’nroll ja ridamaja – kuidagi tundus, et on õige aeg see uuesti läbi töötada:) Nüüd leidsin sealt muidugi naljakaid tõlkevigu ja ajale omast veidrust, aga ikkagi on see üks äärmiselt armas lugemine!

Ja sõbrannadelt kingiks saadud Leelo Tungla Seltsimees laps oli ka väga armas! Nüüd on vaja veel kuskilt Leelo Tungla elulugu leida ja mõningased lüngad täita. Vanaema üts, et Eesti elulugudes pidi ka Tungla elu sees olema, niet selle toon siis vanaema juurest. Loomulikult olen lisaks neelanud lugematul hulgal krimkasid ja muusjas, Hugh Lawrie (njauuuu!) Gun Seller oli päris mõnus lugemine! Ma ikka kohati irrrnusin kohe kõva hjaalega. Väga terav ja mõnusa stiiliga, soovitan!

Ja veel midagi, armsad sõbrad – ma oman nüüd ju juhtimisõigust! AUTOJUHTIMISÕIGUST! MINA! Niet see muutis ka veel veebruarist aprilli lõpuni mu ajakava täiesti masendavaks! Ja ma pean ütlema, et lauseõpetuse või soome murrete eksami tegemine 20aastaselt on üle 30aastaselt juhilubade hankimise kõrval täielik kukepea!!! Niet kellel veel tegemata, minge palun kiiremas korras ja ajage see asi korda, sest ega see värk aastatega kergemaks ei lähe... Ma pole tükil ajal end nii masendava luuserina tundnud:)) Aga õnneks sain kõik eksamid esimese korraga tehtud ja nüüd on mul toredad välismaakeelsed roosad juhiload! Njamma! Ja sõidan ka. Niet oidke alt!

Ja üleüldse, proovin nüid ikka taas kirjutamislainele saada. Vähemalt seniks, kuni... Junõu... Ja te olete kõik mulle väga vajalikud, sest kellele veel saaksin ma kurta ja kellelt asjalikku nõu küsida?!?