Kunst

Lapsed olid eila umbes 20 mintsa kaksi üleval, ma tegin lõunasööki ja Z. asjatas midagist muud siin all. Kuulmise järgi mängisid mõlemad J. toas, kuulda oli keelde-käske ja dialoog oli justkui pidev. Ent siiski oli pisilane kuskilt kena punase vildika leidnud ning meie voodilinal kätt arjutand, tulemus oli selline:

Mul pole aimugi, kust see vildikas lapse kätte sai, me oleme omast arust kõik pliiatsit meenutavad esemed tabalukkude taha pand, sest kalduvus mittesobivatesse kohtadesse kritseldamiseks on lapsel Meerikast saati avaldund...:))

Tagasi Juroopas

Tere inimesed! Ega mai tea ju, kui palju teid peale säänst pausi järgi on jäänd, aga kirjutan ikka. Noet oleks jälg maas võinii:)) Ühesõnaga - me oleme juba üle kuu aja taas Juroopa pinnal olnd, täitsa kodutunne akkab juba tekkima ja ka kolikambrifiiling akkab kaduma - enamus asju on oma koha leidnud, laste toad akkavad ka ilmet võtma, niet kulgeme vaikselt. Esiklaps käib kohalikus külalasteaias, mille kohta mul teile ilmselt tulevikus nii mõndagi kirjutada on ja väiksem imiklaps veedab meiega (jah, ka seltsimees abikaas pole veel tööle läind:) kodus mõnusasti aega. Kohati on nagu tore kolmekesi kodus olla, a kohati suudab Z. meie pääva ikka korralikult krussi keerata oma ideede ja tegemiste ka olemiste ja plaanidega. Praegu teeb lapse omikuse aedaviimise väga mugavaks asjaolu, et väiksema tegelase võib issiga koju jätta. Saame meie kiiremini kohale ja mina kiiremini tagasi. Kuna meil on lund nabani, oleme enamasti kelguga käind, a kui ikka mingi kolepurgaa või horisontaallumi õhus on, siis olen autoga käind. Ma lihtsalt ei taha lapsukest autoga ära harjutada, need jalutuskäigud teevad meile kõigile hääd. Ja kui ma ka edaspidi siukeste hangede vahel pean kelgu või vankriga sumpama, siis jäävad mu Meerika-kilod ilmselt üsna pea meie küla künkanõlvadele maha:)) Me like:) Alates sellest nädalast on meil uus autu kah, kuna vana oli kohekohe hinge heitmas. Aastakse veeres temaga naabritüdruk - meil hää meel, et auto mootor ikka vahetevahel soojaks sai ja no mis sai noorel tüdrikul ühe autu vasta olla, ei pidand isa kääst kogu aeg nurmuma...:) Laubal ta tunnistas, et igatseb kangesti auto järele:) Kuna Meerikas oli meil siuke minivan tüüpi suurem massin, siis tundus vana auto nüüd jube väiksena ja seega otsustasime nats suurema sõiduriista kasuks. Niikaua, kui mina oma meest tunnen, on ta alati öelnd, et saksa v prantsuse autut tema änam ei taha, a nüüd on meil ikka sakslane hoovi pääl:) Nüüd peame otsima, kas keegi selle vana mõne kopka eest ära tahaks osta, mingit väga arvestatavat raha ta eest ilmselt ei saa...:S Maja oli kenasti omal kohal ja tundub, et naabrid teda küla- või peokeskusena kasutand polnd:) Kaod on üsna müstilised. Nimelt pole ma kuu jooksul suutnud leida leivaküpsetusmasina laba ja nõudepesuvahendi dosaatori (meil on siuke kraanikausi sisse installitud junn) plastmasspurki. Laba saab kena kopka eest uue tellida, aga dosaator tuleb üleni uus osta, selle purke varuosadena ei müüda:) Müstika. Kui päris aus olla, siis ma natuke ootan, et Z-l puhkus lõppeks ja saaks akata PÄRISelu elama - mina üksi lastega omikul aeda, siis lõunasöögi kompunnimine, hää ilma puhul ka lapsuksega õues uitamist, koff naabrinaesega või väike linnatrett ja siis peale lõunasööki paar tundi rahu ja vaikust. Siis jälle lasteaeda (mis on avatud kella VIIENI, aga poole NELJA ajal eriti änam lapsi ei pidavat olema, ärge küsige, kuidas lapsevanemad olukorra lahendavad, mul pole ideepoegagi...) ja siis juba varsti tulebki teine lapsevanem kah koju ja saab pääva õhtasse veeretada. Vaatame, kuidas me oma päävaksed orgunnitud saame. Lähen nüid ära magama, sest lapsukse aiaskäimise puhul pean ma ikkagi enne 7 ennast jalule ajama ja see on mulle liig, mis liig. Õigemini - jalule saan ennast küll, aga enda ja lapse õuevalmis seadmine valmistab rohkem probleeme. Ma tiksuks võimalusel kella kümneni kofitassi ja omikumantli seltsis ringi...:) Niet hääd ööd!