esmaspäev, 5. aprill 2010

Jänks käis külas

Veetsin eelmisel nädalil ühel õhtul tunnikese lähimas raamatupoes ja ostsin muuhulgas ka raamatu, mida me mõlemad Z-ga juba pikka aega oleme tahtnud lugeda.
Edasi läks asi nii, et pea kõik õhtud veetsin lugedes, sest üle pika aja oli tegemist raamatuga, mille pea igale lausele oleks tahtnud oma allkirja anda ja pea iga lause pani kas oogsalt noogutama, naeru pugistama või imetlema, kuidas keegi on midagi nii lihtsat nii õigetesse sõnadesse valanud.
Raamatu autor on poola-ungari päritolu (aja)kirjanik Krzysztof Varga, kes on nimetet teose (originaalis Gulasz z turula, minu lahjas tõlkes Turuliguljash (turul on ungarlaste mütoloogias lendlev suur kotkataoline lind) kirjutanud tegelikult poolakatele, et tutvustada Ungarit ja ungarlasi veidi teisest, osaliselt isiklikust vaatenurgast. Nüüd on raamat ka ungari keelde tõlgitud ja ma pean ütlema, et tegemist on äärmiselt hästi Ungarit, siinseid inimesi, nende komplekse ja mentaliteeti tabava teosega. Ilmselt annab talle suure eelise nö autsaideri roll - oma teadliku elu on kirjanik tegelt ju Poolas elanud ja siin lapsepõlves vaid külas käinud. Hiljem, täiskasvanuna on ta siin samuti elanud ning siis tuligi mõte kirjutada selline pooleldi esseelaadne raamat Ungarist. Arutasime Z-ga, et ilmselt leiabki raamatus kõige rohkem äratundmisrõõmu siin elav välismaalane (kes peab samas tundma gastronoomilis-kultuurpoliitilist tausta:) või ehk ka mujale rännand (ja võib-olla ka ringiga koju tagasi tulnd) ungarlane. Keskmine ungarlane võib minu meelest mõne asja peale sügavalt solvuda ja paljudele faktidele vastu vaielda. Samas - kriitikud on teost taevani kiitnud ning müügiarvude statistika näitab, et ka provokatiivne ungarikeelne pealkiri (Turulpörkölt) on ennast ära tasund:) Mõtlesin lugedes, et kas eestlastele pakuks selline raamat huvi. Võiks pakkuda. Peale mõnda hädist ungari koka- ja reisiraamatut võiks ju ka midagi TÕELIST teada saada selle maa kohta:)
Ja nüüd teen ma midagi sellist, mis pole ilmselgelt lubatud. Raamatus oli ka paar lauset ungarlaste sugulasrafaste eestlaste ja soomlaste kohta. Need paar lauset panengi teile siia oma konarlikus tõlkes lugemiseks:

Ungarlaste lähimad sugulased - soomlased ja eestlased - on kaugel. Seal on teine kultuur - külm põhjamaa, jäised talved, majanduslik heaolu. Viimati kohtusid need sugulased rohkem kui tuhat aastat tagasi ning vaevalt, et nad enam ühiseid jututeemasid leiaks. Keel ei ole enam sama, samad ei ole ka jumalad. Ainsad ühised tegurid on enesetapud ja liigne alkoholitarbimine.

Vat nii näeb keskidaeurooplane meid seal Eestis...

Ohh, ma võiks sellest raamatust siin veel tükk aega vadrata, nii hia oli. Ja aus. Kohati valusalt aus.

Natuke muud maisemat juttu ka.
Nimelt nägin ühes kokkamis-saates kokkajatädil (kes on umbes nigut kohalik Nigella vms:) imekuuli taignarulli ja igast muid vingeid köögividinaid, mille musta-oranzhi värvikombinatsioon reetis, et tegemist võiks olla Fiskarsi toodetega. Samal õhtul istus Sherlock arvuti taha ning leidis Fiskarsi vidinad netist üles. Siis akkas Sherlock uurima, et kus meie kodulinnas neid vidinaid saada võiks. Helistasin maaletoojale ja nad otsisid mulle nende 2 poe nimed üles, kus meil siin Fiskars esindet. Siis küsisin Z kääst, kas jänkudele võib ka tellimusi esitada nigut jõuluvanale (või Jeesuslapsele nagu siinmail kombeks)? Ta vaatas mind nats kahtlustava näoga, a ütles siis, et lasku ma tulla:) Tirisin ta siis arvuti juurde ja näitasin UFOtaignarulli ja silikoonpintslit ning ütsin, et jänku võiks need mulle tuua, siis tuleksid koogid veel palju maitsvamad:)

Jänku tõi need mulle! Jano tõesti - see taignarull, see on supermõnus! Hollandi õunakoogi taigen, mis mul tavaliselt alati rulli külge kinni jäi, sai imeliselt ühtlane ja sile, mõnuuus! Silikoonpintsel on ka väga hia, ilmselt nt krillihooajal võiks teda kasutada ka liha pintseldamisel.
A taignarullist olen ma täielikus vaimustuses. Nüüd tahakski kohe teha miskiseid küpsiseid näiteks või proovida isegi midagi pärmitaignast (pärmitaigen ja mina... no me pole just südamesõbrad:) A see kõik saab veits oodata. Sel nädalil läheb Z jälle Saksamaale leiba tooma, nädalaõpp saab veedetud sõprade seltsis vanas kodulinnas ja järgmisel nädalal - trammtraaaa - trummipõrin - armsad sõberid - tuleme me imiklapsega natsaks ajaks Eestisse talve pikendama. Siin lähebki juba palavaks:)

neljapäev, 1. aprill 2010

Pilk peeglisse...

Mnjahh. Ma ju võin siin ülepääva käia ja pröögata, kui nõme meil siin see ja too on ja kuidas siinmaal süsteemid ei toimi jaet kuidas võrreldes Eestiga on siin e-kaubanduses või -panganduses valitsemas kiviaeg jnejnejnejne... Ja ongi. Olgem ausad.
Ent ilmselt oleks aeg pilk peeglisse heita ja endalt küsida, et mille kirevase pärast ma siin siis passin? Sestno kui ikka üldse ei tahaks siin olla, küllap siis leiaks miskise varjandi, et kogu see pere nt Eestisse või kuhugi parematele jahimaadele kupatada. A me ehitame siin ju maja ja paistab, et trett siia või sinna, aga staabiks jääb meile ikka ju See Maa siin. Ja sellised kevadised päävad nagu eila või täna tuletavad mulle õnneks meelde, miks ma siin olen:) Ja miks ma seda maad armastan. Sest omal moel (uskuge või mitte:) ma ju teda tõesti armastan.
Märksõnad: kevad, soe, päike.
Käisime eile turul ja nartsissimeri lõi silme eest kirjuks, turuhoone oli nartsisside ja värske tilli lõhna täis. Paljud tädiksed müütasid juba ka ilusaid priskeid tulbiõisi. Saada on ka kohalikku kurki ja tomatit, millel on - üllatus-üllatus - täiesti kurgi ja tomati maitse!
Imiklapsega käime iga pääv mänguväljakul, tassime korteri liiva täis, aga oleme vaatamata sellele häppid:) Kohati olen võimeline mänguväljakul isegi nii välja lülituma, et ei kuule teiste mammade jutte sellest, mida nad eile süüa tegid, mida täna teevad ja mida omseks plaanivad (suurt muust nad ei räägi...) Vaatan heldimusega imiklast, kes on liivakastis veel suht koba, aga akkabkujunema-akkabkujunema, nagu Erich Loit omal aal ütles (kes teab, see mõistab:) Isegi väsind ja vingust imiklast kodu poole lükates kisub suu vägisi naerule - põõsakestel lehekesed, linnukesed laulavad ja päikseprill kulub marjaks ära.
Vaatamata sellele, et siinne kevad on tihti selline järsk ja äkiline tüüp, kes sunnib saabast sandaali vasta vahetama (igast üleminekujalavarjud on suht mõttetu kraam:) ja viskab vahetevahel irrrmsaid kevadisi vihmalahmakaid ning peoga tuuuuult peale, meeldib ta mulle ikkagi. Sest soe on. Ja päike. Jano kui meie tulevast hoovi vaadata, siis on varsti ilmselt heinamaa kah:)
Kui kõik ästi läheb, avame sel nädalivahel pajahooaja, oleme palju õues, lähme sööme ennast vahepeal äia juures lõhki ja laiskleme niisama. Tehke teie ka sedasama!