Puuviljauputus!

Tere taas, kallid televaatajad!

Nagu Manni blogis eila välja sai õisatud, panen siia nüüd mureli-kirsi külmsupi retsepti üles ja siis pärast püüan nats seletada, miks (jälle!) kirjutamises saja-aastane paus on olnd (loll on see, kes seletust ei leia:).
A kõigepealt siis supp. Tõime äia juurest miljon kilo mureleid. Me, nahhiivsed linnainimesed, arvasime, et suudame need lihtsalt süües ävitada, a võta näpust - ei jõund ikka küll... Pean ütlema, et kopp tuli üsna kiirelt ette. Seega otsisingi varjante, mida nende murelitega peale akata. Moosiks nad ei pidand kõlbama, koogi sisse panemiseks ka liiga magusad, seega (kuna ma napsu ei tahtnud akata siin korterinurgas ajama:) otsustasin elus esimest korda kompotti teha ja armsa abikaasa kirglisel nõudmisel ka kohalikku külma suppi. Kokaraamatutes ja netis ringi kolades selgus, et ainult murelitest pidavat supp liiga läila jääma, seega ankisin turult nats kirsse ja asusin asja kallale.
Paistab, et selle populaarse supi tegemisel on 2 peamist moodust: osad retseptid hapukoorega, teised tavalise koorega, ma valisin viimase varjandi, oli kuidagi ingelähedasem:)

Minu retsept nägi välja umbes selline:
ca 2 liitrit vett
alla kilo marju (u 700-800 gr võis neid olla, murelid ja umbes kolmandik kirsse)
4-5 sl suhkrut
2 kaneelikangi
nelki (no ikka suskasin sinna, ca 10-15 varesejalga vast oli)
u 1,5-2 dl koort (creme fraiche)
3-4 sl jahu

riivitud sidrunikoort

suts soola

Panin marjad koos maitseainetega keema ja keetsin, kuni mammud pehmed olid. Ja siis tuli see (minu jaoks:) keerulisem osa. Nimelt tuli koor ja jahu omavahel kenasti segada ja läbi sõela supi sisse ajada ning siis pidi supp veel korraks keema hakkama. Mõistlik oleks suppi kogu aeg segada, kui jahust koort supi sisse ajad, nii ei tule mingeid tükke ega klimpe vast sisse. Sellest peaks supike siis nats paksemaks saama, aga ega ta selline meie kissellitaoline ei tohi olla, ikka õhem nats.
Supp on kõige maitsvam täitsa külmalt ja serveermisel võib teda ka vahukooretupsuga tuunida. Siinmail on tegu eelroaga, ehk siis magus küll, aga serveeritakse ikka ja alati eranditult enne päärooga. Mina ei suuda teda enne süüa, minu jaoks on ta magustoit, nagu kissell vms Eestis. Niet meil läks eila ja täna mehega toitude järjekord nats sassi, aga ega sest midagi. Peaksin ikka ükskord südame rindu võtma ja (maassa maan tavalla:) ikka enne päärooga seda va suppi manustama, eks jõuab veel:)

Sama rooga võib teha ka õunte (siis peab suhkrut rohkem panema) või tikritega, aga kõige levinum varjant on ikka kirssidega. Kirsside puhul peab samuti suhkrut nats rohkem panema ja tegelikult olen ma söönd ka sellist kirsisuppi, millesse on lisatud sorts punaveini. A kuna on suvi, siis meil on kodus rohkem roosasid ja valgeid veine, need punased, mis on, leidsin supi sisse panekuks ausalt ööldes liiga hiad olevat:))
Supp nääb välja selline:

Kompotti tegin ka, a selle kohta mai oska midagist öölda. Purgid on safris riiulil reas, eks siis annan teada, kui ükskord maitseme. Ma ikka olin uhke küll nende purkide üle (vaatamata sellele, et nende sisu kvaliteet pole veel teada:), kuna tegin esimest korda midagi SISSE. Nüüd on ots lahti tehtud, peaks äkki turult maasikaid tooma ja nats KEEDETUD maasikamoosi ka tegema? Või võiks siiski toormoosi juurde jääda, mida igal aastal sügavkülma topin, see on vist kindla(ma) peale minek?

Ja nüüd siis lühidalt sellest, mis on naistepäävast siiamaani juhtunud:

* käisime imiklapsega aprillis Eestis, suurema osa sealveedetud ajast istusime haigena kodus toas, aga mõned õndsad (my ass!) päävad saime ka HAIGLAS olla!

* siia tagasi jõudes oli tegemist palju, tagasioidliselt võiks öölda, et majapidamine oli nats korrast ära:)

* oleme ise nats ringi reietand ja meil on käind ka külalisi kaugelt (Sooooomest!) ja lähedalt ja krilli (ja paja-)hooaeg on täiel tuuril käimas

* oleme imiklapsega veetnud esimesed 4 pääva (ja ööd) täitsa kahekesi (kartsin ullemat:) ja teine samasugune kahekesikahekesi segment algab omme, neljabal saame juba issi/mehe tagasi

* majaehitus on alanud, tunkedes higised onklid (ja noorukid:) turnivad krundi peal ja muudkui asjatavad, imeline vaatepilt! Sellest tulenevalt käime pea ülepääva õhtuti krundil ja vaatame, mis vahepeal juhtunud on

* imiklaps on leidnud endale (tulevasest:) naabripoisist sõbra, õnneks on sõberpoisi ema ka mulle täiesti arvestatav seltskond. Sel nädalal on nt plaanis ühine piknik kuttidega:)

Ja last but not least - kuna ma olen ajaplaneerimise kunn (olen alati seda olnud...), siis mul lihtsalt pole aega kirjutada. Õhtuks olen tavaliselt nii kapsas, et suudan heal juhul kalanäoga telekat passida, isegi lugemisega on lood kefapoolsed... Öelge mulle, lapsevanemad, kuidas te oma imiklaste kõrvalt maja enamvähem ordnungis hoiate ja kõigega akkama saate ja veel ilusaid asjalikke poste jõuate ka kirjutada??? Ma nii õudsalt tahaks kirjutada, aga käsi õhtal enam lihtsalt ei tõuse.

I'm a loser baby, why don't you kill me...

*lauldes ära...