No niikui tagasi jõudsin siia Euroopa keskele, niikohe aigeks jäin... Jano kohe julmalt aigeks loomulikult. Võinoh - ega mul nüüd surmaaigust ei ole tegelt, agano nõrk ja paha ja tatt ja köha ja junõu...
Nüüd ma akkan tegelt juba tervenema, aga terve eelmise nädala veetsin aigevoodis või siis - veel ullem - meie linnakese suurepärases polikliinikumis... No kõigepealt pidin ma loomulikult oma perearstilt välja peksma saatekirja, et saaks minna nina-kurgu-kõrva jne arsti juurde. Tegelt mai pekst muidugist, nagu te arvata võite, sest ma olen ju rahumeelne inime. Aga ütleme siis nii, et ma NURUSIN selle talt välja... Sõna otseses mõttes! Ta on siuke perearst, kes mulle praktselt iga kord ütleb (kaks korda aastas siis:), et jooge teed ja pange sibul keele alla ja sööge tseevitamiini. No nende asjade peale ma tulen tegelt ise ka, selleks ma tema juurde ei peakski minema, ma väga loll ka ei ole. No igatahes õnnestus mul see õnnetu saatekiri saada. Kusjuures, siinse raffa viisakus peegeldub isegi arsti saatekirja tekstis! Kui Eestis koosneb siuke paber kuivast faktireast, siis siin palub perearst AUSTATUD erialaarsti, et ta OLEKS NII KENA ja vaataks kõnealuse patsiendi vastava(d) kehaosa(d) läbi ja VÕIMALUSE KORRAL tulemustest talle ka teada annaks! Vuooh!
No enivei. Läksin siis sinna polikliinikusse. Piinlik tunnistada, aga esimest korda elus kasutasin ma siin KONTAKTE, et mitte oodata tundide kaupa koos erinevate rahvusvähemuste esindajatega kitsukeses ruumis ja kuulata nende haiguslugusid... Niet arsti ukse taga mai pidandki väga kaua ootama (aga hiljem röntgenis ja ultrahelis mu kontakt enam ei mõjund kahjuks). Aga arsti nimi oli El Ali Hani!!! Teretulem, ma ütlen! No igatahes oskan mina kohalikku keelt vist isegi paremini, aga mis puudutab selliseid sõnu nagu põskkoopapõletik või küsimusi selle kohta, MILLINE mu ninast väljuv SEKREET täpsemalt välja näeb, siis nendega olin mina muidugist rohkem hädas, siis ta seletas mulle inglise keeles asjad lahti ja nii jõudsime täieliku teineteisemõistmiseni:)) No igatahes ta uuris ja puuris mind ja vaatas lähedalt ja kaugelt ja saatis röntgenisse ja ultrahelisse ja siis lõpuks otsustas, et kõige taga seisab siiski kurikuulus allergia. Palju õnne! Olete vastu võetud antihistamiinipopsijate ridadesse! Kusse allergia nüid, keset talve, küsisin mina?!? Aga kuna siin talv nii nõrguke on, siis polleenid pidavat praktselt kogu aeg õhus lendlema, vatt!
Nii ma nüid sööngi siis toredaid põletikutablasid ja allergiatablasid ja peoga tseevitamiini ja teise peoga puuvilju peale. Ja aevastan ja nuuskan. Kogu aeg. Aga öösiti juba magan. Ja täna tulin juba tööle kah. Noet ikka näitaks nagu neile näo ära, et ma ikka töötan siin jne. Aga üliõpilased kasutasid seda julmalt ära ja ründasid mind päev läbi oma matriklite jms butafooriaga, mis kooli juurde kuulub. Nüüd ma siis olen väsind ja lähen kodo ää. Päikesepaistet seal pole, aga soe on ja süija on kah:)
