taas jalgel

Peale nädalakese kodus lebamist (no sõna otseses mõttes LEBAMIST, sest üle 39 palavikuga inime muuks millekski võimeline pole...) avastasin eile tööle tulles, et kevad saab kohe läbi... Känn juu imäädzhin? Eelmisel nädalal justkui kõik, millel midagi õietaolist küljes oli, õitses nigut loom ja haises kah muidugi (nokei, mõned siiski lõhnavad kah:) ja eile oli pool kõnniteed juba langevaid õielehti täis...
Magnooliate taldrikusuurused õied on kah KOHE laiali lahti ja kui need nädala pärast ära on õitsend, siis ongi kööga - läbi, finito, vége... Ja mina veetsin sellest maailma ilusaimast ajast nädala jalgpallisuuruste mandlitega voodis (mitte voodil pold mandlid suured, mul ikka...:)!!! Palju õnne ja teretulem eksole... Ma ise oma nahhiivsuses mõtsin, et kevad on aprilli lõpus, vähemalt mina olen niiviisi planeerind, agano looda sa... Niet pakkige rannariided kaasa, kallid künalised!

Kodus lebamine oli mõnes mõttes kasulik kah - lugesin lõpuks ometi oma ülemuse suvel üllitatud populaarteadusliku teose läbi (iseasi, kui palju sellest palavikuudusele inimesele ajju jäi:), täitsa tore oli. Kaks viga leidsin kah, ilgelt uhke olin (te ise oleks kah, kui te doktor professori kirjapandust vigu leiaks:) Nii palju suutsin ennast siiski tagasi hoida, et ei helistanud talle voodist, et kuuleää, sul seal puha valeandmedää...:) Voodikõrvaseks kerglugemiseks olin just enne haigeksjäämist Hesari Kuukausiliiteid koju vedand paar tükki - targasti tehtud - need on alati kaanest kaaneni loetavad ja pealegi on lugemine täitsa asjalik. Mai saa aru, kuidas ükski Eesti päevaleht nii normaalse kuulisaga hakkama ei saa... Siinsetest päevalehtedest ma parem ei räägigi...

Telekat vaatasin ka, kui juba istuda suutsin. Ja nägin täitsa juhuslikult ühel õhtul miskit Jim Carrey filmi... Alguseks päris spuuki, eksole:)) Aga film oli täitsa hia. Ausalt. Ma ise kai uskund. Olen täiesti kindel, et kui ma täie elujõu juures oleks olnd, ma poleks seda filmi juba põhimõtte pärast lõpuni vaadand (et ikkagi Jim, The Mask:)) Eks ta nats ilane oli muidugist - 'poeg tuleb koju' motiiv, 'vastuvoolu minek' jne. Agano ajastutruu oli ja mina kui ajaloost valgusaastate kaugusel triiviv põmmpea, sain sealt täitsa palju uut informahhuuni:)) Niet kui kunagi juhtute kanaleid klõpsutades peale ja parasjagu midagist muud teha pole, siis ärge teisele kanalile vajutage!

Nüüd ma olen siis terveks tunnistet ja tähistasin seda täna sellega, et käisin kleidiproovis. Niuniuniuniu... Ilus oli! Ausalt! Let's face the truth - ega valge (noheaküll, MURTUD valge:) pole just see värv, mis meile kõigile sobib ja tohhutult loomuliku mulje jätab, eksole... Agano tädi tisainer-õmbleja on täitsa tubli tööd teind ja minu kehakujule vast isegi kõige sobivama variandi leidnud, niet respect, ausalt! Arvasin kuni tänaseni, et pea 30selt leibasid ühte kappi paigutades ja pulmapidu korraldades on ikka mõistus omal kohal ja olen võimeline kõigesse coolilt ning mõistlikult suhtuma, aga kui ma seal seisin - peaaegu valmis pikas kleidis rasvased juuksed kuklasse patsi junnitud - siis hakkas kõhus kuskil ikka natuke hõre... No see oli siuke meeldiv hõredus muidugist, võiks isegi öelda, et nauditav:)) Nüüd peaks veel ära õppima selles kleidis (ja meetristes kontstes:) liuglemise kah ja siis olekski nigut kõik ok!

Lähen koju arjutama nüid, ead nädalivahet teile!

Künalised

Nädalivahel käisid künalised (kui mu vend väike oli, siis markeeris see sõna külalisi:). Seltskond oli kirju: (teadaolevalt) ainuke meie linnas resideeruv eestlane oma kohaliku mehe ja väikse plondi imiklapsega ning üks ema liini pidi kohalik, aga Eestis üleskasvanud ja venekeelses koolis käind armeenia sugemetega naine oma kohaliku mehega. Suutsin arusaadavalt kirjutada vä?

No point on selles, et meil kõigil on midagi Eestiga pistmist - nii saime rääkida oma suvistest plaanidest ja autoga reisimisest ja Poolas ööbimisest ja söögiks tegin kartulisalatit ja sügavkülmast sulatasin natuke ka päälinna venelaste poest ostetud Borodino leiba juurde. Suitsuforelli oli ka ja magusaks sõime KASS ARTURI KOOKI! No Arturiga läks tegelt nats kefasti, sest maisipulgad, mis ma ka päälinnast siia tarisin, olid kahjuks MAASIKAMAITSEGA!!! Kas Eestis on üldse siukseid? Mai tuld selle pealegi, et peaks tsekkama, kas ikka naturell-maitsega on need pulgad. No enivei - Artur sai nats roosaka varjundiga, aga maitses ei olnud eriti seda glubnikat tunda:)) Kõik sõid ja kiitsid, lisaks sain teada, et vene keelt kõnelejad tegid nõukaajal sama magustoitu suure ümmarguse kakukese kujul ja nimeks oli sel sipelgapesa. Inimene õpib kogu elu.

Külalised tõid kah muidugist hiad ja paremat: prantsuse sugemetega sarvesaiu ja sokulaadikooki ja uskuge või mitte - täiesti joodavat Põltsamaa mustikaveini. No esiteks oli mulle üllatuseks juba see, et mõni Põltsamaa vein ka kuiv võib olla jano teiseks - sellel oli täiesti korralik veini maitse. Värv oli kah ilus. Uskumatu!

Kokkuvõtvalt oli tore ka eesti keeles pläägutada ja lasta kolmel kohalikul mehel riiki ja poliitikuid kiruda ja kuulata, kuidas pool-Eesti laps laulab räpiversiooni laulust Hiir hüppab ja kass kargab:))

Jano nüid on meil siin siis kevad kääs. Ikka nii, et 15 kraadi ja enamgi sooja ja päike lõõmab ja linnud röögivad laulda jne. Võtsin kiirelt kapist mõned siuksed üleminekujalanõud välja, sest muidu kordub jälle see, mis siinmail praktselt igal aastal: saapast otse sandaali:) Kevad tuleb siin alati kuidagi järsku ja suure pauguga ja kohe nii, et 20 kraadi sooja... Noja siis ei jäägi muud üle, kui saabas jalast heita ja suvejalavari välja otsida.

Niet ma tuulutan praegast kordamööda oma armsaid kevadkingi ja selleks, et neil kodus omavahel igav ei hakkaks ostsin ma reedel neile veel ühed kaaslased - musti kingi ei saa ju inimesel kunagi küllalt olla:))

Kena kevadet ka teile!