patsifist. yeah...:)

Paus

2012-02-08T22:38:00.000+01:00

Oleme kenaste Meerikasse jõund ja ennast siin enamvähem sisse seand. Kõik on äste ja kui mina ka Kansase juhiload tehtud saaks, oleks veel paremini. A küll jõuab.
Niet ma pean nüid siit plogist nats pausi. Et siis uue energiaga jälle aasta lõpus tagasi olla. Loodetavasti jõuate mu ära oodata:)

Ikka Teie
Patsifist

Ikka serbohorvaadi keeles...

2012-01-14T20:55:00.001+01:00

Mina olen see inimene, kes oleks pidand umbestäpselt praegast New Yorki lennujaamas oma kahe vidinaga ja kolme kofriga immigration officer'idega maid jagama. A ma istun omas kodus arvuti ees...
Täpselt nädal tagasi avas väiksem laps kohutava kõhuviirusega skoori, esmasbal järgnes talle esmasündinu ja minagi ei pääsend puhta nahaga. Vedasin lapsi iga jumala pääv meie lähilinna kuulsaima lastearsti juurde, kes süste tegi. Viirus sisaldas kõike - palavikku, okset ja khmmkhmm - rohket tualeti külastamist (alati lapsuke sinna ei jõudnud...:S) Oli hetki, kus kõik meie suurele voodile sobivad linad olid kas pesus, mustapesukastis või kuivamas. Oli hetki, kui patju enam ei jätkunud, sest ka need vedelesid oma järge oodates majapidamisruumis. Oli hetki, kus poisile enam puhtaid pluuse selga panna polnd... Oli hetki, kui silme eest läks mustaks ja oli hetki, kui pisarad voolasid oma lapsi kannatamas vaadates. Üks ullemaid nädalaid mu elus, päris kindlasti. LP on viiruse ilmselt võidukalt seljatand, a meie J-ga oleme veel sellised fifty-sixty mehed, aga olukord on ikka tunduvalt parem.
Kolmaba öösel võtsime mehega vastu otsuse, et mei sõida. Neljabal käivitasin protsessi lennupiletite kuupäevade muutmiseks - kogu lõbu kokku veits alla 400 EURi... Aga biljetid on nüüd muudetud - uus lennukuupäev 26.01. Maitea, kas oian ennast ja lapsi sinnamaani karantiinis või mis teha, et tervetena lennuki peale astuda... Otse loomulikult ei pakkind ma sel nädalal mitte ühtki kofrit ega ajand korda miljuuni asja, mis kordaajamist ootasid, niet suur kergendus oli lõpuks see otsus. Nüüd saab jälle rahulikult tegutseda (loodetavasti!). Kahju on ka sellest, et meid lennujaama viima pidand ekipaazh tegi osaliselt nigut tühja sõitu... Nimelt võttis provva kroonijuveel abikaasal nööbist kinni ja rääkis talle, et vaja on minna natuke Austrias ja Ungaris shopata ja ühtlasi ka meid kokku pakkida ja lennujaama viia. EESTIST TULID NAD, saate aru jah? AUTOGA TULID. UUE AUTOGA:) Tõstku käsi, kellel veel selliseid sõpru on, kes mõned tuhanded kilomeetrid reisivad, et teisele appi tõtata! Vot eto daa!
No igatahes tõid nad meile Eestist kraami. Ja mitte vähe. Ja ise ostsid siit kraami kaasa, ka mitte vähe:))
Ühtlasi pesi provva kroonijuveel pidevalt nõusid, pesu ja ka TRIIKIS seda! Õhtul, kui mina aiged lapsed kuidagi maha murdsin ülakorrusel, oli all kord majas, asjad kokku pandud ja elu ilus. Hea oli õhtuti täiskasvand inimeste seltskonda nautida ja organismi seespidiselt desinfitseerida:) Noja hea oli neid ju näha, sest ega enne 2013. aasta suve suurt lootust pole. Loodetavasti nad seda koll-viirust koju lastele ei vea.
Niet selline nädal. Edasi läheb aint paremaks. Sest ullemaks enam minna ju ei saa...

Edit: Saab küll ullemaks minna. Kohe väga ulluks. Ma olen nii nõrk, et liigutada ei jõua. Süüa ei taha, kuigi midagi vist peaks. Joonud olen. Palju. Palavikku vist pole. Terve öö olen üleval olnd ja kõhuviirusega maadelnd, praegu on viirus ilmselgelt võitjate poolel...

Tõlkimatu sõim serbohorvaadi keeles...

2012-01-07T22:14:00.000+01:00

Väiksem laps ärkas keset ööd, et natuke rõemsameelselt juttu puhuda. Võtsin jutustava lapse sülle ja tundsin aisu...:S Okei, vahetasin mähkme ära, sain lapse magama, kõik ok. Kella 5 ajal akkas jälle oma voodis nihelema. Proovisin ikka teda magama saada, sest üritame öisest söömisest lahti saada. Ei jäänd ega jäänd magama, andsin alla ja sai süüa. Peale söömist akkas jälle nihelema ja oksendas täis ennast, minu ja meie voodi...:S Ikka kohe korralikult. Laps karjus, mina kraapisin okseseid voodiriideid ära. Eemaldasin endalt ja lapselt ööriided ja läksime koos dushi alla. Laps ikka karjus. Teda kuivatades ja riietades tundisn, et kere keskmisest soojem, kraadisin - 38,2... Juhhei! Sai alandajat ja magasime omikul kaheksani. Tore.

Ärgates oli lapsuke ikka vägaväga viril, pea oli ikka soe otsas. Mõtsin, et annan talle veits omikuputru, no nii ettevaatlikult ja siis saab alandajat. Saigi putru. Muu põlgas ära. Ja poole tunni pärast oli puder meil veidi vedelamas vormis elutoa põrmandul. Hekk.

Kuna minu poolt pakutava söögi põlgas lapsuke endiselt ära, siis akkasin teda veega jootma, et vedelikupuudust ei tuleks. Õnneks jõi. Okset tänases pogrommis rohkem ette polnd nähtud, küll aga oli kõike muud, mida mai akkaks siinkohal kirjeldama...

Lõunaks sai banaani, selle sõi isukalt ära ja jõi kenaste vette peale. Kogu päeva jooksul sain ma lapse käest ära panna 2 korda 20 minutiks, nii palju ta täna magas. Ülejäänd aja rippus apaatse näoga mu kaelas või vingerdas kõhuvaluga mu kõhu peal... Vanem laps on täna kokku umbestäpselt 3 (loe: KOLM!) tundi multikaid vaadand, sest õue mei saand ja mul oli vaja ta korduvalt lihtsalt jalust ära saada... Ma-sen-dav!
Pealelõunal lõi tütreksel palaviku ikka väga üles, kõrge kaarega üle 39... Sülitasin selle peale, et on nädalivahe ja elistasin meie arstile mobiilile. Sain rääkida. Rahustas maha. Ütles, et ilmselt miski kole viirus ja andku ma lapsele miskit leebemat sorti teed suhkruga. Et veresuhkur alla ei läheks ja palaviku käskes oida 38 piirimail, mõni pügal peale ei tee paha, aga üle 39 ikka ei peaks minema. Piimatooted no-no listi. Ega see 9-kuune ju piimatooteid ei saagi veel! No midagi uut pmõtselt ei öelnd, aga rahustas maha, et kui rohkem pole oksendand ja lõunane banaan ka sees püsis, siis pole vast kõige ullem. Lubas omme ise elistada.
Panin lapsukest magama poolteist tundi. Vingerdas ja nuttis ja oli iga krõpsu peale uuesti üleval. Siis võtsin pesumasinast välja OMIKUL pesemapandud oksevoodiriided ja panin kuivama ja nüüd söön ise arvuti taga ÕHTUST.
Kohe lähen magama. Ehk natuke saab.

51,6

2012-01-05T22:23:00.000+01:00

Koos riietega.
Viimati, kui ma nii vähe kaalusin, mind kaaluteema ilmselt ei uvitand. Sest nii väikest kaalunumrit pole mina kunagi oma varvaste ees näind. Kui kaaluteema uvitama akkas, oli ikka üle 55 juba ees.
Täitsa irm kohe. Ja peeglist pole ilus vaadata. Ja riided ei istu seljas, vaid ripuvad. Ja midagi uut osta ei saa, sest kofrisse niikuinii ei mahu ju. Masendav.
Meerika, oia alt!

Aasta Uus

2012-01-03T11:56:00.000+01:00

Hääd sõbrad ja tuttavad - virtuaalsed ja 'päris' - kena uut teile!
Et ikka parem saaks kui eelmine oli jaet tervist, jõudu, õnne rohkem oleks. Jaet lapsuksed (kellel on:) kenasti kasvaksid. Jaet meile kapaga kannatust ja tervet mõistust antass lapsukestega tegelemiseks.
Jaet me ikka ambitsioonikad püsiks ja need, kellel ambitsioon ära kadund, selle taas üles leiaks (khmm, khmm...)
Endale soovin ma rahu, vähem rabelemist, rohkem aega enda jaoks. Mehega kahekesi olemise aega mai saa soovida, sest kellele me ikka seal Kaugel Maal oma lapsuksed oida anname. Eriti veel selle jala küljs rippuva varjandi:) Niet seda soovin järgmisel aastal. Ja lõpuspurdiks soovin endale jõudu - 10 pääva veel.

Me lähme ja naudime lastega nüid veits talverõeme - õues on 8 kraadi sooja ja päike sirab!

Selline jõul...

2011-12-25T22:22:00.000+01:00

Nädal tagasi pühabal tõusis J-l palavik, siis akkas köhima. Esmasbal läksime vaatamata kõigele jõuluolemisele sõprade juurde, laps oli ikka täitsa kutupiilu. Siis akkas köhima LP, mina aint köhatasin. Teisibal tõime lennujaamast endale põetaja. Teisiba õhtaks oli palavik LP-l, kolmabaks ka minul. Köhi(si)me nagu loomad. Elumegakeff on/oli olla. Kolmabal lasime arstil end üle vaadata - miski viiruslik kamm, kopsud kõigil (lasin lastearstil ka ennast üle kontrollida:) puhtad.
Kauge külaline keetis köha-armeele suppi, koristas ja käis poes. Minul olid suured süümekad, et inime tuleb kaugelt kohale ja näeb lennujaama, natuke päälinna ja meie külakest. A midagi teha polnd. Lõppeks oli meil eila mõnus jõuluõhtu - kodu oli enamvähem jõulukorras, hää söök oli laual ja kallid inimesed laua ääres. A Jõuluvana, va tohman, oli midagi totaalselt segamini ajand - osad kingid olid viidud kaugele maale issi juurde. J kohe naeris südamest, kuidas see vana ikka neid asju ei tea. Et me ju lähme alles mõne nädala pärast sinna. Anoh - õnneks tõi vana siia ka ikka ühtkomateist, niet ei pidand aint Skypes kinke vaatama:)
Täna 9-kuune LP on otsustand öösiti enam mitte magada. Pröökab, kiunub, vähkreb. Põhiliselt siiski pröökab. Arumaimõista. Ühtki ammast ikka veel lapsel suus pole, kas nüüd ehk? Peale kaht rahutut ööd panin eila patsiendile igemegeeli, ei miskit abi. Vaatame, mis täna saama akkab. Ega ta päeval kah teabmis eatujuline ei ole, ripuks mul aint püksi küljes ja vinguks. Eijole tore. Tuleks siis need ambad, oleks asjale vähemalt seletus olemas.
Igatahes oli mu unevõlg nii suureks paisund, et täna lennukast tagasi tulles läksime kõik kolmekesi suurde voodisse magama ja tegime priske 2 tundi päävaund. Ikka täitsa inimese tunne oli kohe.
Praeguseks köhime ja tatitstame endiselt, aga palavikku enam kellelgi pole, se on vast hea märk.
Niet selline jõul. Ehk vana-aastaõhtu saab teist masti.
Aga teile kõike ilust ja nautige veel omset mittemidagitegemise ja niisamaolemise pääva kallitega!

Seniiliku seiklused, vol 2

2011-12-14T22:03:00.000+01:00

Tänase pääva saak: tahtsin lapsele tagumendi peale köhapalsamit määrida (selline mõnus eukalüptine mass, mida muidu rindkerele peab määrima) - keerasin korgi juba maha kah, aga õnneks lõi haisu ninna ja sain õigel ajal pidama. Mai taha mõelda ka, mis tunne lapsuksel oleks olnd...:S
Meenuvad (vist) Manni seiklused tshilliste kätega ja üks mu enda tore kogemus, kui TÜ peahoones WCs käisin ja pahaaimamatult mentoolitatud taskurättidega seal toimetasin... WCpaberit ma seal majas kunagi ei näind (kas praegu on seal selline luksus, kes teab?), niet alati pidi endal väike taskurätipakike kaasas olema, mul sattus olema mõnusalt mentooline pakike:)))

Ja teine raksakas nüüd õhtul lapsi vannitades. Surusin pumppudelist kena sortsu seepi käele, et J-i seebitama akata ja viimasel hetkel mõistsin, et mul on kena unnik intiimpesugeeli peos ootamas... No tule taevas appi! Täitsa piinlik akkab enda pärast, et aju nii krussis on. Täpselt kuu veel ja siis lähen sanatoorjumisse!

Kindermuna

2011-12-11T22:39:00.000+01:00

Akkasime ennast õhtal küla 'peaväljakule' järjekordsele küünlasüütamisele sättima ja nagu enamus 3-4-5jne aastaste emasid, küsisin ka mina refrääniks enne kodust väljumist, et ega pissida pole vaja. J vastas, et ei ole häda. Ma küsisin, et kas KINDEL? Mille peale laps ütles KINDELMUNA! No ma siis naersin selle peale natuke, et vaat, kus assotisatsioonid. Kusjuures, mina pole lapsele kordagi seda va KINDERmuna ostnud, see on rohkem siuke, mida mingid külalised toovad või naabritädi annab.
Ja nüüd möödus terve õhtu meil nii, et ma pidin iga asja kohta küsima talt, et kas ikka KINDEL ja siis J. vastas, et KINDELMUNA ja siis me mõlemad naersime selle peale. Kas sa süüa tahad? Ei. Kindel? Kas vanni lähme? Jah. Kindel?
Oi, kui kopp mul lõpuks oli...:S

Kohe minevikuks saand nädal oli üsna tempokas. Oli asjaajamist, olid külalised ja käisime ka ise külas. Õhtuti kordame muudkui oma ainumast jõululuuletust, mis kuidagi pähe ei taha akata meie kolmesel:)

Noja siis tõi möödund nädal veel ühe suure muutuse. Nimelt ajab LP ennast nüüd igal pool tugede najal püsti! Minul enne siukest 8-kuust pole olnd! Diivan, tumbad, trepp, toolid, lillepostament, J-i mänguasjakastid, voodi jnejne - kõik on läbi proovitud. Ja otse loomulikult on korduvalt kukutud ja röögitud ja siis jälle ronitud...:S Lapse enda voodi on tema meelest atraktsioon, kus saab pulkade najal ennast püsti ajada (jumal tänatud, et naabrimees käis ja eelmisel nädalil võrevoodi põhja allapoole pani!) ja siis seal õõtsutada. Magamiseks ei ole voodi päris kindlasti mõeldud. Selle nädala jooksul olen kahel korral ärganud öösel selle peale, et laps seisab oma voodis püsti, ise jummalast unine ja vingub:) Niet niipaljukest mul seda rahu oligi, nüüd aint valva ja vahi ja aita ja tõsta ja toeta... Aaargh...:S Z. küsis veel enne äraminekut, et kas paneb trepile turvaväravad tagasi (mis me talvel sealt ära võtsime, sest J-l enam trepitamisega ei paistnud probleeme olevat) ja mina arvasin siis, et oh, laps ju siis alles 9-kuune, kui me juba lendu lähme, et pole vast vaja... Anoh, kannatab selle kuukese vast ära.

Lennubiljetid olemas. Sõidame 14ndamal jaanuaril. Oeh.

Muru peal käimine keelatud!

2011-12-05T22:31:00.000+01:00

Meie tänavas on üks tühi krunt müügiks (kui kedagi uvitab, võin tel.nr-i saata:) ja krundile on välja pandud selline posti otsas silt, kuhu on kirjutatud MÜÜA ja telefoninummer. See on olnud seal umbes aegade algusest peale. A minu laps märkas seda täna millegipärast esimest korda. Ja ütles, et sinna on kirjutatud, et muru peal käia ei tohi! Nooojah. Miskit assotsiatsiooni mul ei tekkind, et kust siis selline inf. A täna õhtal (umbes sajaneljakümnekuuendat korda:) Palle raamatut lugedes sain aru, kust laps selle murulkäimise idee sai. Seal on just selline posti otsas silt, kuhu on kirjutatud, et murul käimine keelatud, aga Palle ei tee sellest asjagi, sest ta on ju üksi kogu maailmas!

Aga muidu tuleb omme Püha Nikolaus ja meie laps on juba täna kommide ja eeee, mitte just kõige kvaliteetsemast kakaomassist tehtud sokulaadijõuluvanadega üle külvatud. Mis siis veel omme saab...:S Ma akkan neid ommepealelõunaseid külalisi täitsa kartma niiviisi. Kell ongi pool11 saand, on aeg minna kaeraelbeküpsikuid tegema!

Taas stereos:)

2011-12-02T23:39:00.000+01:00

Ma siis nüüd jälle kuulen. Kuigi natuke on veel harjumatu see stereohääl, sest üsna pikalt nautisin siiski ühest kõrvast tulevat müra:)
Esimese raksuga kirjutas kõrvaarst aint miskised tilgad, et need vaiku lahustaksid. Tema arvates oli seal vaigukorgi (väkk, aga nii ta seda nimetas:) taga näha põletikku, seega tolmuimejat kohe ei tahtnud kasutada. Käskis neljabal elistada, et siis kui miskit muutund pole, saab reedel veel tegutseda. Tilgutasin, mis ma tilgutasin - muutust ei tulnud ja seega läksin täna uuesti arsti juurde. Ja ta asus kohe tolmuimejaga asja kallale. Nats oli valus ka, seda ilmselt väikse põletiku tõttu, aga üldiselt oli pigem suur kergendus. Nüüd sain uued tilgad, need juba põletiku vastu. Aga ullu ei pidavat olema. Lennata ja sukelduda nädala jooksul ei tohi muidugist, aga saame akkama kuidagimoodi:)

Niet mul on kohe kuidagi hää ja kerge olla nüüd. Olen nii paranoiliseks muutund, et tegelikult ei luba ma endale sellist mõttepojukestki, et hää on olla, sest siis ju kohe toimub midagi, mis selle hää ära kustutab. Aga siiski - kodu on rahuldavas korras, omseks on söök olemas ja lapsed magavad. Niet lubasin endale klaasikese punast ja taramtaraa - lugesin u TUND AEGA raamatut! Jah, inimesed - minu praeguses elukorralduses leidub sellisele iagapäevasele/normaalsele/tavalisele tegevusele nagu lugemine, aega vaid ülimegaharva. Aga siis on see ka kvaliteetne ja mõnus lugemishetk. Kuna raamat, mis mul juba tükimat aega järge ootas, on paras paks purakas, siis pean ta tingimata enne ärasõitu läbi saama, sest kaasa ma teda ju ometigi ei võta.
Profimad pakkijad võiksidki siinkohal mulle soovitada, mida ma ÜHEKS AASTAKS võiksin kaasa võtta:)) See tundub nii absurdne - AASTA! Lastega on selles mõttes lihtne, et ega neile ju ette pole miskeid riidehunnikuid ostetud. Eks siis ostan, kui midagi jälle väikseks jääb ja vaja on. Teen ma seda siin või seal - vahet pole. Aga endaga on juba raskem. Et mida ja kui palju ja kas pidulikku ka või pigem siiski mitte ja kas miskit spordivarustust võtta (aerooblemisriided nt?) või pole mul alla-aastase kõrvalt siiski võimalust ennast liigutada. Jalanõude ja käekottide koha pealt hoian rõemsalt madalat profiili - siis saab Kaugel Maal neid juurde shopata:)
Praegu on Kaugel Maal kaks meile väga sobivat Ungari perekonda - ühes on 5-aastane poiss ja teises 1,5-aastane tütrik. Mõlemad pered kolivad paari nädala jooksul kodumaale tagasi ja moodustavad praegu (nagu üks pereema mulle meilis:) 3 hunnikut: 1) mis nad endaga kaasa viivad, 2) mis jäetasse meile ja 3) mis visatasse minema:))
J-le on juba kuulu järgi kõrvale pandud unnik mänguasju ja riideid, LP pärib aga pisikselt ungarlannalt turvatooli. Meile sobib.
Z. tegeleb hetkel interneti teel (ta ei ole veel selles osariigis, kuhu me jaanuarist kolime) meile elamise otsimisega. Ei ole lihtne. Elu oleks lihtsam, kui elaksime (sõjaväe:)baasis sees - kõik oleks käe-jala juures - lasteaed (kuhu J on juba järjekorda pandud), Z. kool ja muu eluks vajalik atribuutika. Aga baasisisesed majad pidid üsna kefas seisus olema. Baasist väljas elamine tähendaks aga kahekordset üüri ja igapäevaseid autosõite. Plussina aga saaks kena full sisustusega maja, kus oleks kõik alates voodiriietest kuni pesulõksudeni olemas, suure aia, aedniku ja koristaja (me like:) Samas - võib-olla ei pea me valikut ise tegema - baasis pidi majadest alati puudus olema. Baasis sees pidavat social life tihedam ja mõnusam olema. Need, kes linnas elavad, jäävat tihtilugu spontaansetest krillimistest ja mojito-joomistest kõrvale:) See info on siis saadud ungarlaste käest, kelle naabrid - sürprais-sürprais - olid loomulikult EESTLASED:)

Loodetavasti saame siiski enne jõule selgeks, kus me elama akkame. Oleks tore. Siis ootab ees järgmine takistusriba - autoost. Kumbki Ungari perekond meile oma autot müüa ei tahtnud, sest neil olla autodega igast jamasid olnd ja nad ei taha võtta riski, et me neid elu lõpuni seetõttu siuname (ühe pereisa sõnad:) Eks see üks loterii ole. Ja manuaalkastist võib seal pmtselt aint und näha, niet ma pean jälle õppima, kuidas vask jalg sõidu ajal taskusse panna:)

Avec-idele on Kaugel Maal ka tasuta inglise keele kursused. Tore, mõtsin mina, äkki ma mahuks ka kuhugi. Aga siis selgus, et need on ikka aint siukestele, kes enamvähem ööd ega mütsi ei tea inglishist. Mingit väga advanced leveli õpetust ei pidand olema kahjuks. Siinkohal meenub mulle, kuidas ma millaski ammu siinmaal suveülikoolis pidin olema emakeelsete ungarlastega ühes grupis, kuna mind ei osatud mujale panna:)) Emakeelsed ungarlased olid reeglina välismaal sündind, ungari keelt SUULISELT vabalt valdavad isendid, aga kirjutada nad praktselt ei osand oma emakeeles. Niet siis sain 2 nädalit kirjutuskursust:)

Sellised siis meie pere aktuaalsed teemad. Mõte käib ainult kaarega üle ookeani, et ikka kuidas ja mis ja kus ja kes saab olema. Uvitav saab kindlasti olema:)

Esimene kolmandik. Hirmud ja armid.

2011-11-25T22:36:00.000+01:00

Esimene kuu üksikemaks olemist on möödas. Oleksin peaaegu kirjutanud, et õnnelikult möödas, agano ei olnd see midagi niiväga õnnelik see kuu...
Vahekokkuvõte siis selline: endal Suur ja Tõsine Haigus ja mõlemal lapsel Väikesed Palavikud ja Tatised Ninad ja tänase seisuga on mul NÄDAL AEGA parem kõrv lukus olnd. Täiesti lukus. Kumiseb ja lukus. Ärkasin eelmisel laupäeval kõrv lukus ja siiamaani pole vaatamata mu jõupingutustele miskit muutund. Kõigepealt ostsin miskise kõrvapuhastamis-spray, ei fungand üldse. Siis järgmiseks tegin apteekri soovitusel naabrinaisega kõrvaküünalde seansi, tulemus null. Siis läksin arsti juurde, kes kirjutas miskised vesinikuga kõrvatilgad. Eimidagist. Ja kuna arst ütles, et kui need ei aita, siis peab minema kõrvu 'läbi pesema' (otsetõlge, ma ei tea, kuidas see eesti keeli kõlama peaks:), siis ilmselt see imeline protseduur mul järgmisel nädalil ees seisabki. Kui kellelgi on veel miskeid nippe või ideid, siis palun andke teada!

Sel nädalal sain ma ühe üsna tõsise võidu iseenda üle. Nimelt pakkisin oma kaks lapsukest autusse ja sõitsin värisevi jalgu päälinna. Ei, ega ma siis seda kiirteed ei karda, see on kukepea. Aga päälinna liikluses pole ma mitte kunagi veel üksi olnud. Paaril korral olen sõitnud, aga siis on Z. kõrval olnd, juhendamas ja vandumas:) Seekord oli aga vaja pass saatkonnast ära tuua (ma võin muusjas konkureerida maailma koledaima passipildi võistlusel!) ja nii ma siis selle teekse jalge alla võtsingi. Ja ma pean tunnistama, et ei olnd üldse jube. Esiteks aitas mind sõber GPS muidugist, aga teiseks on mul vist nüüd ikka juba niipalju kogemust, et see BP-i liiklus ei tundu üldse nii jube kui näiteks 3 aastat tagasi. Niet lubasin saatkonnas, et kui ilmastiku- ja terviseolud lubavad, siis lähen lastega jõulupeole kah. Noja et mitte ennast ja lapsi ühe pääva jooksul liiga palju solgutada, siis jäime ööseks mu sõbranna juurde ja tulime järgmisel pääval rahulikult tagasi. Nii hea oli kellegagi inimese juttu ajada ja klatshida ja kurta ja lihtsalt olla.
Üks asi, mis mind meie jaanuarikuise Suure Reisi peale mõeldes veits muretsema pani, oli see, et mul oli 24 tunniks kodust ära minnes praktselt pool autot igast lastekraami täis. Meenus see laul: 'seitse patja, neli tekki, siidisukad, samovar, võid ja muna, toorest pekki...' Noumbes nii oligi:)

Lisaks olen ma käinud saja arsti juures. No tegelt küll kõigest kolme:) Kuna ka mina ja lapsed saavad eriviisa, siis on meil selleks vaja esitada tõendid, et meie tervis korras on. Lastel piisab lastearsti tõendist, aga mul oli vaja käia naistearsti, sisehaiguste arsti ja kirurgi juures. Ja täislaks laborit kah - hepatiidid, AIDSid jne...:S Nüüd on kõik tehtud. Ja kahjuks ei saa ma öelda, et olen terve kui purikas, agano nagu sisehaiguste arst mu pisihäda kommenteerides ennast väljendas: võite endale selleks talveks veel uued saapad osta küll:) Kas pole paljulubav!!! Niet saan järgmisel nädalil kogu selle paberimajanduse ära saata ja olemegi sammukese lähemal, et meie passidesse imetabased viisad ilmuksid. Oeh, ma ütlen.

Kuu ajaga olen mõistnud, et kodu korrashoidmisest võin ma pmtselt aint und näha. Jõuan teha just niipalju, et meil kõigil puhtad riided seljas ja mingisugune toit laual ja varbaid päris ära ei löö kõntsa sisse, aga KORISTADA selle sõna otseses tähenduses pole võimalik. Jano niipalju kui mina olen ringi nuuskinud, on siin külakeses endale koristajat leida pea võimatu. Niet kannatan ära. Mis siis ikka. Kui on palju käimisi, siis olen mõnel korral nädalas lõunasööki ka tellinud, aga üldiselt pean ütlema, et söögitegemine on mõnes mõttes isegi teraapilise toimega. Eelmisel nädalivahel tegin lausa supikest ja koogikestki, niet jõuab küll. Ei pea alati makaron laual olema:))

Jägmine nädal on ehk natuke iisim ja saan endale lubada selliseid luksuslikke asju nagu õhtune vann või raamatulugemine. Need kuluks küll marjaks ära. Z-le juba ütlesin, et kui pere kord jälle kokku saab, siis kavatsen ma esimese kuu aega lihtsalt magada, siis on tema kord lastega olla:)

Teine nädal. Ei kala, ei liha...

2011-11-10T21:45:00.000+01:00

Mõtlesin L-t magama pannes, et viilin täna õhtul kodutöödest ja teen oopis jupikse PÄRIStööd ja kirjutan mõne rea blokki. Noet kuidas meil on läind jaet teine nädal polndki väga ull.
J oli õhtul üsna viril, aga panin selle väsimuse arvele, kuna nad tegid naabripoisiga päris korraliku mängupealelõuna ja olid üsna süsid mõlemad, kui me sellele trallile järsu lõpu tegime.
Lugesin unejuttu (loen nii, et olen ise lapse kõrval voodis, et ta raamatust saaks pilte ka vaadata:) ja tundsin, et kuidagi soe on see mu kõrval padjal olev pea. Tõin kradiklaasi. 37.8. Just like that, lambist!
Niet ma viilin kodutöödest küll, aga päristööd ei hakka tegema ja teile kah pikemalt ei kirjuta, sest kardan, et meil on ees mitte just kõige meeldivam öö.

Niipalju siiski, et eile sai minust NADU, mu vennaraas võttis nimelt naese:) Üks meie perekonnanime kandja juures, tore! Hiphiphurraaa!

Esimene nädal. Kivid ja kännud.

2011-11-02T22:06:00.001+01:00

Nii, nüüd olen siis tervelt nädala juba oma lastele üksikhooldaja olnd. Ei olnd tore nädal. Kui esimese paari päevaga otsisin nippe õhtuste toimingute ühildamiseks, siis alates reedest õhtuseid toiminguid lihtsalt enam polnd, kuna ma jäin nii rämedalt aigeks, et ei taha selle peale tagasi mõeldagi. Kolm pääva järjest oli kohati üle 39 palavik, kurk valutas, kogu kere valutas tegelt ja jube nõrkus oli. Selline nõrkus oli, et ma kartsin last trepil käies maha pillata. Kaks kõige ullemat pääva saatsin mööda nii, et praktselt kogu pääva lebasin kas elutoas lapse mängutekil, J. toas vaibal või meie voodil, tõstsin LP-le mänguasju ette ja piiksutasin ja kõristasin neid, kui lapsel sellest kopp sai, siis võtsin ta sülle ja palusin pisarsilmil mitte minu peale karjuda, sest mul on vägaväga paha olla. Ööd olid mustad. Higistasin kilode kaupa pitsaamasid täis, vahetasin öösel tekki ja käisin all teed keetmas.
Nüid on palavik küll läind, aga hääl on valusalt seksikas ja kurk ikka valutab. Ka üks kõrv nagu kumiseks imelikult... Nõrkus vähemalt taandus.
Koos kellakeeramisega on saabunud taas imelised 5.50 ärkamised ja seda olenemata sellest, milliseid jõupingutusi ma päävasel ajal ka teeks, et päävakava ikka vanamoodi edasi toimiks... No annan veel lapsukestele aega atra seada.
Nagu te aru saate, oli kogu meie lasteaiapaanika täitsa ilmaasjata. J-i me lasteaeda ei pandki - et ei tooks aigusi meile koju ja oleks ise sutsu tervem jano kui kõik plaanipäraselt läheb ja me jaanuaris Z-ga samale kontinendile saame, siis poleks ju selleks hädiseks kolmeks kuuks olnd ka erilist mõtet teda sinna panna. Selle asemel on meil nüid tore oidjatütrik, kes paar-kolm korda nädalas akkab käima J-ga isakeelt rääkimas ja raamatuid vaatamas ja plastiliinist rongi voolimas ja õues jalutamas. J-le igatahes oli tutvumisvisiidil tütrik väga meele järele ja mulle on ta ka sümpaatne. Plussiks see, et räägib ilusat keelt, ei afekteeri ja ei slängita ja ei lühenda kõiki sõnu nagu siin pahatihti kombeks on. Lisaks elab tütrik lähedal ja teda saab ka üsna lühikese etteteatamisajaga kohale kutsuda. Jahnoh 'tütrik' tähendab siis minu keeles 24-aastast inimest:) Lõpetas kevadel kõrgkooli ja tööd pole vaeseke siin kuskil leidnud, ega diplomeeritud insenerina ei taha ilmselt ka poodi vorsti lõikama minna, niet otsib ja ootab.
Kui seda va aigust ja nõrkust poleks olnd, siis ma eriti viriseda ei oskakski esimese nädala puhul. Õhtuti saab lapsed kenasti magama senini ja J-ga on meil läbisaamine tunduvalt parem muideks. Seda ilmselt seetõttu, et ta adub isegi, et õhtul pole kedagi uksest tulemas, kellele oma päävamuresid kurta, et emme ei luband multikat vaadata võiet emme ei andnud kommi:) Multikaid nääb laps selle 3 kuu jooksul ilmselt enivei keskmisest rohkem, kuna on teatud tegevused, mille ajaks ma teda muudmoodi vakka või ühele kohale ei saa. Sedapsi siis. Lähen nüüd teen veel ühe tee ja siis magama. Omme ju jälle vaja enne kuut jonksus olla:)
Ma südamest loodan, et enam hullemaks minna ei saa. Ei saa ju?

Liszt Ferenc

2011-10-22T15:10:00.000+02:00

Isegi Google tähistab täna suurmehe sünnipääva!
Ma nüüd olen natuke uhke.
Muusjas, kas te ikka teadsite, et Liszt on Tartu Ülikooli aulas ka klavereerinud?

Kolm kofi

2011-10-21T10:11:00.001+02:00

Olen joond. Täna. Kolm suurt kruugitäit kofi. Ja ikka on tunne nagu... Nagu... Kasutaksin siinkohal üht ebatsensuurset, ent mu meelest väga tabavat ungarlaste väljendit: tunne on nagu pestud s.tt:S

Äratus oli 5.36, peale seda ohtralt vingumist, köhimist, tatieemaldamist. Uuesti magama ei jäädud. Ka J ärkas pisilase kiunumise peale üles, niet olime kogu mansaftiga juba pool7 allkorrusel.

Kui LP 8 ajal miniunele jäi, üritasin endast inimest teha - veeprotseduurid ja veits kreemi kehale ja näkku. Näokreem lendas käest ja 90% selle sisust ehtis vannitoa seinu ja põrmandut. Kuna näole ei taht seda seinal olnd kreemi panna, siis kreemitasin sellega keret. Mu küünarnukid ja käelabad on nüüd kortsudevastase kreemiga pinguldatud. Suured staarid pidid ka kallite näokreemidega kogu keret määrima, ma siis järgisin nende eeskuju...:S

Järgneva kolme kuu jooksul võibki mult aint selliseid postitusi oodata. Kui üldse. Sest alates kolmabast saab minust kahe väikse lapsega üksikema. Z läheb ära. KOLMEKS KUUKS. Juhin teie tähelepanu asjaolule, et mul ei ole siin miskeid taustajõude vanavanema-tädi-onu-jne näol. On aint naabrid. Palju õnne meile!

Ma ju ütlesin!!!

2011-10-17T23:03:00.000+02:00

Et rasedusaegne ajupehmenemine ei lõppe kahjuks lapse sündimisega, vaid kestab nt minu puhul ikka veel ja kesteab, äkki läheb aina ullemaks... Täna omikul panin hambaharjale kätekreemi... No kreem oli vannitoas kraanikausi serval, kuhu ma ta ise eila õhtal unustasin. Õnneks märkasin 'pasta' imelikku konsistentsi enne, kui ma sellega hambaid akkasin pesema. Bhääh.

Ehitajad, töömehed...

2011-10-12T22:10:00.000+02:00

Või kuidas iganes me neid kutsume - kahtlemata on igast meistrimeestel meie elus viimase paari aasta jooksul väga oluline roll olnd - ehita(si)me ju maja. Oleme enamasti maistritega rahul olnd, sisse on lipsand ka paar möödapanekut, a eks see ole vist üsna loomulik. Viimased suuremad tööd on olnud aia tegemine ja vundamendi kroffimine. Tore. Mulle meeldib, kui asjad kõik järjest jonksu saab. AGA. Ei ole töömeesti ilma agata. Ma tahass teada, mille kirevase pärast nad kõik endast elumegaräpa maha jätavad. Käivad toas WC-s, ok - kus neil ikka mujal käia, eksole, ei võta koosasid jalast, ok - mis ikka selle peale aega raisata. Aga potti võiks ju ikka sihtida ja käed võiks enne käterätikusse kuivatamist ka ära pesta...:S Vahetasin iga jummala õhtul allkorruse WC-s käterätikut, kuna esiteks - noh - võõrad inimesed olid seda kasutand, agano teiseks - see oli niiiiiiiiiiiiii megaräpane, et ööklema ajas. Ja ka maja ümber jäi neist kena kultuurikiht maha - kõiksugu notsikud ja potsikud ja paberid ja tühjad koolapudelid ja konservikarbid jnejne. Prügikast on ju siinsamas maja ees käeulatuses - tee see kolm sammu ja viska need notsikud sinna kasti ära, jumalissand! Vääk.
Ja kui ehitusmeeste järelt suurema sopa enamvähem kokku sai koristet, siis tuli täna korstnakontroll (jah, meil siin on selline korstnapühkija sugulane:). Täiesti ette teatamata loomulikult, (keset pääva!) marssis oma ELUMEGARÄPASTE jalanõudega elutuppa, LÜKKAS jalaga lapsukese tekikese nats eemale ja vaatas peegliga korstnasse (meil nimelt kaminat veel pole, on aint korsten, kamin tuleb peale lotovõitu ilmselt, kui aint ei unustaks lotot mängida:). Laps oli mul süles, hea et ta oma tekikesel polnd, muidu oleks äkki lapse ka jalaga nats eemale lükand... No tuletaevasappi! Ma olin silmnähtavalt häiritud. Lisaks elutoale külastas korstnakontroll ka majapidamisruumi, et gaasiküttevärki kontrollida ja jättis igale poole endast mõnusaid poriseid jälgi maha.
Maitea. Kas mul on mingi viga külges, et siuke asi mind äirib või tunnevad teised ka end äirituna. Ma lihtsalt ei ole ajamiljunäär, kes muudkui lapiga mööda majapidamist ringi võiks vuffida. Ja nüüd, kus lapsuke roomamise üsna käppa on saand, on mulle üsna oluline, kui puhtad või mustad meie põrmandud on...:S
Aga muidu, tänan küsimast, läheb meil äste. Viimase kolme omiku ärkamisajad: 5.43; 5.38 ja täna siis 5.41. Peale seda änam lapsuke magama ei jää. Nui neljaks. Pakun söögipoolist, mängin laipa - miski ei aita, laps on ergas nigut nirk ja nii me siis olemegi omikuti poole 7 ajal juba alla lohistand ennast - mis ikka seal üleval passida. Niet nüüd korjan ennast kokku, panen Desperate Houswives lindistama ja liitun muu perega ülakorrusel.

Pool aastat

2011-09-25T23:38:00.002+02:00

Jah, sõbrad, juba poooool aastat on meie pere olnd neljaliikmeline. OMG! Aeg läheb ikka nii uskumatult kiiresti. Eriti see titeaeg. Sest käsi ja jalg on ju kogu aeg tööd täis. Kui üht asja teed, siis aju juba genereerib järgmisi asju, mida lapse uneajal veel ehk jõuaks ära teha. Ja just siis kui küünarnukini tainakausis olen või kui üleni shampoonisena/dushigeelisena vannis seisan - just siis teeb laps jälle piiksu ja vääksu ja juba ma tõttangi teda ta otsata maailmavalus lohutama.
Mõnikord, kui taban end mõttelt, kui tore oleks, kui lapsed juba suure(ma)d oleks, akkab kohe piinlik - alles nad ju sündisid ja ma juba ootan nende 18. sünnipääva:)) Ilmselt tuleb see varem, kui me oodatagi oskame.

Ahet mida meie kuuekuune oskab? No keeratapööratapöörelda oskab. Igast asendist, igale poole ja voodist leian ma ta tavaliselt kõiksugu imepoosides, päris kindlasti mitte ei ole tal pea peatsis ja jalad jalutsis:) Naerda ja kilgata oskab ka. Eriti kui Suur Vend miskseid idiootseid tantsusamme teeb või niisama jookseb või üppab, see on iiglama naljakas. Natuke on kuuekuune maitsnud ka muskaatkõrvitsat ja õuna-pirni. Need paistavad talle täitsa meeldivat. Järgmiseks on plaanis kavva võtta lillkapsas. Imemagajast kuuekuune on viimasel ajal öösiti akand rohkem ärkama ja süüa nõudma ja ka päävasel ajal on magamine üks paras pein. Eriti üle 40 mintsa päävasel ajal ei maga. Kui juba tund täis, siis akkan ma närviliselt vankrisse piiluma, et mis siis nüid lahti:) Niet ma ise ennustan lähiajal miskit ambavärki, muuga ma seda öist ärkamist ja päävast virisemist ei oska esialgu seletada. A muidu pole mul lapsuksele midagist ette eita. Kui tuju on ea ja kõht täis, siis mängib teki peal mõnikord juba täita omaettegi, aga enamasti lõppeb see mängi kõva frustratsiooniga kui mõni mängujubin just nii ei käitu nagu tal parasjagu vaja oleks või veel ullem - mõni vidin on käeulatusest välja veerend ja roomata ju mängija veel ei oska.
Praegast on meil majas mõnus tatitõbi. J-l on ikka MEGAnohu, mina ja Z. jagame auhinnalist teist kohta jano kõige väiksemal on ka ikka täitsa nohu nime vääriv see värk. Anoh, eks ta läheb üle 2 nädalaga. Või 14 päävaga...

Tänase sünnipääva puhul tegin Nami kokaraamatust Domino toorjuustukooki, mis oli ikka vägavägaväga hea. Ma arvan, et minu repertuaaris ei olegi teist nii mahedat toorjuustukooki. Kõik sõid ja kiitsid ja ma sõin veel õhtul ühe vääääikse tükikse ning oleksin peaaegu endale plaksutand. Soovitan. Ahjaa, selle koogi kasuks langes valik tänu ühele juhusele. Nimelt avastas Z. mõned nädalad tagasi, et ALDIs müüakse miskiseid OREO/DOMINO-tüüpi küpsikuid ja tõi koju paar pakki. Nad sarnanevad ikka rohkem OREO küpsikutele, kuna on kõvemad, väiksemad ja tumedamad kui DOMINOd, seega meeldivad mulle nats rohkemgi:)

A lõpetuseks veel üks tore võrdlus. Maikuu (jah, no ma olen ajapuudusel nats ajast maas:) Vanity Fairis oli artikkel igast superkangelaste filmidest, no nagu MeesÄmblik jt, a mitte see pole oluline. Selles artiklis oli lihtsalt üks aktuaalne ja mu meelest väga tabav võrdlus (ma ei mäleta küll änam, mille kohta see käis, a siin ta on):
...teeseldes orgasmi nagu pornotäht, kes püüab Charlie Sheeni tähelepanu võita:)

Edit: Täna omikul ajas lapsuke tagumendi püsti ja vingerdas ennast pool meetrikest edasi. Meile J-ga akkas asi uvi pakkuma ja sättisime aga uvipakkuvaid lelusid lapsest niiumbes poole meetri kaugusele ja kanäe - edasi ta miskitmoodi ukerdab ja asjad kätte saab. Roomamiseks ma seda siiski ei nimetaks:)

Söödik

2011-09-06T23:05:00.000+02:00

Mul on mure. Ma põhimõtselt kogu aeg söön. Päev läbi. Kui midagi magusat tahan, siis on raskusi, sest kohusetundlise lapsevanemana pean seda ju lapsukse eest varjama... Söön küpsist, kommi, pirni-viinamarja-virsikut. Arbuusi sööks ka, aga sesong sai läbi. Kui midagi magusat pole, siis söön nt ühe tomatisaia või kodujuustu või eilast kotletti...
A põhiliselt ikka sööks magusat. Lapse pühabasest sünnibast järgijäänd koogiribalad sõin kõik eile-täna üksi ära... Tõe uvides pean mainima, et pakkusin ka lapsele, aga ta sai ilmselt pühabal suhkrumürgituse ja pole nüüd kookide vasta erilist uvi tund:)
Hetk tagasi sõin ära väikse paki M&M'se ja see oli ilmselgelt vähe, tahaks midagi veel. Kolm korda nädalas käib meie tänavas mobiilne pagaripood ehk siis autolavka, kes müüb saia ja saiukest - ma ostan pea iga kord mingi kaneeli- või kakaorulli või mooniseemnetega saiukese vms...
Ma muretsen oma tervise pärast. Ja proua Evelin ilmselt minestaks mu hetkemenüüd nähes, oh seda transrasvade unnikut, mis mu organismi iga pääv jõuab! Kas peaks midagist ette võtma?

Kolmene Aastane

2011-08-31T22:55:00.000+02:00

Just nii ütleb meie esiklaps ise, kui talt küsida, kui vana ta nüid siis on:)
Täna õhtal kolm aastat tagasi tegin kõva tööd, et esimest korda emaks saada ja noh, kuidagimoodi ikka õnnestus kah lõpuks. Kallis inime, kes muga mõlemal korral sünnitamas kaasas on käind (kuna meie lastel on komme ettekirjutet ajast veits varem sündida, siis pole isa kummalgi korral õigeks ajaks jõund:) ütles sel kevadel peale meie teist ühist sünnitamiskogemust, et sel esimesel korral olin ma ikka tunduvalt kefemas seisus ja viletsama väljanägemisega kui seekord. Niet poiss pani mind rohkem proovile.
Aga uskumatu, et sest juba kolm aastat möödas on. Nüüd on meil kodus lõbus, nutikas, kaval, asjalik ja mis seal salata - ka veits jonnakas kolmene. Kolmese lemmikud on Auruvedur Thomas, Mõmmi (no see Heljo Männi aabitsamõmmi:), Triinu ja Taavi (Ellen Niidu kaksikutest raamatukangelased), ootomultikas (see punase peategelasega multikas Autod:) ja Bob the Builder. Kolmesele meeldiks päävade kaupa teleka ees Thomast vaadata ja vahepeal veits küpsist ja jäätist süüa. Kolmene ei taha enam sugugi mitte putru süüa, jätaks pigem omikusöögi üldse vahele, kuiet seda irrmsat putru sööks. Kolmene armastab issi tehtud ungari suppe ja kaneeli- ning kakaorulle. Kolmene sai sünnipäävaks abiratastega jalgratta ja rühib sellega juba üsna kenasti edasi. Õnneks on meie kolmene üsna seltsiv ja sõbralik, niet ma usun, loodan ja palun kõigevägevamat, et lasteaeda harjutamisega probleeme ei tule(ks). Meie kolmene oskab ilusti kümneni lugeda, tunneb natuke tähti ja põhivärve vist ikka ka teab enamvähem. Kolmesele ei saa eriti pikkasid lugusid ette lugeda, sest ta tüdineb kiiresti ja on kannatamatu. Meie kolmesele meeldib üle kõige issiga midagi parandada, kokku panna või lahti võtta - alati on ta oma tööriistadega kohal, kui miskit teoksil. Kolmesele meeldib vannis käia, aga peapesu nii lahe ei ole.
Üldiselt arvan ma, et meil on kõrvaltvaataja arvates üks üsna harju keskmine kolmene, kes oma ema-isa jaoks ullult armas on ja otseloomulikult keenjuse mõõdu välja annab.
Palju õnne kolmene!

Kurja Juur

2011-08-29T22:50:00.000+02:00

Oolen laip...
Sõna otseses mõttes. Kohati on dida kiddi, kohati nuuskan nonstop, silmad sügelevad hullupööra ja on punased nagu kesajänesel. Hommikuti tuleb kõva kaevuritööd teha, et silmad üldse kätte saada sinna öösel kuhjund jama seest ja kui päike on erakordselt ere, siis kannan päikseprille ka toas sees. Pea on paks ja valutab, öösiti magada ei saa, telekat-arvutit eriti kaua ei kannata vaadata... Kokkuvõtvalt - eluisu on otsas.
Ja kõige selle taga on imelise nimega taim pujulehine ambroosia (Ambrosia artemisiifolia), mis siinmail hullult vohab ja kuna nüüd on pikalt olnud kuuma ja kuiva ilma, siis on tolle ambroosia õietolmu konsistents õhus kohati nii kõrge, et uudistes oiatatasse allergikuid ning palutakse neil võimalikult vähe väljas viibida ning oiduda ambroosiataime eest. No ma elan külas, eksole. Meil vohab seesinane imetaim siin igal sammul. Idee järgi võib päris kõvasid trahve teha, kui keegi oma aias või krundil sel maltsal vohada laseb, aga praktikas ma midagi sellist kuulnd pole. Nädalavahetuseks lubatasse vihma. Ehk see leevendab natukenegi olemist. Praegu suudan ädavaevu enda ja pere eluspüsimiseks vajalikud liigutused ära teha, aga muuks jõudu pole. Pikali olla on üsna hea. A omikune tõusmine on pein. Antihistamiine või muid vägevamaid ravimeid ma teadupärast praegast tarbida ei saa, niet neelan kaltsiumit, pihustan ninna merevett ja määrin oma äranuusatud nina Eight Hour Cream'iga. Mõne pääva olen nina alla ka miskit 33 ravimtaime sisaldavat imesalvi pand (tähh, Anu:), see aitab natuke nina lahti oida. A vahet pole ju tegelt.
Niet minu poolest võiks see sügis juba tulla.
Omme aga ei tule mitte sügis, vaid tulevad meie lapsukese lasteaiakasvatajad. Tulevad KODU KÜLASTAMA! Eelmisel nädalil oli sügisel lasteaeda minevate laste vanematele koosolek ja kui tõstatati teema kodude küastamisest, pidin tooliga pikali lendama. No ausõna! Mismõttes külastavad kodusid??? Mu meelest imelik. Mul on lapsepõlvest miski mälestus, et külastati vaid asotsiaalsete kalduvustega perede kodusid ja seda vist selleks, et vajadusel lastekaitsele teatada vms... Pean ema kääst täpsemalt küsima. A tänapääval Eestis küll miskit kodukülastamist pole, seda tean ma täpselt, ema on mul ju lasteaias õpetaja. See kodukülastamine polnd muidugi ainumas asi, mille pärast mul kulmud kukla taha kukkusid sääl koosolekul, oli ka palju muud, aga eks ma pean selle asjaga arjuma lihtsalt. Sest selle peale, et mina ütlen, et vat MEIL EESTIS... Ega selle peale keegi siinseid tavasid-reegleid muutma ei akka, eksole:)
Mõtlesin esialgu, et koristan siis täna õhtal natuke ka omme saabuvate kasvatajatädide auks, a siis meenus mulle, et meile tullakse treppi ja terrassi plaatima, mis tähendab, et töömehed käivad niikuinii pääval mööda elamist oma tolmuste riiete ja jalanõudega ringi, niet vahet pole. Tädide auks jääb elamise vuntsimine ära. Ongi lihtsam, eimingit potjomkinlust:)

Alkohoolikute laps...

2011-08-21T23:02:00.000+02:00

Meie peagi kolmeseks saav esmasündinu sai iljuti kingituseks raamatu, mille võiks vabas tõlkes nimetada 3-aastaste pildisõnaraamatuks. Arusaadavalt on raamatus pildid ja piltide all ungarikeelsed sõnad. Lihtne.
Vaatasime siis lapsukesega seda raamatut täna õhtal, mind uvitas, kas ta eesti keeles ka kõiki neid sõnu teab. No päris mitut sõna ei teand, näiteks kiirabiauto ja hüljes. Seda viimast ei teand ungari keeles kah. A raamatus oli ka pudeli pilt - lihtsalt pudel, vist mingi apelsiniga etikett peal vms, all ungarikeelne sõna PUDEL. Selle kohta ütles laps esimese raksuga ÕLU... Ent nähes mu kahtlevat pilku parandas ennast kiirelt ja ütles VEIN!

Ploomid

2011-08-16T23:14:00.001+02:00

Sain paar pääva tagasi ühelt Meie Küla ~~Mutilt~~ Eidelt unniku ploome. Eiminatea, palju neid täpselt oli, no ikka mitumitu kilo kohe. Vaatsin siis nende ploomidega tõtt, süüa kah teisi eriti ei julend ja akkasin siis mõistatama, mis nendega pääle akata. Alustuseks unkivistasin osa ja pistsin paar karbitäit sügavkülma. Nüüd on sügavkülm nii täis, et marssalikepi jaoks kah enam ruumi poleks:)) Moosi ei taht keetma akata, kuna sellesuvine aprikoosimoosikogemus ei olnd just kõige meeldivam:))
Tuulasin siis netis ja leidsin mõned uvitavad ploomikoogiretseptid, tegin ühe koogi. A ploome jäi ikka veel igavene unnik. No mehad siin sõid kah nats, aga mitte piisavalt.
Ja siis meenus mulle järsku, et kunagi sõin miskis resturaanis külma kaneelist ploomisuppi! Asusin jälle netiavarustes otsingutele ja leidsin hulgi retsepte. Tegingi suppi. Niiiiii ea sai, et panen selle siia kah enesele kirja, et järgmine aasta ea võtta oleks:

Külm (või külmadel talveõhtutel ka kuum:) ploomisupp

30 grammi võid
100 grammi suhkrut
650 grammi ploome
1 dl punast veini
suts soola
kaneeli, nelki
2 dl maitsestamata jogurtit

Sulata või ja karamelliseeri vaikselt selle sees suhkur. Lisa kivideta ploomid ja sega korralikult läbi. Seejärel kalla ploomide peale vein ja u pool liitrit vett. Lisa maitseained (ma panin kaneelikooretükke ja nelki teesõela sissa, et ei peaks neid pärast supist välja õngitsema) ja keeda ploomid pehmeks. Püreesta supp saumikseriga, lase natuke jahtuda, lisa jogurt ja sega veelkord saumikseriga läbi, et tulemus veelgi kreemjam saaks. Jahuta ja serveeri külmalt nt kohupiima või vahukoorega.

Suhkru kogus sõltub ka muidugi ploomide suhkrusisaldusest, minu omad olid väga valmis ja magusad, hapukamate puhul peaks vbla suhkrut rohkem panema. Teine asi, mis ma mõtsin, on see, et äkki oleks siia supi sisse sobind mõni poolmagus või magus vein. Mul sellist kodus polnd, niet läks kuiv vein. Sherrit oleks mul olnd, aga see läks meelest:))

Niet soovitan soojalt. Kuumemal ajal külmalt:)

Rahulik õhtu

2011-08-11T23:51:00.000+02:00

Üle pika aja on mul üks rahulik õhtu, mida kasutan selleks, et väikse külma valge veini seltis blogisid lugeda ja ka ise skribeerida. Tegelt oleks muidugi muudki teha, kuna meie pere mehed olid poolteist nädalit kahekesi kodus ja võite isegi ette kujutada, kuidas maja välja nägi, kui me väiksema Imiklapsega Eestist tagasi jõudsime... Bhääh... Eks ma siis nädalivahel koristan...
A Eestis käisime väiksema Imiklapsega pulmas. Siukses tõelises PULMAS, mis toimus taluõuel ja külalistel oli palutud raffa- (või rafuslikes) riietes tulla, ka pruutpaar ise oli raffariietes ja tordil olid rukkililled ja pruut tanutati ja põlletati ära ja kõik oli nigut päris. Meie väiksemal Imiklapsel oli see muusjas juba teine pulm tema lühikse elu jooksul. Ma sain esimest korda elus pulma alles ülikooli ajal - milline ebavõrdsus!
Veel käisime vaatamas üht tuttuut imiklast, sõime ohjeldamatult sushit, tegime emaga seda va kuulsat sõstrakooki ja näitasime sõpradele, kui palju meie Imiklaps paari kuuga kasvand on. No natuke ikka on:)
Lisaks pläägutasime emaga õhtuti kauakaua ja magasime omikul kauakaua. Mina igatahes puhkasin välja küll. Z.-l lõppes puhkus eelmise nädalaga ära, niet meie Suurem Imiklaps oli paar pääva naabrite hoida. Kõik olla läind üle ootuste häste ja laps olla kenasti käitund. Eks nad kõik käituvad väljaspool kodu kenaste, eksole...:) Z. igatahes ütles täna, et küll on tore käia tööl puhkamas!

Lennureis neljakuuse Imiklapsega läks ka täitsa hästi. Tshehhide lennukid väljusid kõik imekombel õigel ajal ja õigest kohast. Mul on varem selle kella kolmese Praha lennukiga küll igast napikaid olnd, kuna lennuk on Tallinnast oluliselt hiljem välja läind ja niigi napp ümberistumisaeg Prahas on muutund seega olematuks. Seekord oli Imiklapsel isegi aega Prahas rahulikult väike eine võtta ja mina ei pidand mingi õlasalliga lennukis võimlema, et kaasreisijaid häirimata last sööta. Praha-Bpest lennul olin ma ilmselgelt kõige vanem reisija, kuna meil on siin käimas kuulus Szigeti festival ja lennuk oli täis Noori Inimesi.
Kokkuvõtvalt võiks öölda, et mõtlesin ilmselt kõvasti üle ja pabistasin, kuidas mehad siin kahekesi hakkama saavad, a nüüd julgen neid teinekordki pikemaks ajaks kaksi jätta. Täitsa tervistav.
A seda ma küll ei oska ette kujutada, millal ma julgeksin üksi kahe lapsega lennureisida. Kui suur see Suur Laps peaks olema, et tast pigem abi oleks reisil, mitte et teda kogu aeg assisteerima peaks... Any ideas?

Ja siis on mul veel üks dilemma. Et kuidas ma siis nüid siin blogis oma lapsukesi nimetan. Sõnast Imiklaps olen ma juba rääkind - seesinane sõna on mu sõnavarasse tulnud ühe sõbranna kaudu, kelle keeles markeerib Imiklaps kuni koolieelikuni igas vanuses lapsi. A mul on neid ju nüid kaks. Et kas siis Suurem Imiklaps ja Väiksem Imiklaps? Või J ja LP? Või pojake ja tütreke? See Imiklaps on mul küll juba nii näpu sees, a kuidagi kohatu tundub oma kohekohe kolmeseks saavat esmasündinut Imiklapseks nimetada, kui neljakuune nigut paremini selle nimega haakub... Jällegi - any ideas?

Enne, kui magama lähen, räägin teile ka tänase pääva naerukrambisituatsioonist. Suurem Imiklaps/J/pojake istus naabrite juures suure aialaua taga ja pintseldas värvidega ilmatusuure paberi peale Imelist Kunsti. Naabritel oli vanaisa külas. Vanaisa soovitas lastele, et joonistagu/värvigu need kassi. Mille peale meie laps tõusis laua tagant püsti, kastis pintslit veel ohtra värvi sisse ja hakkas kassi poole astuma. Et siis sõnasõnalt - kassi värvima!

Mismõttes?!?

2011-07-19T23:18:00.000+02:00

Et siis teen elumegaorgunni, pakin mehe, lapsed ja vajamineva atribuutika (vanker, mähkmed jne) autusse ja sõidan linna pediküürijanaise juurde. Tahaksin pediküürijanaist suurest õnnest peaaegu et kallistada, jällenägemine on otsata rõem ja sulnis jalakraapimine. Ja siis - siis lähme kogu mansahvtiga kaubanduskeskusse, kus ma oma imelise kafaturoosa läikiva varbaküüne vastu fakken ostukäru põhimõtselt POOLEKS MURRAN! Mismõttes, ma küsin teilt? Mismõttes???

Ähh. Nüid mai julge juuksurisse minnagi. Pärast kõrvetan juuksed ahju ukse juures ära vms. Kui ma veel natuke ootan, siis mul pole vajagi juuksurisse minna tegelt, sest juukseid lahkub peast peotäite kaupa.
Omme ja üleomme pole meil elektrit. Mida süüa? No mina võiksin küll arbuusist ja armastusest elada, aga meie pere mehed vist sellega ei lepi. Krillida ilmselt ei saa, sest paduvihm pidavat ka omme jätkuma. Mul pole vihma vasta midagist. Mulle see isegi meeldib. Siis ei lähe Z. õue ja mina saan toas äkki lugematute külaliste tekitatud segadust nats siluda. Mulle muidu külalised meeldivad, niet tulge ikka meile külla. Ega ma teile endile ei kurda pärast seda koristamise asja, ma rohkem omaette ja vaikselt:)

Suur Suvi

2011-06-21T13:41:00.000+02:00

Nonii. Me siis nüid oleme kodus. Elus ja terved. Varsti ilmselt küll sulame ära, kuna järgnevateks päävadeks lubatakse mõnusaid 33-34-kraadiseid suvesoojasid. Praegast on ka tegelt vist 30 kraadi juba väljas, see veel üsna talutav.
Avastasin, et see suvi saab mul siinmaal elatud aja jooksul olema esimene, kui olen Ungaris kogu suve. Selline väljakutse siis:)) Olen alati jube kurb olnd, kui jään kas maasika/murelisesongist ilma või jõuan tagasi peale arbuusisesongi, sel aastal olen küll kogu aeg siin, aga naabrite toodud mureleid vaatan igaks juhuks ainult kaugelt ning neelatan häälekalt... Arstist naabrionkel arvas, et arbuusi võin süüa küll. Niet ootan siis veel natuke. Hea uudis on see, et ka Imiklaps on akand mureleid sööma. Eelmisel aastal üritasime nigut segased, aga laps ei olnd nõus marju suhu panema. Nüid istuvad issiga terrassiserval, kõlgutavad jalgu ja sülitavad seemneid murru (milline kaunis illatiiv, kaspole?:)
Kodus on hea. Oma tuba, oma luba. Oma taldrikud ja kahvlid, oma külmkapp, milles on oma söök. Esimestel päävadel tegelt ei olnd oma söök, sest kujutage ette - naabrnaine tegi meile kaks pääva järjest süüa!!! Tuli aga jälle korvikesega, ladus laua headparemat täis ja lahkus areenilt. Küll oli tore! Ema arvas, et Eestis ei teeks küll ükski naaber nii. Nomaitea, depends, eksole:) Esimene siinoldud nädalivahe oli kohe kolmepäävane, niet siis krillisime ja Z. tegi mõnusat paprikast loomalihahautist ja otse loomulikult ei saand see nädalivahe mööduda ilma selle kevadsuve hitt-rabarbrikoogita, mida ma tegin siis nüüd vist juba neljandat korda. Viimane karp rabarbreid sügavkülmast läks ja laulis. Oi, see on üks hea kook! Kui mul õnnestub veel rabarbreid hankida, siis tahaksin proovida ka Tuuli kondenspiimaga varjanti. Ja keegi oli veel sama koogi ricottaga ka teind jano Mann oli oopis toorjuustu külmarist leidnud ja selle koogi sisse keerand. Niet miljuuni võimaluse kook. Ja kuna meil siin on rabarbriga lood suht kefad, siis kavatsen kooki proovida järgmiseks ilmselt nt kirssidega või sõstardega, näis, mis välja tuleb.
A muidu on nii, et päävakava akkab vaikselt paika loksuma ja õhtul suudan peale laste magamapanekut veel isegi tunnikese aega endale leida. Seda muidugi mitte siis, kui Väike Preilna on kell pool6 omikul ärgand, sel juhul vajun ka ise koos kogu mansaftiga sügavasse unne. Järgmisest nädalist akkab Z-l puhkus, mida ta esimest korda üle pika aja ei veeda Eestis:)) Niet meile kõigile toob see suvi midagist uut. Aga Z. puhuks tähendab mulle eelkõige seda, et ma ei pea söögitegemisega vaeva nägema või siis kui tõesti tahan miskit teha, siis on mul selle jaoks ka aega. Praegast sööme lapsega maailma kõige lihtsamaid ja kiiremaid toite, niet latt on väga madalal:) Mõtlesin just, et eitea, kui poissi poleks, siis sööks vist suisa kiirnuudleid ja kalapulki kogu aeg. Piinlik lugu:)
Kodu akkab juba omaks saama ja asjad on ka enamvähem oma kohale (tagasi) paigutatud. Köögikappidest oleks küll nelja kuuga nigut purgaa üle käind - kõik asjad olid vale koha peal ja näiteks jahu sees elasid mingit sitiktüübid, väkk:S Väikse Preilna asjadele on veel vaja mingi koht välja mõelda, kuna tal paistab riided kõvasti rohkem olevat kui ta vennal oli. Naiste värk, noh:)
A muidu on elu selline nagu vist kahe väikse lapsega olema peabki. Absoluutselt kõik alustatud tegevused jäävad pooleli ja nii ootangi pääva lõpus Z-t kannatamatult koju, et pool pääva masinas seisnud pesu kuivama panna või Imiklapse mänguasjade sorteerimist jätkata. Septembrist muutub maja ilmselt vaiksemaks, siis läheb Imiklaps kirjade järgi lasteaeda. Kevadel millalgi oli saabunud koju ka kiri, et kuni 25-nda juunini võib hommikupoole lasteaiaga tutvuma minna ja kuna mu ema on lasteaiaõpetaja, siis käisime tutvumistiirul siis ära, kui ema veel siin oli. Ema minestas neliteist korda järjest, ma minestasin umbes 8 korda (siin elatud aastatega on mu valulävi ilmselt oluliselt kõrgemaks läind:) Esiteks - rühma nimekirjas on KOLMKÜMMEND ÜKS last! Jah, te lugesite õigesti! Juhataja ise on ka väga häiritud sellest arvust, aga lisarühma avamiseks taotletud raha neile ei olnud määratud. Järgmiseks õppeaastaks taotlevad siis uuesti... Ja meie uues tänavas pidavat olema üle kümne lasteaiaealise lapse, niet ise oleme süüdi:) Alla aastaseid lapsi on tänavas hetkel neli, need siis satuvad ilmselt ka tulevikus ühte rühma. Aga tagasi lasteaia juurde. Need 31 last on kogu päeva ÜHES RUUMIS, st samas ruumis toimub mäng, söömine ja magamine... No sellist asja pole mina ka kuskil näind! Voodid näevad välja umbes nigut välivoodid, aga madalamad ja kergemini lahtikäivad. Vatnii. Ega need 31 last kohal jah niikuinii kogu aeg kõik ei ole, paljudel on emad kodused nigut minagi ja nii on ka mul võimalus laps esimese aevastamise peale koju jätta ning teda siin turgutada, aga mis see kõik aitab - haigusi saame sel hooajal ilmselt kopaga ja neid jagub kardetavasti kõigile. Aga elame üle, ma usun. Siinkohal sooviksin tervitada Parankat ja tema ees sügava kummarduse teha. Aga lasteaiatädid tundusid toredad olevat ja seina pealt loetud info ürituste ja tegemiste kohta oli päris paljulubav. Niet loodame parimat. Kõigepealt seisab ju ees see imeline lasteaia ja kollektiiviga harjutamise periood, eks siis vaatab, mis edasi saab.
Aga kuna mu lapsed ENDISELT magavad (MÕLEMAD SAMAL AJAL, uskumatu!), siis lähen ja võtan massinast pesu välja ja üritan selle kuivama panna. Bis bald!

Netidieet:)

2011-05-23T14:40:00.001+02:00

Lugesin iljuti ühest Soome naisteajakirjast, kuidas tänapääva inimesed pool elu netis elavad ja sellega pealiskaudseks, laisaks ja rumalaks muutuvad... Artiklis õhutati inimesi netidieeti pidama, seadma endale nt selliseid eesmärke, et iga päev loen tunnikese raamatut ja õhtul peale 8 netis ei istu jnejnejne. Ma oleks võind sinna ritta veel ühe soovituse lisada - saage lapsi ja netidieet on karanteeritud:))
Mai jõua kahe lapsega üksi kodus olles minimaalselt tööasjugi tehtud, kirjade kirjutamisest, plogimisest või teiste inimeste plogide lugemisest rääkimata. Seda viimast on muusjas kõige lihtsam teha - lugeda saab ka nt parasjagu gaasivalude kääs vingerdav laps süles, aga kirjutada on niiviisi juba tunduvalt raskem.
Niet armsad lugejad, kes juba muretsevaid kommentaare saadavad - me oleme täitsa olemas koos kõikide imiklastele omaste rõemude ja muredega (neid viimaseid tundub muidugi alati rohkem olevat:), aga arvuti taha LIHTSALT ei jõua.
Viimasel ajal on igast (külas)käimist ja ringikolamist ka kuidagi rohkem olnd, niet arvutiaeg on tõesti napp. Niipalju olen ma igatahes nüüdseks õppinud, et õhtuse kirjakirjutamise või töötegemise peale eriti panustada ei tasu, ma olen enamasti täiesti out. Jään kas koos lastega magama või pigistan kuidagi veel paar lehekülge raamatut lugeda või kalanäoga telekat vaadata ja ongi kõik.
Eelmisel nädalil olin ühel õhtul sunnitud end kokku võtma ja poole ööni tööd tegema ja järgmiseks päävaks oli planeeritud lapsega linnas kod-mig ametis passi taotlemine... Kui lõpuks koju jõudsime, tundsin end nagu pehme läbipekstud olend, jõudu ei jagund enam millekski. Planeerisin lõunaund koos lastega, aga no pisikest preilit ei lasknud kõhukollid kuidagi magada ja nii ma siis poolunes taga seal voodil kuidagi tiksusin...:S Niet mis seal salata - aastad ei ole enam need, niet pean seda töövärki kuidagi paremini planeerima akkama - öötunnid tuleb magamiseks jätta.
Meie Uus Ilmaime saab sel nädalil kahekuuseks ja annab juba täitsa väikse inimese mõõdu välja - tal on omad tujud ja tahtmised (no kes ei tahaks süles olla, eksole:), öösiti magab ta TUNDUVALT (ptüi-ptüi-ptüi:) paremini kui tema Suur Vend temavanuselt ja nüüd vastab lapsuke mõnikord juba ka naeratusele. Hetkel vaevleme kõik kevadise tatitõve kääs, a ehk möödub see peagi. Loota ju võib.
Niet elame ja oleme. Omas rütmis. Peamiselt dikteerib rütmi pere kõige pisiksem, agano olgu tal siis see rõem praegast:)

Kaks nädalit

2011-04-11T13:18:00.002+02:00

Juba rohkem kui kaks nädalit on meie pere neljaliikmeline olnd, tiksume siin vaikselt omas rütmis ja välisilmal ennast eriti segada ei lase.
Proovisime juba maimukse esimesel elunädalil talle ka nime panna, aga tuli välja, et rafastikuregister on meie kulul veits nalja visand: mina olin küll Z.-ga abielus ja mul oli registri järgi ka juba laps, aga Z. minuga abielus polnd... Laps oli tal ka:) Seega esimese raksuga jäi nimepanek pooleli ja registripidaja akkas asja uurima. Lõpuks siis keegi pani meid Siseminnis jälle paari:)) No ütleme nii, et ajas veits ärevaks. Kaksjapool aastat tagasi sujus esiklapsele nimepanek probleemideta, nüid siis siuke nali. A õnneks kõik siiski laabus. Laps sai kaks kena nime, üks neist minu isapoolse vanaema nimi ja teine rohkem nigut issi rõemuks ungaripärasem:) Üsna suur roll kahe nime andmise õhutamisel oli ka provva Kroonijuveelil, kes nüid veikest viisi ristiema staatust võib nautida:))
Ungarist tulevad aga juba ärevad sms-id ja meilid, et kuidas siis lapsukest KUTSUMA hakata, sest sealse kombe järgi kasutatakse kahenimeliste puhul enamasti vaid üht eesnime. No me veel vaatame. Praegast proovime ikka mõlemat nime kasutada. Vaatame, kuidas suupärasem ja kuidas kujuneb. Eks külatanum-lasteaed-kool võivad siin ka veel omad korrektuurid teha. We'll see.
On vist täitsa loogiline, et lapsevanemad oma imiklapsi võrdlevad ja sellest patust pole ka meie puhtad. Esialgu tundub, et tüddrik on rahulikum ja leebem, nutab vähem ja magab rohkem. Kuigi paar viimast ööd on veits rahutumalt möödund kui esimese nädali ööd, ütlen ikka, et väsimust tunnen vähem kui esiklapsega ja olemine on kuidagi reipam. Nüüd piinavad lapsukest vist ka miskised kõhuhädad, aga ta väljendab ennast paari kõvema tütarlapseliku kriiskega, mitte ei röögi nonstop nigut esiklaps seda tegi:))
Teine oluline erinevus laste vahel on see, et esiklapsega ei olnd meil miskeid söömise/söötmise problasid, sõi nigut Kalevipoeg ja kosus ka vastavalt sellele. Pisike preilna on aga veits nõrgem vist, väsib pidevalt poole söögikorra ajal ära ja esimese kahe elunädala lõpuks saavutatud kaalunummer ka just rõemust üppama ei aja. Aganoh, nagu ma ütsin, hetkel veel paanikaosakonda ei ava. See on mu kindel otsus.
Sel nädalal keerab Z. nina Ungari poole ja mul algab poolteist kuud üksikemaks olemist. No ema on ju mul siin ja eks aitab nigut jaksab, aga ma olen rohkem esiklapse pärast mures... Ta on nende päävade jooksul nüüd nii issikaks akand, et midagi jubedat lihtsalt. Niet kardan siiski väikseid tagasilööke, et äkki ma pole änam nii kõva autoriteet ta jaoks võiet kuidas uustulnuka söötmised ja suurema magamaminekud näiteks koordineerida... Seda kõike on siiani aidand lugupeetud issi teha. Aga no eks me peame akkama saama, sest kõik on ju saand ja ega me kefemad pole:)
Lähen ja pakin nüid meie talveriided kokku, need sõidavad Ungarisse ära, niet kevad PEAB algama. Elagu kummik!

Üks, kaks, kolm ja ...NELI!!!

2011-03-30T13:59:00.000+02:00

Just niipalju on nüüd meie peres inimesi - NELI! Sest eelmise nädali tuisusel reedeööl otsustas meie peebitütrik, et tema tahass ikka niiumbes paar nädalit varem seda ilma kaeda ja oma silmaga lund ja värki ka näha. Nii ta siis tuligi - üsna kiirelt ja klassikalisel moel. Erinevalt oma Suurest Vennast:) Niet ma olen võrreldes kahe ja poole aasta taguse ajaga ikka üsna kobe. No mitte nii kobe, kui mu palatikaaslane, kes sünnitusele järgneval päeval voodiveerel istus ja jalgu kõigutas, aga ikkagi inimese tunne on. Amuidu - oeh! Siuke tunne on nagu poleks kunagi nii imetillukest olendit kätel oidnud ega mähkinud ega pesnud - kõik-kõik on jälle uus. Noja siis ta on ju veel tüdruk ka eksole, see on ka täitsa uus tunne. Kuna Uuel Tital nime veel pole, siis ma aeg-ajalt ikka ütlen talle Tubli poiss! või Kuule, mees... Niet see roosamannandus vajab ka veel veits arjumist.
A muidu on kõik üsna broo. Üsna seepärast, et söömisega on nats tegemist ja ei lähe nii libedalt kui esimese Imiklapsega, aga ehk saame selle ka ikka jonksu. Ma igatahes otsustasin, et mai ava veel paanikaklubi.
Aigemast visati meid juba laubal välja ja seepärast pidime eile tagasi minema lastearsti juurde ja vaktsineerima. Sattusime juhuslikult staararst Reet Raukase juurde, kes oli armas ja innustav ja tõmbas pooltele mu muredele kriipsu peale. Agano pärast oli vaja siis veel seda kuulmiskontrolli minna... Ja Paranka, ma olen täiesti kindel, et see tädi oli toosama, kes Sind tugitooli istuma käsutas (kas tugitoolid ei olnud needsamad, mis teil koduski, muusjas?:) See tädi oli üks imelik närviline mutt, mind käskes ka istuda (ma olen seekord istumises üsna käpp iseenesest:), aga enne seda oli ta mind kahtlustava näoga vaadand, kui ma akna juures seisin. Kartis vist, et varastan lillepotist mulda võimidagist... Nõme! No see selleks. Elasime kõik kenasti üle ja kõik paistab siiani korras olevat. Perearsti juurde siis järgmisel nädalil.
Jano issi saabus meile ka ju vahepeal! Imiklaps on siiamaani laksu all sellest, et tal jälle issi on. Mul kriipis kohe hinge, kui nägin, mismoodi laps issi külge klammerdub, sest eks see minu kapriis ju olnud, et Eestis sünnitada tahan...:S
Aga issi meil nüüd mõneks ajaks on ja pere on koos ja olla on hea.
Imiklaps paistab õeksest esialgu ikka täitsa vaimustuses olevat, käib uhkelt ringi ja räägib, et tema on nüüd Suur Venna ja tal on Veeke Aaamas Ööde (Väike Armas Õde:) Tahab kogu aeg musutada ja silitada, agano tal nats siuksed 'kovat otteet', niet peab ikka mängu jälgima.
Need siis esimesed vbla veidi seosetud ja segased muljed, aga rohkem praegu kirjutada ei jõua. Kena talve jätku teile kõigile:))

Kevad jah, aga...

2011-03-15T12:46:00.000+01:00

...meil Imiklaps köhis terve öö nigut suitsetajast obene. Ei magand ise ega last mul ka magada. Eila oli ta juba pääval siuke pooletoobine, niet kiristasin ambaid ja päikest vaatasime aint läbi akna. Noja kuna möörfi on möörfi, siis on ju ka täna kaunis päikseilm ja meie istume toas. Enne päävaund miskit masendusköhimist ei oldki nüüd, aga niikui laps orisontaali sai, nii jälle köhhas miskole. Inhalaator küla pealt kohale toimetet, lisaks anerasv ja ninaimu - see oli siis eilne-tänane menüü. Kui perearstile teatasin, et sel aiguste hooajal on laps manustand 4 putlitäit erinevaid nimetusi köhasiirupeid, siis arvas arst, et selle suhkrulaksu võiks esialgu ära jätta, vaatame veel paar pääva. No vaatame.
A ma olen egoist, väsind egoist seejuures ja tahass kah magada... Samas peaks nats tööd tegema, aga istuv asend on praegast kuidagi kõige raskem. Võinoh, mis istuv asend, praegast on juba kõik asendid nõmedad tegelt. Kõige paremini tuleb välja midagi lösutamiselaadset, see veel toimib. Oehh.
Ungaris on täna raffuspüha ja väljas 17 kraadi sooja. No vähemalt meie kandis seal...

*ambaid kiristades ära...

Elu esimesed...

2011-03-08T22:42:00.001+01:00

...vastlakuklid tegin täna! Täitsa kabedad said. Pehme ja õhulise kofikukukli mõõtu nad muidugist välja ei andnud, amissiis:) Imiklaps arvas küll, et pohlamoos kukli sees võiks olemata olla ja krimpsutas selle peale irrmsasti nägu, a lõpuks sõi paar kukkelt ikka ära. Meie emaga sõime mehiselt ikka rohkem kui paar...

Veel pidin täna tegema midagi sellist, mida ma juba aaaaaaastaid pole teind - nimelt nõelusin kahtede sukkpükste varbas augu kinni:)) Ärge nüid arvake, et meil majanduslik olukord nii kefake on, et tuleb selliseid imetikkimisi ette võtta:) Asi väga proosaline - kannan ju praegast beeneid kõhtu toestavaid rinde alla ulatuvaid sukkpükse, mida minu pisikses kodualevis mitte saada pole ja kuna linnaloa saan alles reedeks, peavad need kaks paari tikitud sukkpükse mu kintsud seni soojas oidma, kuni uued ostan. Ma arvasin küll, et sukkpükste nõelumist änam elus ette ei pea võtma, a never say never, eksole:)

Muidu naudime lapsega rahulist elu ja rõemustame, kui keegi külla tuleb ja mina rõemustan, kui laps mõnikord emaga jääb ja ma ise nats tuulduma saan. Eelmisel laubal sõitsin üle mitme setme aja taas autoga ja peab ütlema, et ega linnas ju polegi see asi niiiiiiii ull änam, kui just mingite jäävaalude otsa parkima ei pea ja siis ise üle parkimisplatsi 'lehm-libedal-jääl' ellujäämiskatseid ei pea tegema. Raamatupoodi jätsin üle 50 EURi, see on nigut kole aigus, ma ütlen. A nüid on õnneks lugemist kohe pikemaks ajaks. Vanad ajakirjad ongi juba enamvähem läbi töötatud siin ema juures:)
Arvuti taha ei ole päävasel ajal nii lihtne istuda, sest lapsega akkab siis kohe võimuvõitlus - ta tahaks Auruvedur Thomast vaadata (ma olen luband tal ungarikeelseid ikka vaadata üle pääva ühe osa või nii...:), a mai taha neid talle palju näidata ja siis oian arvuti pigem kinni, kui kraaksun ja vaidlen ja olen paha ema. Niet arvutiaeg on mul lapse päälelõunase une ajal (mida püüan pigem töötegemiseks kasutada, sest mõistus on siis veel suht selge:) ja õhtal ilja enne lõplikku äravajumist, siis aga on aju kinni jooksnud ja tekstitootmine ka raskendatud. Niet sellest ka suhteline vaikus siinpool.
Proovin edaspidi tihemini elumärki anda!
Ead naistepääva kah teile! Ja minge Ladyfesti üritustele, kui aega on!

Debatt

2011-02-17T15:01:00.000+01:00

Sättisin ennast kah eila õhtal ETV valimisstuudiot vaatama, kuna ise (küll teise riigi) kõrgharidussüsteemi mitme aasta jooksul väga lähedalt näinuna on teema ikkagi südamelähedane.
Kõigepealt pean ma ütlema, et mai ole Eesti poliitikamaastikuga väga kursis. See 'mujal' elatud aeg on selles mõttes jaanalinnundust soosiv, et annab inimesele võimaluse distantseerida ennast nii Eesti kui ka elukohamaa poliitikast ja aktuaalsetest küsimustest. Kuidagi siuke tunne on, et see kõik ei puuduta ju mind:)) Kuigi reaalselt mõeldes puudutab ikka küll. Nii üks kui teine. A hea on muidugi Ungaris öölda, et see v teine asi on meil Eestis oopis nii ja vat see on väga hea ja see on kohe paljupalju parem kui siin Ungaris:) Samas tuletab Eestisse naastes ja siin pikemalt olles või siis nt mõnd Eesti poliitilist skandaali meedia vahendusel jälgides siinne konnatiiklus end vägagi valusalt meelde ja see on üks asi, millest Eestis ei saa üle ega ümber. Niet tegelt võiks ju rohkem teada ja asjadega kursis olla, aga jaanalinnu mängimine on mugavam ikka...
A eilasest debatist siis.
Kõigepealt muidugi oli pauk see, et Laine asemel oli Reformierakond Langi saatnud KULTUURI-, haridus- ja lõimumisteemasid lahkama:S Selles osas tekkis paar oletust ausalt ööldes... Et kas nt partei arvas, et äkki Laine ei saa akkama vä? Ikkagi otsesaade ja... Nokei, see on vaid oletus:))

Meeldivalt pettusin Ivar Raigis, täitsa mõistlikku juttu ajas vaatamata oma (minu jaoks ebasümpaatsele) poliitilisele taustale.
Mis puudutab haridus- (peamiselt ebaproprtsionaalselt palju eetriaega saanud kõrgharidus-)teemasid, siis Lukasel, Kreitzbergil ja Repsil oli muidugi teema tundmise osas suur eelis. Reps on Reps on Reps. Ta pole mulle oma poliitikukarjääri algusest peale sümpaatne olnud, haridusministrina tegi ka paaris mind isiklikult puudutavas küsimuses ikka mitu sellist fopaad, et mai tahass mõeldagi selle peale, et ta jälle Tarbatus ministerdaks. Kahju oli ka teisest, sest pidi koos meestega terve saate aja püsti seisma, endal juba tükk tugevat kõhtu ees. Mina küll ei jõuass:))
Loomulikult on sellise vaidlussaate formaat juba iseenesest selline, et ega pikkadesse aruteludesse langeda ei saa, saatejuhid ilmselt ei lasekski seda teha. Aga siiski jäi kohati mulje nagu tähendaks haridus Eestis vaid kõrgharidust, põgusalt puudutati ka koolikatseid, aga lasteaedadest ei räägitud nt peaaegu üldse. Kurb. Ja kõrghariduse sees omakorda puudutati vaid sõrmeotsaga teadust, teadlaste 'tootmist' ja kvaliteeti, enamasti jahuti tasuta v tasulise kõrghariduse teemadel. Eriti sisuliseks jutt ei läind ühesõnaga.

Täiesti masendavalt esinesid härrad Peeter Paemurru ja Aarne Hanni, kellest ma (vabandage mu ebakompetentsust) kunagi midagi kuulnd polnd, pidin praegast kah nende nimesid netist otsima:) Viimane üritas vähemalt integratsiooniküsimustes midagigi piiksuda, aga seegi jäi nõrgaks. Üleüldse jäi integratsiooniosa saates väga nõrgaks, ikka ja jälle libiseti nt vene koolide õppekavade peale ja sealt mugavalt tagasi haridusteemade rüppe.

Kultuuriteemasid (peamiselt küll selle rahastamist:) käsitleti veits julgemalt, aga selles osas tundus, et keegi osalejatest ei oma piisavat kompetentsi, et üldse pikemalt ja laiemalt sõna võtta. Ning kuna ministrijänksi kah kohal polnd, siis jäi asi kuidagi kesiseks ikkagi. Muidu nad oleks äkki ärgitand provva ministrit midagi ses osas pikemalt rääkima.

Ahjaa, Tarand! No igati jonksus poiss mu meelest, mitmedki tema ideed olid väga sümpaatsed. Ja maitea, kas see tuleb Tarandi puhul siuksest üleüldisest loomulikust uudishimust v intelligentsist, aga ta paistis nii kultuuri- kui ka haridusküsimustega üsna äste kursis olevat. V-olla oli lihtsalt tublisti kodutööd teind:)

Kokkuvõtvalt (mitte, et mu eesmärk oleks olnd saatest kokkuvõtet teha, a nii kukkus välja:) võiks öölda, et tegemist oli TÕELISE valimissaatega - väga konkreetseks ei mindud, väga teravaks ka mitte ja miskeid uusi hiilgavaid ideid ka keegi lagedale ei toond. Vaieldi ka suht vähe. Pigem 'torkas' üks või teine debatist osavõtja miskit teisele ja need tundusid jälle olevat sellised isiklikud konnatiigi-torked, a la 'a miks Su laps Miina Härma gümnaasjumis käib':))
Niet targemaks ma küll ei saand. Küll aga said paar debatist osavõtjat mu silmis rumalamaks:)

Oscari-kõne

2011-02-15T21:35:00.000+01:00

Kõigepealt tahaksin ma tänada Provva Kroonijuveeli, et ta mu pefi külma kääst päästis ja miskise vana madratsjope (mis nääb jummalast konverteeritav välja, muusjas:) mulle leidis! Tänane pääv madratsiga oli võrreldes eilse lirujopepäävaga suisa õnnistus!

Ja loomulikult sooviksin ma tänada lugupeetud ilmataati, et ta täna pääval siiski täitsa normaalse temperatuuri suutis välja manada, -12 pole ju miski ekstreemsus. Sain arstil käidud ja jäin ellu:)

Kõhuelanik on aga täna täiesti võimatu tüüp. Muudkui keerleb-pöörleb-madistab. Imiklaps ei teind mul kordagi SELLIST tralli kõhus. Vbla tal on lihtsalt külm...:) Niet teda ma tänan siis, kui ta veits maha rahuneb.

Hõum, sviit hõum!

2011-02-09T13:36:00.000+01:00

Lause, mida ma KÕIKIDE inimeste kääst esimestel Eestis veedetud päävadel kuulnd olen, kõlab umbes nii: Ähh, see pole ju midagi, pool on ju juba ära suland!
Seda siis reageeringuna minu oigamis-ohkimis-üllatusäälega tehtud steitmendi kohta, et ma ei mäleta ei lapsepõlvest (mil kogu maailm ju ikkagi suuuuurena tundub ja seda tundusid ilmselt ka lumevallid) ega ka oma täiskasvanuajast selliseid lumeunikuid, -valle, -vaale, -mägesid - kuidas iganes neid kutsutasse! Niet sedakorda paneb Kallis Kodumaa mind julmalt proovile - vaata ise, kuidas oma Imiklapsega siin hangede vahel veeretud saad, eksole...:S Lisaks lubatasse alates omsest miskiseid maagilisi nummereid termomeetrisse, niet ma kardan, et kuulutame külmapühad juba alanuks:)
Imiklaps suutis täna õues olla u 20 minutit ja akkas peale paari lumeingli tegemist oigama, et tema tahab koju. See tähendas tema keeli siis, et tuppa sooja, kuigi eriti külm ju täna ei olndki, aint tuul uilgas.
Lisaks arvasin ma juba ette ja sain nüüd autoga (kaasreisijana) sõites lõpliselt aru, et selliste teedeoludega minust miskit sohvrit küll siin Eestis ei saa... Ekstreemspordipisik mind nakatand pole ja naeselik alaloiuinstinkt sosistab kah, et ega vist praegast ei tasuks enam akata elu esimesi kiiruskatseid lumel tegema. Sain ma ju oma juhtimisõiguse Ungaris ja peale õrna lumekirmetise pole minu liiklemist seal miski muu eriti segand. Seega ei jää meil Imiklapsega ilmselt muud üle, kui külma ja libedat kartes ema juures kodus istuda ja aprillikuud oodata. Siis on ehk soojem kah, aga isegi kui kevad veel ei tule, siis muud äkshönit peaks ikka saama:)

Ahjaa, info mõttes veel niipalju, et esmasbal näitas Viini lennujaamas termomeeter 17 kraadi sooja. Z. arvas, et nats äkki valetas, sest auto oma näitas kõigest 14...:S
Teretulemast Eestisse, mismuud:)

Maavärin!

2011-01-29T22:36:00.001+01:00

Jah, meil oli täna MAAVÄRIN!
Päris MAAVÄRIN. Kohe ikka kolin ja mürin ja lamp kõikus ja klaasid klirisesid ja riided heljusid kuivatusrestil.
Panin peale õhtasööki just nõusid masinasse ja arvasin esimese raksuga, et ma akkan minestama - maa rullus kummaliselt jalge all, lambivalgus kõikus silme ees ja kõhust käis jõnks läbi. Aga siis kui Z. nigut püssist lastuna püsti kargas ja ütles, et keegi koputab ukse taga ja tagasi tulles miskit segast maavärinajuttu ajas, selgus, et viga pole siiski minus:)) Elistasime naabritele, kes Z. teoorjat maavärinast kinnitasid. No mai taht ikka uskuda, et kuidas meil siin kesk Euroopat nüüd väriseb. A võta näpust: siin ta on!

Miks?

2011-01-24T14:11:00.000+01:00

Sõin praegast ära paki Kasekese kräpikomme ja tunne on eeee... No eijole ea, ühesõnaga. Jõin küll vist liitri vett peale, agano ikka iiveldab. Miks ma teen niiviisi? Ette ju teada, et eijole pärast ea olla, aga ikka on vaja. Kusjuures mitteavanevate kommipaberite pihta muutun veel närviliseks kah. Ööök.
Vähemalt sain jupi tööd tehtud kommide toel. Raskel ajal abiks seegi, eksole:)

Õhtane ralli

2011-01-20T21:52:00.001+01:00

Olen papagoina siin korduvalt öelnud, et Imiklapse tegemistest-toimetamistest VÄGA palju plogida ei tahaks, ano kussa siis tast ikka mööda saad, kui ta ju ongi mu päävade (ja ööde:) SISU:)) Nii kodukanaliselt, kanaemaliselt ja ajukäääbiklikult kui see ka ei kõlaks, on see hetkel ikka veel nii. Seda esiteks seetõttu, et meie kodukülakeses pole lastesõime, on vaid lasteAED, kuhu rangelt alates 3. eluaastast võib minna. Kurjad keeled räägivad, et isegi arjutama ei või varem akata, eitea. Tegelikult on Z. töökohal OMA lastesõim, kuhu me oleks võind küll lapse viia ja kuhu nad on kohustatud ta ka vasta võtma. Aga see sõim/aed on linnas. No selles 15kilomeetri kauguses linnas. Iseenesest lähedal Z. töökohale, agano arjutama oleks niikuinii temaga mina akand ju. Niet mõtlesime siin suvel-sügisel ja otsustasime, et ei akka last mitme lasteasutuse vahel tarima, jääb see üks - meie oma koduküla aed ja seda siis selle aasta septembrist. Järjekorras oleme kevadest saadik, seda muret vist nigut ei pidand olema, et kohti pole, aga rühmad olla viimase aja beebibuumiga siiski nats suureks läind, niet annavad juba linnalasteaia mõõtmed välja.
Jano teine põhjus on ju ka see, et ega mind siin kuskil miskine tööots ei oota. Ülikool jäi 300 km kaugusele, niet mul pole mitte kõige vähemat ideepojukest, mida minusugune ilma igasuguste praktiliste oskusteta tüüp siinkandis teha võiks. Õnneks on rahaline seis selline, et piima- ja suhkruhinna tõusmist just pingsalt jälgima ei pea, aga samas pole seis enam selline nagu ajal, mil peres oli kaks teenivat inimest ja mitte ühtki väikest inimest, kelle jalg juba jälle sandaalidest välja akkab kasvama:)) Majalaenu kah polnd, eksole:) Mõni ime siis, et nädalivahel Düsseldorfis või Viinis sai käidud niisamatamas:)
Endale omaselt alustasin aiaaugust, aga juttu tuleb siis seekord jälle lapsest. Olen juba ammu-ammu tahtnud kirjutada meie õhtusest magamaminekurutiinist. Nimelt suvel, kui majja kolisime, oli laps nigut pujään ja jäi magama vaid nii, et ma kügelesin kuidagi känkras tema voodi peal. Järgmise etapina sain end siiski põrmandule räägitud, noet seal parem koivad välja sirutada ja mugavam olla. Tükk aega jäi laps magama siis nii, et mina lebasin tema toas põrmandul ja hiilisin sobival hetkel välja. Millalgi varaomikul ärkas laps huilates üles ja nõudis ennast meie kaissu, nii see asi läkski. Mõnel ööl maabus juba 3 ajal meie juures, mõnel omikul vedas 5ni välja ja eal juhul võin kahe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, mil ta omikuni oma toas magas. Sügisel, kui Eestist tagasi tulime, mõtsin, et mai suuda enam seda põrandalmagamist alustada ning proovisin uut võtet: jätsin trepitule põlema, lapse toa ukse veidi irvakile ning ütlesin, et emme-issi siinsamas oma toas, uksed puha lahti, et lähme nüüd kõik magama. No esimesel nädalal jäi vast paaril õhtul sellise meetodiga magama, ülejäänd päävadel tuli ikka mul seal tema vaibal aeleda. Aga vaikselt akkas asi sujuma, meie Z.ga lugesime oma toas, laps asjatas oma tuhande pehme loomaga voodis ja nii poole v kolmveerand tunniga ta enamasti kustus. Selle kustumisaja jooksul pidin ma umbes nelisada korda käima Imiklapsele tekki peale panemas, juua/musi/mahakukkund mängukaru andmas, vaatama, kas tal koll ninas või aiai varbas jnejnejne. Ja nii käib see siiamaani välja. Ma olen mõnel korral püüdnud kokku lugeda need korrad, kui ennast voodist välja rullin lihtsalt selleks, et laps saaks mulle öölda, et Charliel (suur karvane kaisuaff) on kurk aige ja ta on afile oma sukkpüksid ümber kaela kerind või miskit päävasündmust akata ümber jutustama... Ma siis kuulan ära, noogutan kaasa, silun teki lapsele peale, ütlen sajandat korda eadööd ja lahkun jälle. Ükskord jõudsin 11 korda kokku lugeda, edasi unustasin suurest vihast lugeda. Kui ma tast välja ei tee ja hüüetele ei reageeri, siis kisab ta endal hjaale pmtselt ära, nutma ei akka, lihtsalt karjub emme-emme! Kui ma ütlen, et emme-issi ka juba magavad, siis ei uvita see teda kõige vähematki. Kui ma ütlen kurja hjaalega, et pea padja peale, silm kinni ja tuttu, siis on hetkeks vaikus ja kogu tramburai akkab otsast peale. Täiesti võimatu! Aga parem on see praegune olukord ikka kui põrmandul aelemine. Eitea, millas see meie lapse magamajäämine ja öine magamine (ta ikka ärkab mitmel korral ja omikuks on enamaste meie juures maandund) veidikenegi normaliseerub, loodetavasti ei kesta õhtused ja öised rallid enam aastaid. Samas, nt mu kallis ristipoeg on nüüd 5aastasena teind toreda tagasiarengu magamajäämises ja niferdab ka öösiti ema-isa magamistoas ning ei taha üksi magada... Niet kesteab, kaua see jant kesta võib. Võtame iisilt, ega teha pole vist eriti midagi.
Ainuke ea asi kogu selle õhtuse ralli juures on see, et ma olen jälle lugema akand. Ikka kohe mönuga ja palju. Vajab keskendumisvõimet, et lapse joru ja laulude ja hüüdmise vahel millessegi süveneda, aga üldiselt tuleb see peale mõnekuist arjutamist juba täitsa äste välja. Algul Z. ka luges, a nüüd ta on läind kergema vastupanu teed ja uinub tavaliselt juba enne, kui laps:)) Mõnikord loen poole ööni ja enam allkorrusele ei tulegi, aga enamasti ootan vaikuse ära ja teen siis all veel ühe tiiru. Passin nats arvutis, parematel päävadel teen tunnikese-poolteist tööd või pesen nõusid ja püüan köögis miskit rahuldavat korda saavutada. Kui ilmad väga porised olid, siis tõmbasin pea igal õhtal esikupõrmandu suuremast sodist puhtaks, sest muidu oli see sodi mul järgmiseks päävaks juba otsaga voodis. Sellised 'mõnusad' õhtased tegemised siis. Aga ikkagi Minu Oma Aeg, olgu ta siis veedetud raamatu, televiisori või pesemata pottide keskel. Vaikus ja rahu. Kuni järgmise korrani.
Lähen nüid siis jälle lugema. Seekord olen ette võtnud kohaliku klassiku ja jummel, kui hea on!

Plafatus

2011-01-17T10:48:00.002+01:00

Mitte aint kahejapoolene pole võimeline mind endast välja viima sellega, et nt sofakatted puudriga kokku käkerdab, vaid ka kohe 37 saav veits unine meesisik võib oma tegevusega mu huulilt maadväristava karjatuse välja võluda...

Tulime täna Imiklapsega ülevalt alla, läksin panin uimasena tee/kofivee üles ja astusin kraanikausi juurde ning märkasin, et kogu köögikapp on kaetud ühtlase musta puruga... Siis avastasin, et ka kappidetagused seinad on säänse puruga kaetud ja kraanikauss ja kraanikausi kõrval olevad eila õhtal PUHTAKS pestud potidpannid. Kui mu uimasus üle akkas minema ja asja täpsemalt uurisin, selgus, et ka kogu köögipõrmand, üks sein, külmkapp, pliit ja laud olid sodiga kaetud. Ja alles siis avastasin kööki laadima pandud patareid, millest üks ilmselgelt ei olnud RECHARGABLE... Sarnases küll välimuselt meie laetavatele patakatele, aga oli siiski mingi labane VARTA vms:S See üks patarei oli lõhestunud ja andnud endast parima, et kogu tema sees olev must sodi mööda elamist laiali pritsida.
Niet tänan küsimast, mul on olnd väga tore omik - põranda olen kaks korda üle pest, et me seda sodi igale poole mujale laiali ei tassiks, kuigi ilmselt oleme seda juba ka teind. Köögitasapindadest olen umbes poole suutnud juba üle tõmmata, laudlina läks massinasse, eitea, kassee sodi sealt välja kah tuleb? Vahepeal sõime omikut, nüüd tegin endale veel ühe kofi ja istusin korraks maha. Köögi seinaplaatide pealt tuli tahmane sodi suht normaalselt maha, aga värvitud seina mai julge ausalt ööldes puutudagi, sest ma ju hõõrun selle tahma seal laiali ja siis on tulemus veel ullem. Nii või naa, tuleb see köögisein üle värvida, see on absull kindel. Kraanikauss, mis on meil see noh, maitea, kuidas seda eesti keeli kutsutakse, siuke keraamiline või graniit võimis, sellega on vist ka nagu nats jama, kuna tahmaträpsud nagu ei tahaks sealt ästi välja tulla. Aga ma veel uurin seda asja mingi nats karmima puhastusvahendiga, kui kraanikausi tühjaks saan. Praegu lendavad köögikappidelt kõik asjad järjest sinna sisse, et need üle pesta või massinasse panna. Oehh, ma ütlen. Armas abikaas sai telefoni teel ülevaate kõikidest roppudest sõnadest, mida ma tean ja lisaks panin nii aktsendi mõttes natuke eestikeelseid ka juurde, millest mul on mulje jäänd, et ta neid tunneb ja tähendust teab. Nagu mul muud teha poleks terve pääv, kui tema plafatuse tagajärgi koristada... Räme sõim serbohorvaadi keeles, ma ütlen. Lähen käin nüüd vist vahelduse mõttes dushi all ära, teen siis lapsele miskise kiire lõuna ja jätkan kraamimist. Oopis teised plaanid olid mul tänaseks, oopis teised plaanid...

Ikka köhi-köhi...

2011-01-14T22:43:00.000+01:00

Nüüd lisaks ka Kolossaalne Nohu. No tuletaevasappi - õues pole käind, teisi lapsi pole näind ja ikka täitsa jubekoleaige meie laps... Ano tegelt on kõige põhilisem see, et ta on ise päävasel ajal suht asjalik, heatujuline jai näita ka mingeid erilisi loiduse märke. Aint söögiisu on kefake lapsel, muidu on pääval nigut laps ikka. A ööd on palju keerulisemad, siis köhib nigut obene ja lisaks on viimaste ööde kohustuslikku pogrommi kuulund ka nina tühjendamine tolmuimejaga ühendatud tatiimuriga. Mai kujuta ette, mida naabrid mõtleks, kui nt kortermajas elaks ja seal öösel kl 3 imeja käima paneks...:S Praegu on meil tolmuimeja igatahes rohkem kasutusel tati imemiseks kui koristamiseks. Väkk...
Niet terviserindel ei midagi positiivset...

A ma tegin täna siis lõpuks neid Paranka viidatud Daim-küpsikuid. Mnjah. Pean vaid õnne tänama, et meil siin Daim sokulaadi aint IKEAst saab, sest muidu ma akkaks neid vist liiga tihti tegema. Olen ise küpsikuid õhtu jooksul ikka väga julgelt manustand jano mai garanateeri, et manustamisega tänaseks ühele poole olen saand:)) Imiklaps sõi poolteist küpsikut ja teatas siis ungariks, et eijole hiad... Z. sõi kah, aga mitte nii palju kui mina, ütles, et tavalist kaerahelbepätsi ei võida siiski miski:)
Niet tundub, et ma ise olen oma shedöövrist kõige rohkem vaimustet.

Ja siis olen ma juba korduvalt tahtnud kirjutada oma uuest mänguasjast. Nimelt käis jõuluvana mulle terve detsembrikuu närvidele, et mida ma ikka jõuluks tahan. No ma siis käisin mõned varjandid välja, muuhulgas ka leivaküpsetusmassina. Tegingi siis jõuluõhtal väääga üllatund nägu, kui kuusepuu all suurt karpi nägin ja vaatasime kõik koos uviga, mis jõulukas emmele tõi. No oligi massin, eksole. Esimese leiva, st saia ikka, panime akkama vist 25nda õhtal juba, tuli täitsa tore sai. Pehme, kohev ja värskelt võiga süüa suisa jumaline. Kuna ma polnd pühade ajaks valmistund igast täistera- ja rukki- ja misiganes jahudega, siis esimesed katsetused olidki kõik tavalised valged saiad. Ead olid. Veel enne aastalõppu tutvusin kaubanduses jahumajandusega. Et mis on ja mis maksab ja kust saab. No ega suurtes poodides miskit väga suurt valikut pole, vbla miskites väikestes ökopunkrites oleks olukord parem. Kaubandusvõrgus on saada ka kaks valmis saiasegu, millele on vaja aint vesi ja maitse järgi soola lisada, kõik muu on sinna juba sisse suratud. Neid olen ka proovind nüid. Praeguseks lemmikuks on jäänd tavaline valge sai, millele lisatud rohkelt võid ja piima ning rukki-nisujahu segupäts, millesse olen proovind susada päävalilleseemneid ja kõrvitsaseemneid ja ühes varjandis ka mõlemaid. Kõrvitsaseemnetega oli kõige parem. Eelmisel nädalavahetusel proovisin meeltesegaduses massinaga ka keeksilaadset sidrunikooki teha, ano see on ikka puhta mõttetu üritus. Koogitegemine jäägu ikka käsitööks:))
Kokkuvõtvalt võin öölda, et mugav ja tore massin see saiamassin. Kui ruumi on, siis võib ta ju kodus olla. Kahel korral on ta meid ka saiaädast päästnud. Nimelt oli meie küla pagariputka otsustand end jõulu ja uusaasta vahel täitsa lukuskinni oida ja nii panin ühel õhtal saianduse massinasse valmaks, taimeri peale ja omikuks oli värske (tookord küll veits kokkukukkund koorikuga) sai massinas meid ootamas. Ja teisel korral tegime ilusa värske saia eelmise nädalivahe guljassi juurde. See on supp, mis ilma saiata kukesaba alla kah ei kõlba. Aga maiusu, et ma nüüd Suureks Pagariks akkan ja muudkui aga saiukesi massinast välja lasen. Netis olen nats ringi luurand ja paar retsepti on silma jäänd, mida kindlasti tahaks ära proovida jano mõnikord on see värske sai võiga lihtsalt jumaliselt hea. Ent usun siiski, et saiamassin on nagu vafliküpsetaja, mis tükiks ajaks kuskile safririuulisse unub, siis kuude kaupa kambäkki teeb ja siis jälle unustuste hõlma vajub. Eks näis. Praegast küikitab ta meil küll köögikapi peal ja võtab seal tohutult ruumi, kavatsengi ta lähipäävadel safrisse paigutada. Out of sight, out of mind, ma kardan:)

Köhi-köhi Vol II

2011-01-11T22:21:00.000+01:00

No laps ikka köhib. Palavikku pole, nohu ka pole. Käisime täna igaks juhuks arsti juures, et kopsud üle kuulata, eijold seal midagist. Niet köhib niikaua kui köhib see laps, miskit erilist ravi ei määratud. Arst soovitas veel üht ravimtaimedel baseeruvat siirupit, mida õhtuti anda, et öösel saaks natukenegi normaalsemalt magada kogu see mansaft, täna siis proovisin seda. Eks näis. Kogu külakesest on vist jälle miski viirustelaine üle käind, sest nii tänane laul ja mäng kui ka omne tite-emme klubi on känseldatud. Niet me pole ilmselt ainuksed. Meie tänava lapsed kah kõik tõbised. Hõissassaaa.... Mai taha mitte mõeldagi selle peale, et mis siis akkab, kui lasteaias akkab kogu see punt käima, et siis oleme kõik kogu aeg kodus aiged vä? Võehh, ma ütlen.

A täna pangas käies sain ma lõpuks aru, miks on tore, kui teenindaval personalil on miskine vormiriietus. Ma olen Eestis pangas käies täheldanud end mõnikord mõttelt, et nii booring neil telleritel-teenindajatel, et peavad ühtmoodi riideid kandma. A peale tänast erneirmutis-teenindajat mõtsin, et see ikka silmal kordades kenam vaadata, kui imetleda kellegi särgikaelusest väljavupsavaid rindu või võrksukki... Kusjuures tegemist ei old esimeses nooruses oleva tibuga, minust oli ta kindlasti vanem, aga läbivaks tooniks tema rõivastuses oli heleroosa. Heleroosa kergelt läbikumav särk, millel korsetilaadne moodustis, mis rinnad kliendi nina alla üles pushis, allosaks olid imelised mikromini shortsid ja seal all omakorda võrksukad...:S Ja jalanõudena kroonisid kogu komplekti HELEROOSAD kõrge kontsaga ja terava ninaga ilmselgelt kunstnahast üle põlve ulatuvad saapad. Öööök! Komplekti alumist osa nägin tänu sellele, et teenindaja pidi korduvalt püsti tõusma ja printeri juurest mingeid papreid tooma ja neil oli seal umbes kolme peale üks printer vms. No tule jumal appi! Kas siis miskeid eeskirju pole, mis annaks sellistele inimestele juhiseid, kuidas viisakalt ja viksilt riietuda? Nii irrmus kole oli. Tõesti. Mulle kohati tundus, et ma kohe vaatasin suu lahti kogu seda imelist komplekti. Et nagu ei uskund silmi ästi. Neidise meiki mai akka kirjeldamagi, sellega oleks võind vabalt ka kuskil laval esineda ja mai pea silmas kammerkoori esinemist, vaid ikka mingeid vingemaid lavasid:))

Oeh, sain ingelt ära. Nüid võin rahus magama minna:)

Köhi-köhi ja raviv supp

2011-01-09T21:11:00.002+01:00

Eile pääval köhatas imiklaps mõned korrad imelikult, kanaemal läks kõrv kikki ja proovisime õhtal lapsele nats auru teha, aga ta röökis nigut ratta peal ja sinnapaika asi jäigi. Imiklaps jäi magama, keegi ei köhind.
Ma lugesin jälle keskööni, panin siis tule kustu ja uinusin vist silmapilkselt. Kella järgi u poole tunni pärast akkas laps nutma ja siis akkas köhima ja köhis ja köhis ja köhis... Tõin ta siis meie voodisse, köhis, nuttis, näitas kaela, ütles köhi-ai-ai, nuttis.... Pakkusime vett juua - ei tahtnud, imesime suure nutuga ninna tekkind tatti, laps köhis ja nuttis edasi. Läksin siis alla ja tegin nats kummeliteed, püüdsin selle maha jahutada, et tulikuum poleks, seda ka ei tahtnud. Ainult köhis, nuttis, proovis magama jääda ja ärkas siis jälle köhimise peale. Nii möödus meil oma paar tundi. Olime kõik kolmekesi üleval ja ma olin väga lähedal sellele, et laps autosse panna ja erakorralisse minna. Ja siis veel viimane katse - nina tatist puhtaks, juua ja pea padjale (ehitasin talle veits kõrgema peaaluse) ja jäi magama. Magas omikul 8ni. Ilma ühegi köhi-köhita. Terve pääva on laps old eatujuline, aegajalt köhatand, palavikku pole, nohu pole... Nüüd siis määrisime enne magamaminekut rinnale hanerasva, panime sooja soki jalga ja laps jäi jällegi magama. Istun siin allkorrusel nigut kikk-kõrv, et ega ometi ei köhi jälle...:S
Uuh. Eks omme saan arstiga rääkida, et mis teha. Ma oleks võind ju täna ka helistada, meil on arsti mobiilinummer kah olemas, aga maitea - pühabal tundus ikka eriti kohatu kuidagi oma köhaga tülitada. Seda enam, et ega teha ju poleks midagi saand ilmselt. Niet omme vaatame siis.

Täna tegi Z. mu pika mangumise peale guljassi. No suppi siis, eksole. Te ju ikka teate kõik, et see on supp:)) Nimelt me siin millaski jõulude ja uusaasta vahel käisime resturaanis ja nägin, kuidas kõrval-lauda toodi mõnusates väikestes pajakestes auravat punast guljassi. A kuna me läksime õhtust sööma, mitte lõunat, siis tahtsin ma pigem midagi tahket ja supp jäi must tellimata. A meelest ei läind:)) Ja kuna ma sain reedel linnaloa ning käisin ka turul, siis otsustasin lae all rippuvaid suitsukoote vaadates, et nädalivahel peab punast auravat suppi saama. Leidsin ka ilusa tükikese loomaliha ja mangalica-notsude suitsupekki ostsin kah, niet pmõtselt panin mehe fakti ette, et neist asjadest supp tuleb kokku keeta. Ega tal ka midagi selle vasta ei olnd. Supp sai imehia. No lihtsalt kenjaalne! Ootasin uviga, kuidas Imiklaps punast värvi toidule reageerib (tal on mingi kamm punaste toitudega, enamus neist ei lähe kaubaks...), aga kui oad ja pekisemad lihad supist välja korjasin, siis läks väga äste loosi. Omseks jagub meile seda tervistavat suppi kah veel. Mulle alati jubedalt meeldib, kui nädalivahetusest esmasbaks veel miskit rooga järele jääb, sest siis ei pea nädalat kohe peamurdmisega alustama, et mida ma siis TÄNA teen...:) Nüid mul on veel terve omne pääv aega, et välja mõelda, mida teisibal süüa teha.
Agajah, söögimure on võrreldes köhamurega üsna teisejärguline, niet ma vaatan nüid oopis nats telekat ja lähen siis oma raamatu seltsi jälle. Ja kuulatama. Oeh.

Vana ja uut

2011-01-01T22:27:00.000+01:00

2010 on meie jaoks eelkõige olnud Meie Oma Kodu aasta. Kõik see sebimine, otsimine, ootamine, vaatamine, mõtlemine ja kõige lõpuks otsustamine. Mõnikord peale otsustamist ka kahjatsemine. A see on vist alati nii. Ega ilmaasjata pole tekkinud ütlus, et esimene maja ehita vaenlasele, teine sõbrale ja kolmas endale:) Peale kõiki neid ehitamis- ja sisustamiskogemusi muidugi enam teise ja kolmanda majaga ennast vaevama küll ei akkaks. A never say never, eksole.

Mõtlesin täna, et mis on need asjad, mis oma kodu nii eriliseks ja heaks ja kõigekõigemaks teevad. Ja tuleb välja, et peale elamist erinevates linnades (või riikides) ühikates, üürikorterites ja kesteabveelkus, on need kõige olulisemad asjad ülimalt lihtsad ja inimlikud pisiasjad. Näiteks see, et ruumi on nii palju, et iga mees saab voodist väljuda Oma Poolelt, st ei pea üle kellegi ronima või siis vastavalt keegi ei roni ka üle minu:)) Õhtul peale mõnusat lugemishetke (mul on suur lugemistuhin jälle peal, esiteks võimaldab seda Imiklapse magamajäämisrituaal ja teiseks on jälle see maailmalõpu tunne, et kesteabmillaljällesaab:)) piisab vaid õige pisukesest käesirutusest, et panna raamat öökapile ja kustutada lugemislamp. Lugemislamp kui selline üleüldse - ülikooli poolt antud ametikorteris pidin nt voodist tõusma, et veidi kipakas laualamp seinast välja tõmmata ja siis pimedas uuesti voodisse tagasi kobama.
Omikukofi joomise kõrval võib vaikselt aknast naabrikasse, korstendest tõusvat suitsu või oopis televusserit vaadata - kuidas tuju on. Selleks ei pea kofikruugiga ühest ruumist teise jalutama, vaid piisab pea vastavasse suunda keeramisest. Kui jõudu on, võib ilisõhtul magajaid segamata veel televiisorit vaadata või isegi tööd teha - ülakorrusele hjaaled eriti ei kostu. Rääkimata sellest, et ma pole kunagi julend unistadagi, et mu magamistoa aknast midagi mäelaadset paistaks, a võta näpust - seal need madalad mäeksed nüüd kauguses on. Tõmbad omikul ruloo üles, viskad pilgu kaugusesse (mitte naabrite koledasse taga-aeda:) ja vaatad mäekesi. Jnejne. Võib-olla ma kirjutaksin, kui tore on oma koduses basseinis omikust ujumisringi teha või kui hästi kesktolmuimeja oma tööd teeb, kui mul oleks bassein ja seesinane imeja. Aga praegu tundub, et kõige mõnusamad on just need pisiasjad, mis ei maksa miljuuni, aga teevad elu kordades mugavamaks, elamisväärsemaks ja natuke ilusamaks.
Niet äkki olekski mõistlik uueks aastaks teile kõigile soovida, et te need armsad pisiasjad, võib-olla argipäävas teenimatult kadumaläind detailid jälle üles leiaks ja nende üle rõemu tunneks.
Otse loomulikult soovin ma teile ka õnne ja tervist ning rahu ja rõemu. Jaet ikka lähedastega kõik äste oleks jaet lapsed vähem aiged oleks jaet läbisaamine esivanematega ea oleks jaet sõbrad truilt te kõrval seisaks. Ühesõnga soovin teile seda, et võiksite ikka tihedamini öölda, et elu on lill. Sest tegelt ta ju ongi:))
Hääd uut!

Jõuluvaikus

2010-12-24T22:50:00.000+01:00

Viisin 10 minutit tagasi suure kapsapoti terrassile, kuna külmarisse see ei tahtnud mahtuda ja jäin hetkeks peale suurt söömist värsket õhku hingama. Niiiii vaikne oli! Isegi ükski koer ei haukunud. Selline püha vaikus. Õhus oli küll rohkem vihma- ja kevadelõhna kui jõulutunnet, aga vaikus oli jõulune.
Meie esimesed jõulud siin külakeses. Aga tunne selline nagu juba kesteabmitmendat aastat seisaks siin terrassil ja kuulaks vaikust. Arju või ära:)

Saagu jõul!

2010-12-23T22:37:00.000+01:00

Nonii. Omne menüü on paigas, kingid on kindlates kohtades (pakitud veel pole, aga olen hankinud rohkelt kingikotikesi:), üks ports valgete piparkookide tainast on veel külmkapis küpsetusjärge ootamas, aga mai viitsind seda täna ära teha, omme kah pääv. Teine magus tuleb pärmitainast, kuna ma olen ju nüüd nii käpp kergitajameister. Ise arvan, et teen jälle Brunsvigerit, see läks eelmisel korral nigut soe sai (mida ta ju tegelikult ongi:)
Pääruga on Z. poolt - hapukapsalehtedesse tehtud kapsarullid, siuksed kergelt paprikased ja suitsulihaga peaks need saama. Kalasupimõttest sain ka sel aastal Z. õnneks loobuma. Eelmisel nädalivahel käisid sellised toredad külalised, kes ka Eesti verivorsti tõid ja me tegime siis ehtsat jõulust ahjuliha kah, niet seapraad ei tulnd nüid änam kõne alla, sellest jõudis isegi kerge küllastus tekkida:)
Eelrugaks on meil siin igast kraami kokku ostetud - midagi eriti ungaripärast ei tule, aga kohalikku toorainet kasutame küll. Grissinide ümber lähevad kohalike hanede toorsuitsused fileeribad ja kaugemaa datlid saavad täidetud kohaliku kitsejuustuga (ostsin kaht sorti juustu ja küüslaugusest olen suutnud juba pea pool ära lahendada vaikselt...:)

Nädalivahel vandusin Imiklapse köhale alla ning ostsin AB-d välja, nüüd siis veel mõned päävad jäänd elu esimest AB kuuri ja võib öölda, et kuigi köha pole lõplikult taandunud, on ööd meil siin nüid palju inimlikumad ja päeval tuleb köhimist suisa harva ette. Loodan, et pühabaks, kui äia juurde jõululõunale sõidame, on laps juba täitsa jonksus.

Eelmisel nädalil mahasadand lumi lahkus tänase päiksepaistega meie juurest lõplikult, niet valge jõul on välistatud. Täna oli vist suisa 10 kraadi ringis väljas sooja. Ma ise õues ei käindki, püüdsin majas veidi korda luua ja nautisin vaikseid hetki, kui last (ja tema isa:) toas ei olnd. Sellisel puhul ei taha isegi raadiot-telekat-muusikat sisse lülitada, lihtsalt vaikus on ka tore, kui arva antasse:)

Omme omikul toob Z. meie kuusekese ka tuppa ja üritame seda siis koos lapsega mingitpidi ehtida kah. Mai tea küll, kuidas ta sellesse kuusesse suhtub. Lisaks kõigele on siinse kuuseehtimistraditsiooni kindlaks osaks ka täidetud sokulaadikommid, mis puule riputatasse. Ma kardan, et nad kauaks sinna puule küll ei jää jano seda kardan ka, et kuna meie laps veel suur sokulaadisööja pole (valetan, ta oleks kindlasti suur sokulaadisööja, kui sokulaadi antass, aga mei taha anda:), siis ta ullub kindlasti kommide nägemisest juba. Ta teab küll, et selles läikivas papris kommid on, sest postimajas postitädi andis talle ka siukest kommi...:)

Niet minu poolest võib tulla see jõul.
Teilegi mõnusaid pühi, maitsvaid piparkooke ja lahket taati!
Ärge ennast lõhki sööge ja korrake salmid ka igaks juhuks enne õhtat üle, sest minesatea...:)

Avokaadod

2010-12-15T12:58:00.000+01:00

Tähendab. Ostsin eile 4 kena poolküpset avokaadot, et neist laubaks, kui külad tulevad, eelruga teha. Ja neid pole!!! Eile mai pand tähelegi asju lahti pakkides, et neid pole, a täna akkasin mõtlema, et nigut ei kohtund nendega änam eile... Jano - pole! Käisin omikul autos kah vaatamas, et äkki pagasnikus kuskile laiali veerend vms, igaks juhuks vaatasin kääkotti kah, mõnikord viskan midagi kassa juures kiirelt sinna, aga avokaadodest pole jälgegi...:S

Jätsin kas juba kassa juurde (kuigi need ju suht suured asjad, mitte mingi nätsupakk) või siis sellesse paljukirutud ostukärusse. Või kukkusid kuskil maha. Maitea. Tore lugu igatahes.
Nüüd on mul vaja uus eelruga välja mõelda. Any ideas? Midagi, mis pole selline VÄGA keeruline ja mida ei pea ahjus tegema, sest seal pesitseb laubal liha.
Krdirsk, maütlen! Lähen nüid keeksi tegema. Miskeeksi, miskeeksi, TRIIBIKU KEEKSI loomulikult:))

Apdeit

2010-12-14T13:50:00.000+01:00

Nonii, peale arstiga telefuuni teel konsulteerimist võtsin lapse siiski kaenlasse ja vedasin ta täna linna arsti juurde. Kuulas-vaatas-katsus, kopsud olid puhtad ja kurk ainult kergelt roosakas. Ütles, et praegu selline köhanohuviirus liikvel (ja tõesti, arsti ooteruumis köhis veel kolm last TÄPSELT samamoodi nigut meie Imiklaps!), läheb üle nädala või maks 10 päävaga. Küsis, mis protseduure me siiani oleme teind, noogutas eakskiitvalt ja ütles, et kõike seda peaks jätkama. Ütles, et kuna me oleme antibiootikumidest 2 aasta jooksul pääsenud, siis ta ei kirjutaks neid ka praegast välja. Selle peale noogutasin mina eakskiitvalt:) Arst palus veel järgmise nädali alguses helistada, et kuidas seis on, aga arvab, et nädalavahetuseks saame jonksu ehk.
Palavik oli täna öösel minimaalne, mingi 37,4 oli vist, kui laps vingerdama akkas ja ei lasknud rohkem kraadida ja mina talle öösel alandajat kah ei andnud, sest võrreldes eelmiste öödega, kui lapse kehal oleks võind muna praadida, oli ta täna lihtsalt veidi peast soe:)
Kuna mul on kalduvusi rongaemandusele, siis käisin aige lapsega ühtlasi ka linnas postimajas jõuluträni saatmas ja poes. Viimasel ajal oskab laps juba seda ostukäru nõuda, mille all on auto, kuhu ta ise sisse saab istuda. No otsisingi selle siis. Ja kui poest välja tulime - käru ikka kenaste täis pakitud, siis üüdis turvamees mulle järele, et ma pean selle käru sinnasamasse kassade juurde jätma, sellega VÄLJA EI TOHI MINNA!!! MISMÕTTES?!? Võtan lapse, seitse kotti, suure paki pesupulbrit ja veel suurema paki vetsupaprit selga ja lähen niiviisi autu juurde vä??? Nii küsisingi. Vanake kehitas õlgu. Ma rühkisin käru lükates edasi. Vanake üüdis jälle, et kas ma ikka kuulsin, mis ta ütles... No kuulsin jah, aga ma ei ole võimeline kogu seda kraami üksi käe otsas auto juurde vedama ju!!! Mul vererõhk tõusis sajaga ja vanake õõtsutas ennast minu juurde ja VÕTTIS OSTUKÄRUST KINNI, et ma edasi ei saaks minna!!! Apppiii, ma olin niiiii fakken ärritatud, et nõudsin kohe miskit ülemust ja üleüldse, mis te endast mõtlete ja oimaolinärgatäis...:S Siis onul sähvatas imeline idee - et tema ise võtab kõik kotid ja mina võtan lapse käe kõrvale ja viime niiviisi need asjad autusse! Nokassa kujutad ette! Ja nii läinudki - mul oli täna pärast vererõhulisi ameerikamägesid full service - onkel tassis kogu me kraami autusse! Ta ise siis samal ajal seletas, et neile on käsk siuke antud, et neid autudega kärusid välja ei tohi viia ja tema pigem aitab mul kotte tassida, kuiet peab pärast selle käru kinni maksma, kui see õuest ära varastatakse...:S No siis ma ikka jälle pidin ju mokaotsast aitäh ütlema, sest onu lahendas probleemi ju mulle soodsalt, ma poleks tõesti olnd füüsiliselt võmeline asju autosse vedama...
Oehh.
Omme oleks siis saatkonnas laste jõulupidu, aga ma kirjutasin Jõuluvanale, et Imiklaps kahjuks tulla ei saa. Mul on kohutavalt kahju. Peamiselt sellepärast, et see oleks sel aastal Imiklapse esimene ja ilmselt ka ainuke kohtumine olnd herr Jõuluvanaga. Jõuluvana kirjutas vastu, et jõulud pidada ka järgmisel aastal tulema, niet ärgu me väga kurvastagu:))
Me siis ei kurvasta:)
Ead tervist teile kõigile!

Murphy leidis tee ka meie juurde...

2010-12-10T22:50:00.001+01:00

Stressihormoonid on praegast laes, kuna Imiklaps, kes pääval vaid paar korda köhatas, köhib nüüd juba täitsa korralikult ja hakkab iga köhimise peale loomuliklut ka kileda häälega nutma. Ja öö pole veel ju õieti alanduki...

Mai taha mõeldagi, milliseks kujuneb meie järgmine nädal, millest neli pääva peame kahekesi olema ja ilmselt kogu planeeritud pogrommi ära jätma. Kui haigusest nädalivahega võitu ei saa, siis oleme esmasbast neljabani kahekesi koju aheldatud ja ajame teineteist omikust õhtani ja õhtast omikuni ulluks ilmselt. A-PU-A!

Edit:
Köha muundus öö jooksul kolossaalseks nohuks, mis ei lasknud lapsel absoluutselt magada. Palaviku saime ka kuskil 2 ajal kätte... Ninaimuriga Imiklaps mind endale ligi ei lase ja nuuskamise on ta ka ära unustand. Kogu öö ja hommiku olen kuulnud läbi vingumise vaid üht sõna: NEM!

Muumid ja sokulaad

2010-12-01T13:32:00.001+01:00

Istun oma igapäävasel väljateenitud lapse lõunaune puhkepausil arvuti taga ja söön uut Kalevi sokulaadi, mil nimeks Desiree. Piimakofimaitseline piimasokulaad on see, kes veel ei tea. Vägavägaväga maitsev! Ahet kuidas ma siukest luksust endale lubada sain?? Ehhee:)))
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et otsustasin millaski novembris, kui advendikalendrid müügile ilmusid, et meie Imiklaps sel aastal siukest ikka ei saa endale. Pole vaja iga pääv mingit kahtlase kvaliteediga sokulaadi lapsele anda. A siis lugesin Manni juurest, et olemas miski Muumi-kalender, kus sees pole mitte sokulaadid, vaid igast Muumi-tegelased ja jundamid. Kirjutasin kiirelt Kroonijuveelile, et mingu aga nüid poodi ja ostku kaugel elavale veresugulaslapsele see kalender ja pangu posti. No Kroonijuveel lahke inime reageeris kiiresti ja nüid on Imiklapsel kalender, mul 4 (loe: NELI!) sokulaadi (noeaküll, ma annan jao pärast ka meesperele neist tükikesi) ja uus tumelilla sall (sobib mu pommuvärvi kinnastega imeästi!). Tanke söööööön!
Pakiteade tuli juba esmasbal, a postimaja meil suht kaugel (jala minemiseks) ja ilmad olid ka kolekollid. Kuni tänase omikuni, kui maas oli kaunis lumevaip ja taevast tuli vaibapaksendust muudkui aga juurde. Niet panin lapsele sel aastal esimest korda kombeka selga (eelmise aasta kombekas läheb veel nibin-nabin selga, kumme ei akand enam saabaste alt läbi tirima...), uued saapad jalga, korralikud vettpidavad kindad ja sooja mütsi ning akkasime määst üles ronima. Ilgelt kaua läksime, aga kohale me jõudsime ja suur oli minu üllatus, kui nägin, et pakk on siuke jurakas, et see mu kaasavõetud märssi ära ei mahugi:) Niet võtsin paki kaenlasse ja akkasime teiselt poolt määst alla tulema. Poolel teel kohtasime Kittit, kes ka oma emaga õueringi tegi ja lapsed hullasid ja püherdasid lumes nigut kevadised vasikad. Niet kokkuvõttes saime kaks kärbest ühe oobiga - poolteist tundi kvaliteetset õueaega ja paki pealekauba. Imiklapse sain tuppa ainult tänu pakile, sest uudishimu oli ikka nii suur, et võis selle nimel uksest sisse tulla küll:)

Ahjaa, jalutusretkel nägin ma ühe maja küljes uvitavat silti. Välisuksel oli suuuuuuur paberist kurekujutis (no see lind, eksole:) ja kurg oidis noka vehel teadet järgmise sõnumiga: EMMA, 19. nov. 2010 3320 g, 51 cm:)) Nunnu! No ma ise kurge küll uksele ei riputaks, aga nunnu ikkagi:))
Nonii, nüüd on sokulaade järgi jäänd umbes 3 ja pool. Lähen parem õhtaks pirukatainast tegema.

*vilistades ära

Millalgi pidi see ju juhtuma...

2010-11-29T13:19:00.000+01:00

Täna omikul ärkas Imiklaps loomulikult jälle pool7 (juhin lugejate tähelepanu sellele, et nädalivahel issiga kahekesi olles magas laps loomulikult 8ni...), a minai old veel teps mitte ärkamiseks valmis. Z viis lapse allkorrusele, pani BBC Entertainment'i mängima (väga pädagoogiline muidugist:) ja sõi ise omikust edasi. Veits enne 7 teatas Z, et ta nüid läheb ja et ma võiks alla tulla. Mulle tundus, et Imiklaps vaatab rõemsalt ja rahulikult üht oma lemmiksaadet ja otsustasin enne allaminekut kiire omikuse dushi võtta. Võtsingi. Ringutasin ja kuivatasin, kreemitasin ja riietusin ja tulin siis alla. Mind võttis vastu järgmine vaatepilt:
Imiklaps, endal nägu sõjamaalinguid täis, kraapis küüneviiliga mu puudrikarbist puudrit välja... Ühtlasi olid tal käeulatuses veel huulepulk, põsepuna, silmapliiatseid, karp lauvärve ja korrektor...:S Meie uut sohvat kattis ühtlane puudri- ja (vist) huulepulgakiht... Ma röögatasin. Kõvasti. Mitu korda. Ano missee aitab... Ise ma olin eila õhtal oma kääkoti sohvanurka jätnud ja eks laps märkas kosmeetikakotti seal sees ning nii need asjad läksid... Kui mul oleks seal vaid igapäävane väike kosmeetikakott old, oleksin ilmselt kergemini pääsend, a tulin eila päälinnast litutamast jano ikka tore priske asju täis kott oli see, mis lapsele näppu jäi.
Võtsin siis paljukiidetud praktiliselt IKEA sohvalt katted maha ja toppisin masinasse. Esialgu ilma mingi plekieemaldusvahendita, lihtsalt pesupulber ja miski rahulikum pogromm. Ise närisin küüsi. Sai pesupogromm läbi, võtsin katted masinast välja ja esialgsel vaatlusel tundub mulle, et pool roppusest on endiselt sohvakatte peal. Märjana muidugi ei saa täpselt aru, aga mul on tunne, et puuder jms oleks nigut välja tulnd, a huulepumat ilutseb endiselt seal edasi. Eksnäis, kui päris ära kuivab see värk.

Imiklast on mu kreemid ja muu kosmeetika alati uvitand, eks ta on ennegi väiksemaid sigadusi nendega teind, aga see tänaomikune oli ikka selline Suuuur Maaaalritöö kohe. Sohvast on küll kahju, kui nüid see huulemögin tõesti paistma jääb seal. Eks ma proovin ühe korra veel miskit plekieemaldusvahendivarjanti ka ja vbla viin keemilisse ka, aga siis on mõistus otsas. Natuke kardan ka seda, et kuna neid katteid saab patjadelt eraldi maha võtta, siis äkki nt keemilises käind kaks katet jäävad nats teist tooni kui teised, maalritööst puutumata jäänd katted... Oehh. Kosmeetikast on ka nats kahju, agano seda saab lihtsamini asendada. Kuigi Chaneli lauvärvid olid vist mingi aastatagune limited edition... Anoh, see on kukepea võrreldes sohvakattega. Neid katteid saab eraldi ka osta, aga siis tuleb ikka kohe terve sohvatäis katteid osta, eraldi patjadele neid ilmselt ei saa. Kepp ja vile. Oma süü. Mis ma ikka oskan öölda.

A muidu, nagu eelpool mainitud, käisin nädalivahel linnas litutamas. Hedvig Hanson-Andre Maaker andsid laubal väikse kontserdi, mis jättis nats lahja mulje ausalt ööldes. Oleks võind olla mõnusam, sest koht ise oli armas ja intiimne, aga maitea - neil oli see asi kuidagi läbi mõtlemata nats vist. Kontseptsioon puudus. Ja siis veel sellised pisiasjad, et minu taga imetas üks ema kontserdi ajal u 3-kuust last ning poole kontserdi pealt tuli publiku hulka ka üks kõliseva kaelarihmaga koer. Lapsed teadupärast ei söö vaikselt, nad mõmisevad mõnust ja luristavad natuke ja siis võivad samal ajal ka väikse haisupommi mähkmesse punnida - seda kõike kultuurse ema imiklaps ka tegi... Mu tolerantsus kadus silmapilkselt, kui imiklapse seedimishääli ja -odööri tundsin ning lasin asjal end ikka korralikult härida. Võehh. Koer käitus tunduvalt viisakamalt, ma pean ütlema:)

Natuke suutsin isegi miskit jõulukingindust hankida, aga ega ikka nii ei ole mõtet poodi minna, et isegi ideed pole. See võiks ikka olla. A mul pole. St mingid ideepojad nagu on, a asi võiks siiski mu peas veidi konkretiseeruda. Püüan endaga veel selles osas tööd teha, aega ka veel natuke on ju.

Jälle inimene

2010-11-22T22:07:00.000+01:00

Peale umbes kümnepäävast rämedat köhimist, nuuskamist ja rögisemist akkab inimese tunne jälle tagasi tulema. Oma täiskasvanueast ma igatahes sellist jubedat köha ei mäleta. Nohu ja põskkoopapõletikud on mul tavalised külalised, aga selline köha oli ilmselt viimati lapsepõlves. Igatahes magasin ma u nädalakese allkorrusel, et meie pere mehad ka magada saaks, kuna minu öine kõõksumine ja haukumine neile eriti ei meeldind. Noega mulle endale kai meeldind, a missa ikka teed, kui siuke tore tõbi kuskilt külge sai angitud... Kõhulihased (niipalju, kui neid on:) olid pidevalt aiged suurest vatsavaputamisest ja ise olin kole väsind kogu aeg, sest ööd läksid enamasti köhimise tähe all. Imiklaps oli ka ving ja viril, sest õue me eriti ei jõudnud. Mõnel pääval viis naabrinaine lapsekse tunnikeseks enda juurde mängima, et ma rahus köhida saaks...:)

Sel nädalavahetusel jõudsin juba nats koristadagi ja kooki küpsetasin ja ühe jõulueelse poetreti tegin ka. Targemaks ma sellest eriti ei saand. Äkki viitsin nädalivahel päälinna minna, siis seal ehk tuleb rohkem jõuluinspirahhuuni peale. Näis. Poetreti meeldivaks avastuseks oli see, et poepiparkoogid ehk siis spekulatius-küpsikud on juba müügil ja nüid me oleme lapsega neist sõltuvuses: omikusöögi 'magustoiduks' mõlemale paar tükki ja peale lõunasööki kah mõni küpsik ja õhtusöögi päädides näitab Imiklaps safri poole ja üüab ennastunustavalt: Küpkiis, küpkiis! Noja ma siis toon jälle kõigile paar küpkiist, õnneks sellise tempoga saavad need kaks pakki kiiresti läbi, mis ma saagina kaasa tõin.

Eelmisel nädalivahel ostsime safrisse mõned riiulid juurde ja eila tundsin ma endas lõpuks ometi niipalju jõudu olevat, et lasin riiulid kokku panna ja üritasin safris miskit süsteemi luua. Nüüd tundub, et ruumi jääb üle juba, uskumatu! Mõned riiulid on siiamaani tühjad, aga mõtsin, et seal võib ju ka nt küünlaid-salvrätte-tordilabidat jms mitteigapäävast butafooriat hoiustada, siis jälle köögikappides ruumi lahedamalt. Ja üleüldse - mis fenomen see on, et inimene suudab kõik tema käsutuses oleva pinna kenasti ühtlase kultuurikihiga ära täita, olgu ruutmeetreid 28, 65 või 150... Suvel kolisime sisse ja maja juba ühtlaselt kilakolaga täidetud niet silm kai pilgu. Nokei - Imiklapsel ju nüüd oma tuba ja oma laud-toolid-kapid ja mitukend liitrit (Kroonijuveel teab ilmselt täpsemalt palju neid liitreid oligi:) legosid jne, niipalju on jah juurde tulnd. A muidu nagu peaks enamvähem konstantne seis olema mööblitükkidega:) Eitea. Inimkonna iseärasus. Väiksema pinna peale kolimine tuleks ilmselt rohkem kasuks.

Lähen nüid ja triigin enne magamaminekut (rahustuseks, jee:) mõned sõjardisärgid, nendega pidavat kitsas kääs olema, sest suure köhimisega jäid (häda)vajalikud asjad triikimata ka ju. Pesu- ja nõudepesumasina nuppe ma õnneks suutsin ikka vajutada, aga isegi riiete kuivamapanek võttis võhmale, mis siis veel triikimisest rääkida:)

Nõrkus on su nimi!

2010-11-05T13:26:00.001+01:00

Eilane linnas asjatamine lõppes sellega, et autorool keeras iseenesest sinnapoole, kus müüasse parimaid pitasid ever jano kui me Imiklapsega söögikohta sisse jalutasime, siis mu suu küsis ilma minuga eelnevalt nõu pidamata ühe pitasaia kõige võimalikuga, mida sinna sisse saab toppida ja siis kodoviimiseks ka veel 4 pitat... Tulejumalappi! Lasin pitaksed termokotti panna ja panin koti süljenäärmete liigse väsitamise vältimiseks pagasnikusse. Kodus soojendasin ontliku kanaemana lapsele eelmise pääva tervislikku toitu ja ootasin kannatamatult, millal laps lõunaunne läheb, et siis oma saagi kallale asuda. Muigasin veel endamisi, et laps ju omikul tunnikse varem ärgand, jääb kindlasti kiirelt ja vaevata magama. Jano mis te arvate siis, kas Imiklaps ÜLDSE magas eila lõunaund?!? Kõndisin umbes kakssada korda kahe korruse vahet, sest küll oli 'päntu' teki alt väljas ja küll oli tekk maha kukkund ja küll oli juua vaja jnejnejne. Asi lõppes sellega, et laps karjus ülakorrusel ohjeldamatult 'eeemmmeee-emmmeee' ja mina järasin kahe korruse vahel jooksmise lühikestel pausidel oma pitasaia. Niet nautida ma teda ei saand. Aga hea oli ikkagi. Selline madalate instinktide söök, mis maitseb kõige paremini siis, kui kord poole aasta jooksul antasse.
Ülejäänd pitad sõime õhtaks hummuse, mingi küüslauguse kodujuustuolluse ja kanakribalatega ära. Mind enam niiväga ei isutandki, aga poiskad järasid küll ullupööra. Hummus tuli liiga sidrunine ja soolane, mistõttu mõtsin, et järgmine kord otsin mingi retsepti, kus oleks ka miskeid koguseid antud, sest ega minus ikka seda 'ripaus suolaa ja loraus öljyä'-geeni ei ole. St mõnikord töötab see huupi uhamine, aga tihti siiski mitte. Avokaadokreem tuli ka viimane kord liiga sidrunine, teinekord pole teda üldse tunda, uha kasvõi kolme sidruni mahl sinna guacamole sisse. Phähh.
A muidu olen ma koukussa. Täiesti. Suvel nägin sõbranna juures ühte kokaraamatut, mis (mitte üldse ebatavalisel moel:) oli alguse saanud ühest blogist. Mille kirjutamisest sai omakorda alguse kirjutaja uus karjäär - Brüsseli ametnikust sai kodumaal kuulus gastroblogard, tihe külaline kokandusajakirjades ja suisa kokaraamatu autor. Ja nüüd ma siis jõlgun seal blogis. Pidevalt. Ja mul on vaja HULLULT tööd teha, mul on vägaväga vaja tööd teha. Aga arvuti küljes on ju internet ka ja seal on see blogi. Kahjuks blogib autor enamaste ungari keeles, sekka mõni inglisekeelne postitus (paremal menüüs posts in english), aga vaadake ikka, kui uvi on: (mh, linkimine ei taha blogspotil millegipärast õnnestuda, niet kopipeistin aadressi) http://chiliesvanilia.blogspot.com/

Malen sealt ka mõnda retsepti katsetand, mitu peediretsepti on äste õnnestund ja parim leid senini on lillkapsas tshilli ja mõru kakaopulbriga. Superlahe lisand miskisele lihalisele näiteks. Asi ise on äärmiselt lihtne: jupita lillkapsas väiksemateks tükkideks, pane kaussi, sekka sorts oliivõli, soola-pipart, sega kõik omavahel kenaste läbi, et soola-pipra-õlisegu ühtlaselt jaotuks ja lao siis lillkapsaõisikud ahjuplaadi peale. Siis puista sinna peale omakorda maitse järgi kas cayenne pipart või tshillit ja siis läbi sõela kõige otsa õhukene kiht mõrukakaod, niet ikka kõik õisikud kenasti kaetud saaks. Ja siis 200C juurde ahju. Olenevalt õisikute suurusest võiksid nad seal ahjus olla 35-40 mintsa, no saab ju katsuda, et kas on pehmed. Välja näävad nad sellised pruunid ja afatlevad:)
Mina sõin pool pannitäit üksi ära, laps tegi kohe böö siukse jubeduse peale (kuigi jätsin talle ahjuplaadil ühe nurgakese, kuhu kärtspipart peaaegu ei pandki) ja Z. suhtus jahedalt. A sõi ikka. Ja ma sõin järgmisel pääval veel jäägid. Hea oli! Ja lihtne! Ja majas pold karvavõrdki lillkapsahaisu.
Järgnevaks võtan ette muskaatkõrvitsaretseptid, mida seal blogis ka hulgi on, sest peale nädalavahetusel äia juures käiku on meil nüüd kõrvitsaid hulgi. Ja niisama ahjus küpsetet kõrvitsast akkab juba kopp saama. Kuigi laps võiks seda vist lõpmatuseni endale sisse laadida:)

Täna olin nats targem ja käisime Imiklapsega tõeliselt kauni sügisilma auks ühe lähedalasuva tehisjärvekse ääres mänguväljakul. Mänguväljak osutus kohale jõudes teisejärguliseks atraktsiooniks. Esimese koha saavutasid lehtedes sahistamine ja igast puukeppidega maa sonkimine:) Nüüd magab laps nigut kott. Ise magaks ka, sest väljas paistev päike teeb kuidagi loiuks ja toas on ka juba imelikult palav. Lähen aknaid avama.

Kakuuff!

2010-10-21T14:25:00.000+02:00

Nats üle kahe aasta vana Imiklaps räägib üsna palju. Eelistab eesti keelt, aga on mõned üksikud sõnad, mis veel kunagi eesti keeli üle tema huulte pole tulnd, nt onu ja tädi on alati ungari keeles jano siis muidugi mitmed sõnad, millega ta Eesti keelekeskkonnas kokkugi pole puutund - sarvesai, muskaatkõrvits või mõmmi juust - et nimetada vaid mõned:) Üldiselt saame Z-ga mõlemad lapsest üsna äste aru, mul on vast veidi lihtsam, aga Väike Inimene suudab end täitsa viisakalt arusaadavaks teha. On aga üks sõna, mis viimasel ajal kogu aeg lapse jutu sees figureerib, ent meil pole miskit aimu, mis keelne see sõna on ja mida ta võiks tähistada. See on kakuuff - võimidagisellist. No vat mitte ei tea, mis see olla võiks. Oleme küsind ta kääst, et kus see kakuuff on, siis ta näitab üle õla ja ütleb sobivas keeles lihtsalt 'seal'... Nominevõtakinni.
Nädalavahetusel oli Ema Ronk jälle päälinnas litutamas ja kahe pääva jooksul lapsega telefoni teel rääkides ei saand ma aru, mis asi see 'jama aato' on... Ta muudkui rääkis sellest. Kuna laps oli isaga, siis arvasin, et sõna 'jama' ta ikka ära pole õppind nädalivahel ja mina seda vist ka eriti ei kasuta. Koju jõudes selgus, et see sõna oli 'jaamatu' ehk siis 'raamatu' ehk siis isa-laps olid raamatuid vaadand ja lugend:))
Lisaks kõigele muule käis Ema Ronk nädalivahel ka näitusel. Praegast näidatasse Kangelaste väljakul Boterot. Teoseid ei ole teabmispalju väljas, aga toredalt groteskne igatepidi. Kellel võimalus, minge kindlasti vaatama! Lauba ennelõunal oli suht rahulik, aga kui meie väljusime ehk siis varasel pealelõunal, olid kassade juures hiigelpikad sabad ja saime vaevuvaevu end välja trügitud. Üritasin nats shopata kah, aga viimase paari aasta jooksul lõppeb see teadagimillega - lapsele unik asju, endale eimidagist...:S Mõttetu üritus.
Lähen vaatan nüid, mis on saand minu elu esimesest iseseisvalt valmistet pärmitaignast. Olen väga ärevil ja annan teile tulemusest kindlasti teada!

Lihtsalt info mõttes

2010-10-12T14:15:00.000+02:00

... annan Sulle Kroonijuveel teada, et eila saime kätte selle sügise esimese juustutellimuse. Viimase suvise juustukera jagasime koos teiega ja nüid siis saime taas üle pika aja nautida Tõelist Kodust Suitsujuustu!
Oikorram, küll oli hia teine! Muudkui lõikasime aga pakse mehiseid viilakaid ja sõime. Isegi viimasel ajal toiduga pirtsutav Imiklaps noolis sõrmed puhtaks:))
Igatahes pool kera lahendasime eila õhtal ära. Maitea, kas peame akkama nüid kaks kera juustu korraga tellima, et ikka paar-kolm pääva juustulainel olla... Sellest ühest paistab igatahes väheseks jäävat:)
Jutt käib siis sellest juustust, mis siit blogist ka juba korra läbi lipsand.

Muidu on meil karged sügisomikud, päikselised päävakesed ja jahedad sääsesed õhtud. Niikui päike õhtul künka taha kaob, peab ühe kihi riideid juurde lisama, sest õhk on siiski karge ja jahe. Külmad õhtud toovad ka vastiku tossu, mis küla kohal levib. Nimelt kütavad vist mõned inimesed ahjusid/kaminaid kesteabmillega, sest hais on masendav. Eestis, kus tunduvalt rohkemates kodudes puudega köetavaid küttekehi leidub, pole asulate kohal kunagi kütteperjoodil siukest halli haisvat tossu...

Täna käisime linnas asjatamas ja pressisin kahe asjaajamise vahele ka väikse turutreti. Jamismanään - kohaliku viinamarja hind on laes, normaalseid tomateid pole enam ollagi ja meie lemmik lihunikupood on vist omanikku vahetand, sest lahedad noored müüjad olid asendund kuiviktädidga ning järjekorda poekse juures ka pold. See on seal ALATI! Kui lähemale astusin, selgus, et ka lett on pooltühi, kuna nende põhitarnija olla olnd üks väike lihatööstus just sellest ühest mudalaviinikülast... Ja seal teadupärast tootmist ei toimu...
Mis puudutab veel mürgist muda, siis spekulatsioone on palju ja kohalike kannatus akkab ilmselgelt katkema. Eile olla valmis saand uus tamm, mis pidada võimalike uute lekete eest külakesi kaitsma, aga uudistes ütsid inimesed veekalkvel silmil, et mis seal ikka enam kaitsta, kõik tuleb ju niikuinii maatasa lükata...

Meie priitahtlike pritsimeeste selts algatas siin ka korjanduse, niet üritan samuti täna pakikese kokku komplekteerida, ehk saame omme ära viia. Mu pakikese põhiosa saavad moodustama täiesti korralikud voodiriiete komplektid, mille suurusele vastavaid tekke ja patju meie majapidamisest ei leidu. Samuti ostsin uniku odavamaid imikuhooldustarbeid, sest neid ju niikuinii keegi ei märka pakki panna, aga vajadus nende järele võib kodust eemal kuskil spordihoones ööbides siiski ju tulla. Selline tunne on õhtuti, et ei taha enam uudiseid vaadata, sest se kurbmäng, mis vaatajate silme alla lahti rullub, on lihtsalt niiiiiiiiiiiii masendav, et pärast ei saa ing jälle tükil ajal rahu...

Elumärk

2010-10-05T13:55:00.000+02:00

Kuna järelpärimisi tuleb nii otse kui ka vahendatult (siinkohal tervitan Parankat:), siis teatan, et oleme kõik elu ja tervise juures ning mudalaviinid meid vist ei äfarda. Katastroofipiirkond polegi iseenesest teabmis kaugel, aga ega seda mürgist massi nii kaugele kah ei jagu.
Irmus on lugu küll. Eilsetes uudistes tehti pidevalt otselülitusi kriisipiirkonda ja räägiti kadunud inimestest, kelle otsingud siiamaani käivad. Tuletõrjeautode juures riietati inimesed aluspesu väele ja lasti voolikust veega üle, et suurem sats mürgist muda maha pesta, ent siiski sattusid väga paljud põletushaavadega haiglaravile.
Masendav oli vaadata inimesi, kellelt muda praktselt kõik võttis, mis võtta oli... Sest isegi kui seinad püsti jäävad, on majadest läbi voolanud mürk kõik ikkagi elamiskõlbmatuks teinud, niet päästa pole seal enam ilmselt midagi...:S

Mina, paanitseja:)

2010-09-30T22:49:00.000+02:00

Tervitused Keskidaeuroopast! Ilmad on meil siin tuulised, aga päikselised ning maja veel eriti kütma ei pea. Agano muidu on kõik ikka paksu sügist täis ja eile avasime ka ahjus küpsetet muskaatkõrvitsahooaja, oiküll maitses hää!
Aga see, millest ma teile kirjutada tahtsin, on imeline fakt, et meie Imiklaps pidas kahepäävase transeuroopa tuuri imeästi vasta. Mäletan liigagi äste, kuidas ta talvel ja kevadel äia juures käies (2,5 tundi sõitu sinna ja tagasi) tagaistmel hüstrat tegi ja vingus ja virises. Seega olin valmistunud halvimaks. Hankisin kilode kaupa uusi raamatuid, paar mõttetut mänguvidinat, beebivildikad (mis pidavat riietelt ja kätelt kenasti maha tulema:), lastemuusikaga CDplaate jnejne. Reaalsuses läks vaja vaid paari raamatut, ühe meie enda lemmikprojekti (Thank God for Budapest Bar:) plaate, Accor hotellide broshüüri ja laulvat vanaema. Jah, ema tuli meiega nädalakseks siia kaasa, esmasbal lennutame ta Eestisse tagasi.
Esimese pääva õhtal Poolas hotelli jõudes oli laps muidugi nagu püssist lastud - jooksis mööda tuba ringi ja karjus Poola! Poola! No tore, kui see sõna vähemalt kellegigi õnnelikuks teeb, meie peres arusaadavatel põhjustel teisi suuri Poolafänne pole:) Ja teise pääva õhtul koju jõudes oli õnn oma vanu/uusi mänguasju kohata nii suur, et siis ei saand sellepärast õigel ajal magama. No ega mai sundind kah:) Oma toaga toimub praegast teine harjumine, omikupoole ööd maandub laps kahjuks ikka veel meie voodis. Anoh, saame akkama.
Vahepeal on meie tänavasse üks imetilluke elanik juurde tekkind. Uus naabripoiss sündis kaks nädalit tagasi ja meile on teda vaid aknast näidatud. Siinmail on millegipärast komme vastsündinuid esimesel paaril nädalil toas oida. Kuigi ilmad on mõnusad ja ma arvan, et laps magaks õues värske õhu kääs ilusaid pikki unesid. Aga esialgu arjutatakse teda õueõhuga vaid 10-15 minuti kaupa..:S Ehk paari nädali pärast saab siis varbaid ja sõrmi ka lugeda ja katsuda, kuidas selline väike titt ka kääs oida tundub:)
Emaga oleme moodustand tugeva koristustandemi, niet maja akkab juba jälle 'before' nägu saama. Ma mõtlen siis niipidi, et enne meie äraminekut oli 'before' ja Z. 6nädalane üksiolek tekitas 'after' oleku:) Ea ikka, et inimesel palju riideid on - pesu on ta vahepeal pidand minimaalselt pesema jano Meerikast oli mõned Tsärgid juurde kah ostnud suurema äda kustutamiseks... Niet kui oleks, kus suuremates kogustes pesu kuivatada, siis käiks pesumassin vist nonstop, a nüid peab väikseid pause pidama vahepeal.
Astusime eile suure sammu ka legaalselt Küla elanikeks saamise suunas. Käisin omavalitsuses sissekirjutuseasja ajamas. Ehk saab järgmisel nädalil kõik andmed korda ja siis millalgi peaksime saama uued sissekirjutuskaardid. Siin on nimelt selline süsteem, et inimene peab omama väikest roosat kaardikest, mida tema kääst kõikvõimalikes ametiasutustes koos isikuttõendava dokustaadiga nõutasse. Niet iseenesest oleks tore see asi kiremas koras jonksu saada. Siis saaks Imiklaps endale kohaliku noorukse patronaazhõe ja meie saaksime oma telefoni-neti-kindlustuse jms arved ka sellele aadressile tellida.
Selline kiire ülevaade siis hetkel.
Ahjaa, nohu on mul loomulikult ka. Vist ikka jälle allergianohu. Lucky me...:S

Maavärinapiirkond

2010-08-31T21:58:00.000+02:00

Tänasel tähtsal omikul ärkasime Imiklapsega irrrmsa kolina ja mürina peale, mis ei olnudki niivõrd ootamatu (ema aia taga on terve suve käinud kanalisatsiooni- ja teetööd) kuivõrd ERITI mürisev-kolisev-raputav. Imiklaps keris ennast esiteks mulle kaissu jai jagand ööd ega mütsi, siis aga akkas nigut mantrat eilset uut sõna kordama: teejull ja teejull. No ma siis tõmbasin ruloo üles ja arvan, et Imiklaps sai maailma parima sünnipäävakingituse osaliseks - otse meie akna all olid kõrvuti tööd tegemas kopa-aato ja teejull! Laps kilkas rõemust ja jooksis seda kohe ka vanaemaga jagama, nagu poleks viimane maja värisemist tähele pand, eksole:))
Terve omikupooliku klirisesid nõud kappides ja maja värises ning ma arvan, et umbes sellised võivadki olla maavärina eel- või järeltõuked, spuuki. Kroffi maja küljest veel ei kuku, a ma pean ütlema, et mul on tõeline irm, kas see vana maja ikka sellist pinnaseretsimist, mis toimub majast u 5 meetri kaugusel, kaua kannatab. No millaski peab see kuumaastik ju taas teeks saama ja torud maa alla asetatud, eksnäis.
Last lõunaunne panna oli ka suht keff, sest teejull müristas ka siis nigut ull akna taga, aga tunniajase pingutuse tagajärjel laps siiski uinus.
See, et Imiklapsel täna sünnipääv on, jättis teda siiski ilmselt üsna külmaks. Laubane pidu oli tema jaoks siiski märksa mõttekam, kui tänane pere keskel koogisöömine. Siis sai ikkagi uusi mänguasju, raamatuid ja hitt-kingituse - taskulambi, mis on VEEKINDEL! Sellise kingituse peale oskavad tulla aint samavanuse poiskse vanembat:) Tanke söön teile!

Meie senine Eesti-aeg on old üsna teguderohke, oleme ringi sõitnud ja külas käind ja külalisi vastu võtnud jne. Igapäevase õueringi lahutamatu osa on kopa-aatode ja buldooserite passimine tee ääres ja uhiuue kiigega kiikumine. Imiklaps on päris palju olnud koos oma onupojaga ja nad oskavad nüüd isegi teineteise nime öölda, nende tõlgenduses siis Iko ja Ann:)) Üks asi, mis mind nats murelikuks teeb, on see, et Imiklaps näitab lisaks suurele sõprusele ja armastusele mu vennapoja vasta ka teistsuguseid tundeid välja - kisub viimasel mänguasju käest ja togib teda aeg-ajalt... Imiklast ennast keegi küll kunagi togind ega tagund pole, niet mai saa aru, kust siuke käitumine pärit on. Televiisorit ka laps niipalju ei vaata, et sealt mingit vägivalda üles pikkida. Ju ta siis lihtsalt tunneb end suurema ja vanemana ja kasutab ka vastavaid õigusi. Keelamine mõjub vaid korra ja kolme minuti pärast võib ta taas mängukaaslast karvase mõmmiga taguma minna... Ei meeldi mulle see asi. Ehk läheb üle.
Üleomme lähevad poisid igatahes koos teatrisse ja pärast on plaanis loomulikult ka kofikukülastus. Loodetavasti peavad nad kenaste vasta. Meie oleme igatahes elevil:)

Issiga räägib laps kenaste Skypes ja mu meelest saavad nad kõik jutud aetud. Aeg-ajalt lööb miskine Issi-igatsus välja, aga ullu pole. Praegast on Issi niikuinii Meerikas ja Imiklaps ei nimeta lennukeid taevas enam mitte vanaemadeks, vaid nüüd sõidavad neis eranditult Issid. Oehh:) Kui mina väike olin, siis olla ma iga lennuki peale ööld, et see on vanaema Sotshi-lennuk - vanaema käis korraliku kolhoosnikuna seal mõnikord puhkamas:)

Lähen ja panen nüüd sünnipäävalapsele teki peale ja heidan ise kah orisontaali. Palju õnne meile!

Teadaanne

2010-08-13T12:52:00.000+02:00

Tere!
Mina olen see naene, kes elab majas, mis on ilusaks julgeks kollakasbeezhiks võõbat ja maja ümbert tellingud kah maha võet. Juhhhuuu, ma ütlen! Kena on kohe aknast välja vaadata, kui telling või fassaaditegijamehe jalad sealt parasjagu ei paista. Ja magada oli ka öösel hia, kui tellingud ei nagisend tuule käes. Veel kenam oleks vaade aknast muidugi siis, kui aknad ka puhtad oleks, aga selleks mul enam aega ei jätku, sest nüüdkohe sulgen arvuti, toon gerderoobist kofri ja akkan seda enda ning Imiklapse riietega ja muu eluks vajaliku kraamiga täitma. Omme Eestisse! Kammige siis pead iluste ära ja oodake meid! Ja seenele ja mustikale ärge ilma meieta minge, tuleme ka!
Nägelemiseni!

Liigne agarus on ogarus...

2010-08-06T14:50:00.001+02:00

Mnjahh. Tore - laps käib potil ja puha. A nüid on saabund järgmine etapp - ta tahab ise poti ka suurde potti tühjaks kallata:S Esimesed paar korda tegutses Imiklaps nii kiireste, et mai jõund reageeridagi enne kui igast vedelikke üle suure poti ääre lainetas ja osa sest seinalegi jõudis. Edasi olen püünd kiirem olla, aga siis riskin sellega, et järgneb suur kisa ja nördimus - laps tahaks ju ISE nii tähtsaid toiminguid teha... Võehh, ma ütlen.
Mõtlesin, et ostan nüüd Imiklapsele selle suure WCpoti peale pandava tittede prill-laua, vaatame, kas saab asja või jaa. Kel kogemusi, võib jagada:)

Teine väga tähtis tähelepanek, mida ma teiega jagada tahtsin, on see, et miks arbuusi magusus ei võiks teistpidine olla? No ma mõtlen siis seda, et arbuus võiks magusamaks muutuda seestpoolt väljapoole süües - et mida koorele lähemal, seda magusamaks läheb noh:) Ma olen nimelt kogu elu olnd see tüüp, kes kõige paremad palad taldrikul viimaseks jätab: kaneelirullist söön viimasena keskmise, selle kõige suhkrusema ja kaneelisema osa ja lasagnet süües püüan rohke juustuga katte alt sisu välja uuristada, et siis kõige lõpuks jätta krõbedaks küpsend juustukate:) Seega tahaksin ka neid kõige magusamaid ja mahlasemaid arbuusitükke viimaseks jätta, aga mida koorele lähemale, seda maitsetumaks ja mõttetumaks antud frukt muutub:S Ma tean küll, et võiksin arbuusi tükeldada ja siis need heledamad maitsetumad tükid esimesena ära süüa, a kesse ikka niipalju jukerdada viitsib. Niet ma annaks küll kümme palli taimearetajale, kes arbuusi nats tuunida viitsiks ja magususe tagurpidi keeraks või siis kogu arbuusi magusaks aretaks.
Sellised filosoofilised mõtted siis.

A muidu on nii, et meil sai nüüd betoontrepp ka plaatidega kaetud (erinevalt meie esmasest puidusest nägemusest sai trepp siiski plaaditud) ja see tähendab ühtlasi seda, et võime peale paaripäävst allkorrusel sodi ja tolmu sees redutamist taas kompsudega üles oma vooditesse kolida ja ma võin alustada järjekordse Suure Koristamistööga. Jõudu mulle!

Daytrip

2010-07-26T22:04:00.000+02:00

Nonätsasis - piisab vaid tahtmisest, sädelevast orgunnist ja õnnest ning mu eelmise postituse 2 soovi ongi juba täitund - sain nädalivahel nats puhata ja mängida ning õues on jahe. No õigemini siis - KÜLM! Täna on meil siin 16 kraadi, mis tähendab, et alates reedest on temperatuur kakskend kraadi langend - skeeri!
Igatahes võtsin reedel saba selga, panin veeputli ja hambaharja kotti ning rühkisin läbi raskuste päälinna poole sõbrannat külastama. Õnneks bussis konditsioneer töötas ja eriti ull reis ise polndki (ei, autuga mina ise päälinnas ei sõida, tänan küsimast:). Sealt edasi oli juba full service - sõbranna mees tuli mulle autuga järele ja nende juures kodus ootasid meid parimatest parimad söögid ja joogid. Kustumatu mulje jätsid sõbranna tehtud financier'd. Need olid lihtsalt jumalised - võised, mandlised - just nigut peab! Esimest korda elus sõin ma kõrvitsast tehtud külmsuppi, vat see oli ka superb ja sobis kuuma suveõhtasse imeäste! Kõik see sai alla loputet rohke valge ja roosaga:)) Õhta lõpetuseks vaatasime üht kohalikku komöödjat, mis mul kui titemammal siiani vaatamata ja vedasime end poole öö ajal voodisse. Uni oli sitke ja pikk ja lauba omik tervitas meid mõnusa tuule ja kauaoodatud jaheda õhuga. Isegi nii jahe oli, et esimesed kofid terrassil ära joond, kolisime omikusöögiks ikkagi tuppa tagasi. Üle pika aja tundsin, et on, mida hingata, hää ja kerge oli olla!

Peale pikka omikusööki läksime linna peale laiama - käisime vaatamas/katsetamas üht uut ja lahedat purskkaevu, võtsime vastavatud Starbucksis karamellised kofid ja lonkisime niisama kesklinnas. Mulle tundus, et ma pole säälkandis juba aastaid käind, palju oli muutund. No aastaid on küll kunstiline liialdus, aga kesklinna linnaosa noor linnapea (Budapesti linnaosadel on eraldi linnapead:) on päris palju ruumi jalakäijatele juurde võtnud ja neid uuendusi, jalakäijate tänavaid ma tõesti polnd näind. Shoppasime araabide söögipoes kikerherneid ja maitseaineid ning ühes beenes gurmeepoes ostsin Imiklapsele tema lemmikküpsiseid, kuiva siidrit ja Hellman's majoneesi - seda saab siinkandis aint beentest boodidest. Supermarketites on suures osas kohalikud majoneesid, mis on kohhhutavalt äädikased.
Siis sõime veel ühe maitsva lõuna ja mu daytrip oligi läbi. Premeerisin ennast enne bussi peale minekut veel briti MarieClaire'ga, milles oli üllatavalt palju lugemist seekord ja muusjas - raamatututvustustes oli ka Sofi Oksase Purge'i sisukokkuvõte ära toodud! Niet tagasitee läks pilviselt ja märkamatult. Oi, oli hia ehitussodist ja pissipotist nats eemal olla! Imiklaps sai nautida kvaliteetaega issiga ja issi sai õppida lapse potitamist:))
Eile tegin meestele õhtal preemjaks pannkooke ja kraamisin hoogsalt ülakorruse ära. Kui nüüd keegi allkorrusel ka veel majale koristusvahenditega tiiru peale teeks, siis maleks täitsa rahul. Ja kui keegi triikida armastab, siis võib ka mu poole pöörduda - mul on, mida triikida! Palju!

Martad mu ümber

2010-07-21T13:21:00.000+02:00

Sisustusajakirju pakkides (lubasin unniku ajakirju kohalikule raamatukogule viia) leidsin ühe eelmise aasta Kodin Kuvalehti numbri, milles on intervjuu naisliikumise MARTAD juhiga. Sissejuhatuses kirjutab ajakirjanik, milline on ettekujutus ühest tõelisest martast:

"Mielikuva martasta on vahva. Huivipäinen riuska nainen huuhtoo lakanat avannossa, vaihtaa verhot jouluksi ja valmista puolikkaasta sianruhosta käden käänteessä herkkuaterian suvun yllätysjuhliin. Martta venyttää euron soikeaksi, kääntää aamupäivän aikana puolen hehtaarin kasvimaan lapiolla ja virkkaa kahvitauolla kummipojalle pipon synttärilahjaksi."

Mina ei ole marta. Ma olen martast kaugel. Ma olen mugav ja laisk inimene ja mai oska käsitööd teha (kuigi armastan seda väga!). Elame juba üle kuu aja majas, aga endiselt on enamus asju kastides ja nüüd ei sisalda kastid enam seda, mis nende peale on kirjutet, kuna mõnedki kastid on poolenisti tühjendet ja siis kokku kallatud. Töötoa põrandal on veel 3-4 prügikotitäit asju, mille saatuse üle mai suuda otsustada. Kirun ehitusmehi igal õhtul, kui alumise korruse WCd koristan. Saan meie aiakese higipull otsa ees ja ropud sõnad huulil vaevu niidetud, mingeid kauneid lillekesi minu aknalaudadel ei ilutse. Mul pole aknalaudugi!

Aga meie tänavas elab martasid rohkem kui üks. Ja see frustreerib mind. Naabri-marta kõplab titekõht punnis aiamaad, peseb ülepääva aknaid, puhastab kord kuus kõik vaibad mingi imemasinaga ja teeb üle pääva kolmekäigulise lõuna. Vahepaladena küpsetab ta imemaitsvaid kaneelirulle ja loeb raamatuid laste kasvatamise kohta. Õnneks käsitööd tai tee. See veel puuduks.

Teine naabrinaine sünnitas nädal tagasi uue marta ja eile õhtul niitis ta trimmeriga aiaäärseid... Naabrinaine niitis siis, mitte tema vastsündind marta. Lisaks kasutab too vastsünnitand naabrinaine marlimähkmeid...

Kolmas käib ka siis, kui õues on 38 kraadi, igal õhtul kiirkõnnil ja peab ranget dieeti, et mahtuda oma unistuste pulmakleiti. Mehele ja lapsele kokkab ta seejuures iga pääv uue roa, sest tema tulevane ei pidavat tahtma kaks pääva järjest sama ruga süüa...

Blogimaailmas on martasid jalaga segada. Nad kõik koovad ja heegeldavad, samal ajal podiseb neil pliidil tervislik supp ning nende intelligentsed lapsed mängivad puust mänguasjadega kodu. Lisaks loevad nad tohhutul ulgal raamatuid ning käivad lastega sportimas, muusjumis ja meestega resturaanis ning reisimas. Kirsiks tordi pääl on neil magistri- ja doktorikraadid ning nad on tegijad vabatahtlike organisatsioonides.
Kõige selle kõrval näävad martad ilmselt ka sigahiad välja. Õnneks nad tihti blogidesse enda pilte üles ei riputa:)
Mulle meeldib martade tegemisi lugeda. Ma vist tahaksin ka natuke marta olla, aga mul ei ole mõtet pingutada - martandus peab soontes voolama, mai usu, et nii kõrget kunsti kuskil õppida saab.

Mitte kunagi pole martasid mu ümber nii palju olnd. See tekitab stressi. Ma ju tahaksin ka enda heegeldatud linikule värskelt nopitud aasalilledega vaasi kõrvale värskelt küpsetet saiad asetada. A mul pole ei linikut, aasalilli ega isegi mitte vaase. Sünnipäävalilled olid mul siidri - ja veinipudelites.

Mai taha isegi marta olla. Ma tahaks lihtsalt, et mu kodu oleks korras ja asjadel oleks oma koht. Ma tahaks, et Imiklaps ei taoks riiulist leitud küüneviiliga parketi sisse täkkeid ja ei joonistaks värskelt värvitud seinale (jällegi kuskilt leitud pliiatsiga!) tähekesi. Ma tahaks, et kõik mu vaba aeg päävas ei kuluks kraamimisele, asjade ühest kohast teise tõstmisele või nendele koha otsimisele. Ma tahaks ka vahepeal puhata ja mängida.
Ja ma tahaks, et õues oleks õige pisut jahedam. No nt alla 30 kraadi.
Tahtmine on taevaasi. Lähen korjan lapse mänguasjad kokku ja panen pesu masinasse.

Rohkem nagu iseendale...

2010-07-14T13:31:00.001+02:00

...panen siia kirja, et meie Imiklaps on juba kolmat pääva 90 protsenti oma hädadest teind potti või õues põõsasse. Püksi on tulnd vaid mõni sorts.
Peale nädalate(kuude?)pikkust pükste ja põrandate pesemist on see uskumatult suur asi. Ja kergendus. Et ju siis see jutt miskisest 'klikist' on õige ja meil käis 'klikk' siis nüüd külas ära ilmselt. Mai räägi siinkohal mähkmevabast lapsest, sellest on asi veel kaugel. Uned ja autosõidud teeb laps ikka mähkmega, agano see, et pea iga kord last potile pannes on seal ka midagi sees, see teeb meele rõemsaks küll:) Z. naeris eila õhtal, kui ma sajakahekümnendat korda ütsin, kui rõemus mina olen, et mis ma veel siis teen, kui laps ülikooli sisse saab või selle suisa lõpetab:)) No eks ma olen siis ka ilmselt rõemus:)

Mai ole Imiklapse arenguetappidest ja edusammudest või tagasilöökidest siin palju kirjutand jai plaani seda ka edaspidi teha, a see inf on küll selline, mida irrmsasti jagada tahtsin:)) Niet ärge te nüid pahandage või suud krimpsutage, et siia nats mähkme(vaba!) juttu sai.

Muidu elame me kuumuse ja lumesaju tähe all. Kuuma Laine on täiega kohal, omseks-üleomseks lubatasse suisa 37-38 kraadi. Ööd ülakorruse magamistubades akkavad vaikselt aina palavamaks muutuma. Omikul on elamine hea ja jahe, aga juba 10 ajal on leitsak. Aga lumesadu? Küsite te:)) Jah, lumesadu on meil kah. Nimelt tehakse maja soojustust ja need valged penoplastilaadsed (võimisiganes) plaadid, millega maja üle tõmmati, nende lõikamisest, lihvimisest ja ilmselt ka pelgast tõstmisest ja liigutamisest on terve maja väikseid valgeid lumehelbeid täis, igal õhtul pühin neid terve uniku mõlemalt korruselt kokku:S Võehh, ma ütlen...
A nüid (paljaste ülakehadega:) poikad juba krofivad. Eile algas küll pääv nii, et kui Imiklapse toas rulood eest ära tõmbasin, vaatasin tellingute peal kükkiva poikaga tõtt. Pealelõunal, kui nats triikisin, passis terrassiuksest mingi onkel sisse ja õhtal, kui peale muruniitmist magamistoas bikiini ülaosa akkasin lahti haakima, sain viimasel minutil aru, et seda on mõistlikum vannitoas teha, sest mingi kuti jalad olid magamistoa akna taga:S Tänu sellele puurimisele, lõikamisele, lihvimisele ja kopsimisele teeb Imiklaps oma lõunaune selles toas, kus kõige vähem segavaid hääli on kuulda ja seetõttu on tal need asjad nüid nats segamini. Kui päävauni on meie voodis magatud, siis tahaks ta muidugi ka õhtal sinna minna ja sellest tuleb tavaliselt igavene kisa ja kaklus. Kui omikul kuulen, et ehitajapoisid Imiklapse akna taga ennast sisse seavad, siis toon lapse meie voodisse ja saame seal veel heal juhul pool tunnikest põõnata. Niet paras segadus nende unedega. Ja ega ma enne ilmade paranemist (meaning: jahenemist:) ja fassaaditööde lõppemist ei saagi ilmselt lapselt nõuda, et ta selles segaduses kukupailt uinuks ja segamatult magaks.

Üldiselt lähevad palavad päävad tiksumise tähe all, midagi suurt ette ei võta ja ootame aga õhtut, et ilm inimlikumaks läheks. Ei laps ega ma ise eriti süüa ei taha. Seega elatume pääval arbuusist ja õhtuti teen siis miskit söögisemat süüa, aga pliidi juures küll eriti seista ei taha praegast:S Pealelõunal käime tavaliselt väikesel suplusel naabrite juures, kes endale iljuti miskise suurematsorti kile/kummibasseini ankisid. Suurust on sel nii, et nats alla ja nats üle kaheaastastel ulatuvad jalad kenasti põhja ja peanupp jääb välja ja emmed saavad istudes mõnusasti kogu keha jahedaks. Võimisjahedaks - eile oli basseinivee temperatuur tõusnud juba 33 kraadini:S Lastel on lõbu laialt ja me tunneme ennast ka üsna inimlikult. Täna lubasin kaasa võtta putli külma siidrit, sest tuli jutuks, et naabermammad sellist jooki ei tunne. Ma siis tutvustan neile:)) Ega siidrit siinmail eriti saada pole. Päälinnas ühes prantsuse juustupoes on hingehinna eest Eestiski saadaolevat Ecussoni ja üks prantsuse supermarketikett müüb täitsa normaalse hinnaga oma siidrit, aga seda pole alati saada ja meie lähilinnas seda poodi polegi. Niet viimati päälinnas käies ostsime igaks juhuks kuuese kasti:))
Oehh. Töötuba akkab kuumenema. Niet lahkun parematele jahimaadele.

Pidu meie tänavas

2010-06-28T13:45:00.001+02:00

Internet jõudis eelmisel nädalil meile järele, niet omame taas ühendust välisilmaga. Ja Z. suureks meeleheaks nääb telkust jalgpalli nüid täitsa selgelt, mitte läbi sahiseva uduloori nigut enne toa-antenniga (mai teandki, et meil siuke asi majapidamises olemas on:)
Rikun nüid natuke traditsioone ja selle asemel, et lapse lõunaune ajal mõni kast või kott tühjendada, kirjutan teile parem, mis meil siin vahepeal juhtund on.

Jaani käisime tähistamas saatkonnas aiapeol, kus paljude meelerõemuks musitseerisid seekord saadiku suured lemmikud Saatpalu ja Rebane. Põhiosa peost jooksin ma Imiklapse ja Saadiklapse sabas mööda treppe (treppe oli palju...:S), aga esines ka mõni tshillim hetk, kui istusime lapsega trepil, sõime mascarponekreemi värskete maasikatega ja mina ümisesin Saatpaluga Shveitsi-lugu kaasa. Vaatamata sellele, et eelnevail päävadel oli sajaga sadand ja nõme ilm olnd, tervitas jaaniõhtu meid maheda päiksepaiste, sooja õhu ja sääskedega. Saatkonna vastuvõtule omase kõrvalnähuna pidin demonstreerima Imiklast paarile endisele onuprofessur-kolleegile, kes last oma valeammastega irmutasid, a muidu oli tore - nägi ka asjalikke tuttavaid ja sai nats lobajuttu ajada. Z. ajas vastavalt meestega sõja- ja jalkajuttu:) Üleüldse oli lahe, et jalgpallijuttu võis sel õhtul pea igas keeles kuulda, mina identifitseerisin soome-, ungari-, eesti- ja inglisekeelse jalkajutu:) Lõppeks olime rahul. Imiklaps kustus praktselt kohe peale auto käivitamist ning magas kodus oma voodis kenaste edasi.

Aga palju-palju uvitavam eeee... pidu(!?!) oli meie oma tänavas lauba õhtal. Nimelt on meie suhteliselt uues tänavas paariaastane traditsioon millalgi suvel üks ühine sööma- ja joomapidu korraldada. Eelmisel aastal kutsuti meid kui tulevasi elanikke samuti peole, a me olime siis Eestis. Sel aastal polnd meil enam põgenada kuhugi. Tädi orgunnija (kes on tegelt must vbla aint paar aastat vanem, ano nääb ikka täitsa tädi välja:) tõi juba mitu nädalit tagasi meile kutse ja lubasime Uute Tegijatena kohal olla.
Küpsetasin unniku kaerahelbeküpsiseid (mis mu suureks rõemuks muusjas viimse tükini ära söödi!), panime Viru Valge (aitäh, Kroonijuveel!) ja ühe roosa külma ja ootasime õhtut. Rafast oli algul hõredalt, a iljem võis meid olla kuskil 25 ringis. Suuremad lapsed mängisid ärksamate isadega jalgpalli, väiksemad kiskusid üksteiselt autosid ja mootorrattaid ära ja rallisid mu suureks ämminguks üsna iseseisvalt ringi. Z. käis VV-putliga ringi ja irmutas mehi, me libistasime naestega roosat. Mingi aeg tehti tuli üles ja igaüks võttis oma korvikesest (apsull kõik pered saabusid kauni korvikesega, va meie muidugist:) singid/vorstid ja muu lõkkel küpsetatava kraami välja. Söödi-joodi (rõhuga sel viimasel tegevusel) ikka mehiselt ja esimese ohvri viis abikaasa üsna kiirelt koju. Õnneks oli too abikaasa selline Tõllu naese Pireti tüüpi isend, niet mingeid raskusi talle oma mehe kojuvedamine ei valmistand. Täheldasin meie naabrimehe kääs kõiki erinevaid alkohoolsete jookide sorte ning natukse aja pärst tõusis temagi ning lahkus (iseseisvalt!) kodu poole. Iljem leidis naine ta lapse mängumajakesest magamas:S Teisedki mehed olid üsna lõbusas meeleolus, taoti palli ja kiideldi, kes mitu Eesti viina napsu on teind... Me ikka aeg-ajalt vaatsime Z.ga teineteisele tähenduslikult otsa ja muigasime:) Naesed tahtsid kangesti minuga tuttavaks saada, kes tuli küsima, kas on ikka hia mõte laps 3-aastaselt inglise keele rühma panna (ma kuulsin, et sa oled keele-inimene...:) ja kes tahtis teada, kas ma räägin lapsega ainult SOOME keelt... No ma siis ütsin, mis ma arvan jaet soomet ma taga ei räägi, ikka eestit. Üldiselt võib tõdeda, et inimesed on meil siin täitsa noh... toredad ju tegelt:) Nats teistmoodi kui meie, a silmnähtavalt heatahtlised ja abivalmid. Üks vanem abielupaar oli kaasa toond enda tehtud vorsti, mis (tsiteerides klassikuid:) viis jalad ikka täiega suust. Onkel üts, et pmõtselt saab vorsti talvel nende kääst ka tellida, panime talle siis südamele, et ta meid ei unustaks:) Naesed olid ungarlstele omaselt küpsetand oopis beenemaid kooke kui minu kaerahelbekäntsakad, ma ei lasknud endale ka kaks korda öölda, kui miskit kihilist imeasja pakuti. Maitsesin pea kõik läbi. Lapsed olid ka toredad, suuremad vaatasid väiksemate järele ja me ei pidand kogu aeg seljataguseid silmi pingutama. Z. sai asjalikku ehitusinfi - kust tellida killustikku, kust mulda ja kes on küla parim puusepp. Ilmnes, et erinevalt meist on paljud oma majakesed suures osas oma (pere) jõududega püsti ajand. See ilmutas meis muidugi ämmingut ja imetlust.
Lihtsalt see värk, et naabrid on ju ikkagi naabrid, nad ei peagi su suurimad sõbrad olema (mis ei välista muidugi ilisemat sõpruse väljakujunemist:) ja nende seltsis me ennast ikkagi nii vabalt ei tundnud kui mõni eelpool toodud näite-eksemplaridest:) Tore on, kui su ümber elavad enamvähem samasse vanuseklassi kuuluvad rahumeelsed inimesed, a sõprus ja heanaaberlus on ikka kaks eri asja. Seega lahterdasime end padukooma joond naabrimeeste tegevuse Z.-ga siiski no-no-listi ja uinusime vist mõlemad teadmisega, et elame naabrite koha pealt ühes üsna turvalises harju keskmises külakeses.

Lähen nüid söön selle veerand arbuusi ära, mis eilsest järgi jäi, muidu peab seda veel Imiklapsega jagama, kui ta juhtub varem ärkama:)

Internetita Uues Kodus

2010-06-20T14:53:00.001+02:00

Nagu näha juuresolevalt karikatuurilt, pole internet meile külakesse veel järele jõund. Lubati selleks nädaliks, a eisaaand ikka veel... Järgmine tärmin on kolmaba. Eks nääme.
Olen praegast naabrite terrassil, et oma emaile vaadata, IKEA kodukal seigelda ja nats plogimaailmas rännata. Üle nädala aja pole netti saand ja kui välja arvata väiksed süümepiinad tööasjade pärast, siis erilisi võõrutusnähte pole veel tulnd:)
Oleme siis veits üle nädali Uues Kodus olnd, a enamus asju on endiselt kastides v suurtes prügikottides. Ööh. Igal õhtul peale tööd on Z. mõne mööblitüki kokku kruvind - nüüd on meil nt juba kirjutuslaud, riiul magamistoas ning Imiklapsel ka oma voodi ja kummut. Laps on viimased 4 ööd magand ÜKSI OMA TOAS OMA VOODIS! Ühel ööl oli õues purgaa ja välk ja mürin, siis pidin ta arusaadavatel põhjustel meie juurde tooma, a muidu magab üksi. Igal ööl on seni old 1-2 väikest kiunu, a kui ma kiirelt reageerin, siis neist miskit suuremat jama ei tule ja peale väikest rahustamist võin oma tuppa tagasi minna. Ainuke suurem probleem on magama JÄÄMINE, Imiklaps ei taha üldse üksi oma tuppa jääda ja see on paras pein. A ehk on see ka ikka alguse asi ja ta tuletab üksi uinumise taas meelde. Anname talle veel aega.
Niet tsutsufrei! Ehk järgmisel nädalal side välismaailmaga taastub.

Viimase öö õigus:)

2010-06-09T22:02:00.000+02:00

Istun praegast meie koli/töötoas, mis ei näägi tegelt änam nii kolikamber välja, sest ulk asju on juba ära viidud. Peale laua, tooli ja paari kasti suurt midagi polegi. Elutoas on vaid lahtikäiv diivan, kus me täna magame, Imiklapsele reisivoodi ning söögitoas söögilaud ja toolid. Täna on meie viimane öö siin üürikorteris, omme magame juba Oma Uues Kodus.
Eile akkas majas kraanidest sooja vett voolama, täna paigaldati kööki kraanikauss, pliidiplaat, pesumasin ja ahi. Niet pole enam nagu midagi, millepärast majja sisse ei saaks kolida:)
Omme viiakse ära need viimased asjad, mis siia veel jäänd ja ülejäänu, mis veel köögikappidesse ja sisseehitatud seinakappi jääb, selle saame juba oma autoga ise ära viidud hiljem.
Kolijadmehed ähkisid, et küll oleme ikka pääva valind kolimiseks - auto kraadiklaas näitas mul 36 kraadi, kui kolimisauto ees külakese poole vurasime:)
Kohe lülitan arvuti välja ja akkan kirjutuslauda kokku pakkima, siis tühjendan söögilaua ja võin ka magama minna. Eile pakkisin pea poole1ni öösel, täna saab ehk kiiremini.
Niet armsad lugejad - kohtume siis, kui internett meile külakesse järgi tuleb (seda lubati järgmiseks nädaliks, a mai ole nii optimist:) Ühe trui lugejaga kohtun juba laubal, eks me siis joome teie terviseks ka Kroonijuveeliga klaasi külma valget (või roosat:)
Tsutsufrei!

Lõpp paistab!

2010-06-05T22:06:00.000+02:00

Pealkirja kirja pannud, tundus mulle see siiski veidi kiirustav, sest see, et me majja sisse kolime järgmisel nädalal, ei tähenda ju tegelt ehitamise, sodi, koristamise, puuri undamise ja mööbli- ning lambiotsingute lõppu... Ütleme siis nii, et korterielu lõpp paistab:))

Vannitoad on siiani ainsad VALMIS toad, pissil saab käia ja käsi pesta. Ja tolmust halle juukseid saab ka peeglist vaadata. Järjest rohkem akkab mulle tunduma, et värvide sassiminek (alumine vannar tuli rohelise-valgega, ülemine oranzhi-valgega, oleks pidand olema vastupidi:) oli üks mõnus apsakas. Kui nüüd teisibal sooja vett ka akkab kraanidest voolama, siis kolmap-neljap kolime. Teisel korrusel on tubades ka parkett maas, alumise korruse kaks tuba saavad omme-üleomme põrmandud. Köök on kohal, ilma massinateta. Mulle täitsa meeldib (tuletan teile meelde, et lõplikke köögijooniseid ja -plaane tegid Z. ja köögifirmamees kahekesi siis, kui meie Imiklapsega Eestis olime:), alumised kapid on tumedamad, kui ma ootasin, nendega alles arjun. Köögitehnika saabub esmasbal. Kraanikauss ja tehnika integreeritasse neljabal. Peale pikkapikka netis tuulamist, vaagimist, mõtlemist, poodides jõlkumist ja rahakotti vaatamist valisime pliidi ja ahju BOSCHi omad ja pesumasin on Electrolux. Pean ütlema, et ma olen nõudepesumasina kasutamisel alles nii neitsi (mul on nõudepesumasin old viimased poolteist aastat aint), et mul ei ole sellele massinale veel suuri nõudmisi. Loodan, et mul midagi kahesilmavahele ei jäänd nüüd. Külmkappi me esialgu uut ei osta, oiame pöialt, et see, mis siin korterinurgas on poolteist aastat seisnud, töötab veel. Kui ma oma kööki vaatan, siis ainuke irm on see, et asjad ei mahu ära ja tööpinda on vähe. A ise me otsustasime söögilaua köögipoolele panna ja elutuba veits avaramaks jätta, seega tuli L-kujulise köögi asemel köök aint ühte seina. Saffer on ka, niet ehk ikka mahume ära.
Oleme kodust juba päris palju asju majja ära vedand ja alumise korruse WC-vannarile ostsime ehituspoest möödaminnes ka ruloo ette, muidu poleks saand seal pissil käia:) St oleks kindlasti saand ja eks me algul käisime ka, a võimalus, et tänavalt mõni inimene potilkükkimist näeb, oleks päris suur:)
Üks suur valukoht on lambid. Selle lahendasime hetkel nii, et ostsime 14 (kuimaieksi) pirnipesa, mis ripuvad nüid laest ja seinast alla ja pirnid on sisse keeratud. Vannitubades on silmapaistmatud vee- ja aurukindlad valgustid olemas ning safrisse, garderoobi ja majapidamisruumi ostsime ka üsna suvalised lambid ära. A elutuppa tahaksin ma vbla miskit Eesti disaini, vaatasin nt Tarmo Luisu asju, a enne ostmist tahaks ikka näppida ja valgust ka näha. Samas - kui me sel suvel autoga Eestisse ei tule, siis pole mõtet ju keelt limpsata nende Luisu lampide peale... Siis peab lihtsalt pühendunumalt kohaliku valikuga tutvuma ja vbla ka IKEA poole kiikama.

Mööbliauto tuleb neljabal. Selleks päävaks peame siis kõik liigutatava mööbli kraamist tühjaks tegema. Praegusel hetkel ei ole ma kappidest veel eriti midagi ära pakkind. A kõik poolteist aastat kastides seisnud kraam on pmõtselt juba majas. Raamatud, osad nõud, tööpaprid, DVDd ja CDd ja Z. sodikastid (nende all pean ma silmas kaste, milles ta oiab igast jama alates tinasõduritest ja mängutankidest kuni vanade vene keele õpikute ja walkmanideni välja, brrrr..).
Tegelt polnd meil ju plaanis vanu kolediivaneid majja viiagi, mõtlesime, et paneme lehte kuulutuse, et ära anda...:) A kuna meile saabuvad juba reedel künalised, siis poleks neil ilma kolediivaniteta kuskil magada:)) Ja meil pole järgmisel nädalal enam aega sohvamaailma saladustesse siseneda, niet vanad tulevad kaasa. Ma loodan, et neist ei saa igavesi ajutisi asju...:S Ja esilagu puudub meil igasugune tavaline riidesäilitamismööbel - kummutid-kapid. No garderoobituba on, aga selles pole ka veel riiuleid-torusid jne. Niet akkame elama kastides. Õnneks veel eelmises kodulinnas ostetud lihtsad riidekapid on täitsa normaalsed ja tulevad meiega kaasa, niet neljabal saab asju vähemalt kuhugi riputada jälle.

Ja tööd on veel maja juures küll ja küll - trepp on viimistlemata, aknaraamid ja uksed vaja uuesti lihvida ja peitsida, aknalauad tellida ja paigaldada, kaitsekihiga katta ja peitsida katusealused liistud, lasta teha trepp välisukse ette (praegast saab majja kas mööda kõikuvat puusillakest või astudes ühe hea poolemeetrise sammu trepi kõige ülemisele, ainsale olemasolevale astmele:) jnejnejnejne. Sellest mai räägigi, et sügisel tuleb siis veel üks suur ja kole töö - väliseinade soojustus, krohv ja värv. Niet tegemist on paljupaljupalju. A see kõik saab ju nüüd oluliselt lihtsam olema, sest me ei pea enam linna ja külakese vahel edasitagasi sõitma ja igal õhtul hiljemalt 8ks tööd lõpetama, et väsind ja tüdind laps autosse panna ja kodu poole sõita. Niet ma usun, et stressi saab vähem olema, sest suurem jama on ju ikkagi seljataga:)
Ja teile, kes te siiapoole plaanite tulla: järgmiseks nädalivaheks lubab imelist 30kraadist suveilma, tulge juba!

SATC2

2010-05-27T21:50:00.001+02:00

Mai tahtnudki tegelt midagi muud (tähtsat, jee rait:) öölda, kuiet tegime eile sõbrannaga maailma kõige ebasobivamat titemammapogrommi. Nimelt on tänane, ehk siis 27. mai kuulutatud meil siin Sex and the City teise muuvi esilinastusepäävaks. A üle riigi tehti kinudes sellist nalja, et näidati muuvit öösel algusega 00.01. Niet me käisime eile öösel siis kinupilti vaatamas. Esimene raske etapp oli südaööni üleval püsida, kuskil peale 11 oli totaalne nullpunkt, aga külm prantsuse siider, kange koff ja minu tehtud minipavlovad (mis nägid jubenunnud välja, unustasin kahjuks pilti teha) aitasid meil sellest üle saada, niet marssisime jahedas öös kinuplaasa poole ja avastasime imestusega, et öiseid Sex and the City fänne oli päris palju. Ühtlasi tundus meile, et me olime ühed vanemad kinokülastajad... Khmm-khmm:)
Niet ma olen ta siis nüid ära näind, selle teise osa. Einoh - täitsa vaadatav vilm oli - oli nalja, samastumistunnet ja andis nii mõnelgi õhku visatud teemal ka mõtlemis- ja jutuainet. A ikkagi meeldis mulle esimene osa rohkem - see oli vilm naistevahelisest sõprusest, sootruudusest. Teine osa oli teistele osadele tüüpiliselt nõrgem - nats venitatud, nats pingutatud ja noh - olgem ausad - osatäitjad olid jälle paar head aastat vanemaks jäänd. Mis on ju iseenesest täitsa loogiline:))
Janoh, sellest ma üldse ei räägigi, et selle muuvi kõige suurem viga oli dubleering kohalikku keelde... Niet kunagi tahaks ikka originaalkeelset varjanti kah näha.
Selle tulemusena olen ma täna terve pääva ringi käind nigut kõikide zombiede ema ja kohe lähen panengi pitsaama selga ja liitun meestega magamistoas.
Enne veel kilkan teie ees, et meil on majas juba vann ja dushinurk ja WCpotid paigaldatud, järgnevad kraanikausid ja radiaatorid. Siis veel nats elektriasjandust, siis parkett, köök ja siis juba kolimegi! Jehhuu!

Ving ja hala ja Eestijuttu kah

2010-05-18T13:00:00.000+02:00

Kõik teie seal Eestis (ja Soomes ja kusiganes kohas, kus on soe ja päike paistab) - olge õnnelikud ja nautige, sest suvesoojus võib nigut niuhti kääst libiseda ja asenduda lõputu vihmasaju, tormituule ja veeuputusega. Meil siin läks nii. Neljandat pääva järjest sajab. Lõpmata. Tuul murrab puid ja põõsaid, peksab maha toored murelid ja kirsid ja sunnib vihma horisontaalselt otse meie väljaspoolt veel kaitsmata majja sadama... Värvijadmehed elistasid eile omikul, et üks sein on praktselt läbi vettind, kuna tuul on vihma kenasti seina sisse suunand ja akende alt on samuti hulk vett majja imbund. Seega jäävad värvimistööd esialgu lõpetamata, enne nad uuesti asja kallale ei saa asuda, kui sein uuesti läbi tuuldund ja kuivand. Aga terveks selleks nädalaks lubatasse samasugust vihma ja jahedust vürtsitatud väikeste purgaadega.
Imiklapsega pole me ka kolm pääva õue saand, laps on juba närviline ja kasutab oma vastomandatud verbaalseid oskusi, et veenda mind õue minema: Uue-uue! No kus me siis lähme 'uue', kui tuul meid kohe pikali lennutaks! Uudistes on üks ja ainus teema - üleujutused, inimeste evakueerimine ja ilmateade ning ikka veel postil olev 'vana' peaminister sai au kuulutada mõnedes piirkondades välja eriolukord. Vat see on suvi...:S
Positiivne on asja juures see, et Imiklapsele sandaalide ostmise võib edasi lükata ja ise ei pea ka akkama oma jalakesi suvekingades villi ajama. Võib rahumeeli kummariga edasi trallida:)

A ma tahtsin teile ju ka meie Eesti-reisust kirjutada.
No tore oli:) A see pole ilmselt teile uudiseks.
Seekord jäi kuidagi algusest peale niiviisi, et Imiklaps magas mu emaga ühes toas ja mina sain üle pooleteist aasta harrastada sellist luksust nagu õhtul voodis lugemine! Oh, see oli õnnis! Lisaks arvukatele naiste-, pere- ja sisustusajakirjadele lugesin läbi ka mõned raamatud: Minu sarjast Moldova ja Nepaali, Leelo Tungla Seltsimees lapse teise osa (Samet ja Saepuru vist oli pealkirjaks) ja paar soomekeelset krimkat, mis olid juba ammu ostetud, aga siiani niisama riiulis leband. Mai ütle, et see just väga intellektuaalne saak oleks, aga siiski - vähemalt ma LUGESIN! Nepaali raamatu ostsin tegelt aint sellepärast, et kirjutajaks on väga hia sõber. Osaliselt olen ma ju neid jutte ja seiklusi ju kuulnud, aga oimetuks tegi ka Kaia väga sorav ja lendlik kirjutamisoskus. Which reminds me - tegelt lugesin ma veel ühe raamatu läbi. Kaia käest kingiks saadud Leivaraamatu kah! Ja leiba tegime ka emaga esimest korda. Esimese korra kohta täitsa ästi tuli välja mu meelest. Aga TITETOIDUPURKI maskeeritud juuretise unustasin ma loomulikult maha:)) Õnneks on ema juba kaks korda leiba teind ja oiab mu juuretist ilusti elus, niet suvel toome ta siis ära sealt. Juuretise. Mitte ema:)
Selles osas oli Kaial muidugist täiesti õigus, et hirm leivategemise ees on reeglina suurem kui asi väärt on. Tegelt polnd seal ju miskit erilist ega rasket ega müstilist. Niet kui juuretise kunagi siia saan, kavatsen kindlasti akata leiba tegema.

Misveel. No sõpru/sugulasi nägin ja sõprade/sugulaste lapsi ja teatrit nägin ja sõin kamabatooni ja kasekest ja leivamaitselist kohukest, pelmeene ja ema tehtud kooke ja käisin Anni Arro Komeedis söömas (nomaitea, haip on ikka vägev, koht ise ju selline - harju keskmine oleks vast liiga karm, aganoh - mitte millegagi ei üllatand ka) ja puhkasin ka. Puhkasin söögitegemisest ja majapidamisest ja lasin ilma süümekateta Imiklapsel aega vanaema seltsis veeta. Lahe oli vaadata, kuidas Imiklaps ja venna poiss (kes on 4 kuud noorem) juba natuke koos mängida oskasid ja täiesti vabalt kommunikeerusid - armas! Kahju, et nad nii arva teineteist näävad, mina omal ajal praktselt kasvasin koos täditütardega.
Nagu alati, ei jõudnud ma ka sel korral kohtuda kõigiga, kellega oleks tahtnud ja käia igal pool, kus oleks tahtnud ja teha kõike, mida oleks tahtnud. Tahtmine on ju teadupärast taevaasi:)
Suvel on ehk nats rohkem aega. Või siis ka mitte. Kõik oleneb sellest, millal me suvel üldse Eestisse saame. Ja see omakorda oleneb sellest, kuidas majaehituse lõpufaas kulgeb. Loodetavasti selliseid vastikuid tagasilööke (no see vesi ja purgaaaa...) enam ei tule ja kõik kulgeb plaanipärses rütmis. Lootke koos meiega!

Ärevus:)

2010-05-13T21:52:00.001+02:00

Hissand-hissand, maisaa ju nüid magama minna, sest vend ja ta naene läksid aiglasse mind jälle tädiks tegema. Hissand-hissand, mismanüid teen siis? Lugedai saa ju siukses seisundis, telekast on kahjuks missivalimised ja muu selline kahtlane kraam...
Oimaolen erutet.
Panin telefuuni laadima.
Misveel? Klaasike midagi kangemat?
Siuke tunne nigut ise sünnitaks:)

Edit: Pool tundi pääle südaööd sündiski üks pisike (võimisnüüd nii pisike, neljakilone purikas:) poiss, kellele ma püüan siit kaugelt ka ikka eaks tädiks olla. Sain poole öö ajal värskete vanembatega ka otseühenduse ja tormilistest sündmuste käigust täpsema ülevaate.
Oi, see kaugel elamine ajab sellistel puhkudel arja punaseks... Me saame värsket ilmakodanikku eal juhul suve lõpupoole alles plutitada:S Palju õnne meile sellegipoolest!

Suvi?!?

2010-05-13T13:49:00.001+02:00

Omikul plastikputleid selleks ettenähtud kasti viies tundsin miskit magusat, tuttavat ja turvalist lõhna. Aju tegeles lõhna kaardistamisega ja esimesena meenusid pildid Klooga pioneerilaagrist, siis rand ja siis peasüüdlane ise - kibuvits! Õitseb nigut segane seal prügikastide juures, lihtsalt jumalik! Niet täitsa suvi ikka.

Ühtlasi olime ennelõunaselt mänguväljakutiirult tagasi tulles tunnistajaks kohalikule arusaamale töötegemisest: üleskaevatud ja niruksnäruks laamendatud tee asemel olevas augus oli 7 (loe: SEITSE!) meest ja ainult üks neist sukerdas miskit väikse labidaga taguda. Ülejäänd kuus vaatasid punnis kõhuga pealt, kuidas tööd peab tegema. Või õpetasid seda pusserdajat, see oleks igatahes marjaks ära kulund. Meie silmapiirile jõudmine tõi nende raskesse tööpääva veidi elevust - nooremad vilistasid mulle (olin, nagu alati, siivsalt teksade ja Tsärgiga emaks maskeerund:) ja vanemad plutitasid Imiklast. Isegi labidamees jättis hetkeks oma raske töö. Ilmselt pole nad kunagi kuulnd klassikalist lauset, et meil lobisemise eest palka ei maksta...

Raport

2010-05-06T14:04:00.000+02:00

Otse loomulikult kirjutan ma teile meie Eesti-tretist kah, a kõigepealt pean õiskama, mis meil siin kõik vahepeal juhtund on:)

* majal on kõik seinad seestpoolt krofitud, sel nädalal akkab värvimine
* mõlemad vannitoad, köögi, safri ja majapidamisruumi põrmandud on plaaditud (seejuures ei akka ma teile rääkima sellest, et alumise ja ülemise korruse vannitoa plaadid läksid vahetusse ja alumise vannari plaatija sai Z seletustest nats teisiti aru kui oleks pidand. Selles mõttes oleks ilmselt ea olnd, kui plaatija oleks old miski üks kutt, mitte erinevad tüübid, kes sealt firmast parasjagu saadeti...)
* loodus lokkab, sirel (ja igast muu kahtlane kraam:) lõhnab ja mina aevastan pmtselt sellest hetkest peale kui lennujaamast välja astusin
* turul on põhiliseks kaubaartikliks igast taimed - tomatid-kurgid-lilled jne ning kohaliku tomati ja kurgi hind on läind palju sõbralikumaks
* õues möllavad mõnusad kevadised purgaad vaheldumisi päikesepaiste ja helge kevadilmaga
* ja last but not least - ma sain turult rabarbereid!!! Urraaa! Lähen nüüd kohe kisselli tegema!

Jänks käis külas

2010-04-05T21:19:00.006+02:00

Veetsin eelmisel nädalil ühel õhtul tunnikese lähimas raamatupoes ja ostsin muuhulgas ka raamatu, mida me mõlemad Z-ga juba pikka aega oleme tahtnud lugeda.
Edasi läks asi nii, et pea kõik õhtud veetsin lugedes, sest üle pika aja oli tegemist raamatuga, mille pea igale lausele oleks tahtnud oma allkirja anda ja pea iga lause pani kas oogsalt noogutama, naeru pugistama või imetlema, kuidas keegi on midagi nii lihtsat nii õigetesse sõnadesse valanud.
Raamatu autor on poola-ungari päritolu (aja)kirjanik Krzysztof Varga, kes on nimetet teose (originaalis Gulasz z turula, minu lahjas tõlkes Turuliguljash (turul on ungarlaste mütoloogias lendlev suur kotkataoline lind) kirjutanud tegelikult poolakatele, et tutvustada Ungarit ja ungarlasi veidi teisest, osaliselt isiklikust vaatenurgast. Nüüd on raamat ka ungari keelde tõlgitud ja ma pean ütlema, et tegemist on äärmiselt hästi Ungarit, siinseid inimesi, nende komplekse ja mentaliteeti tabava teosega. Ilmselt annab talle suure eelise nö autsaideri roll - oma teadliku elu on kirjanik tegelt ju Poolas elanud ja siin lapsepõlves vaid külas käinud. Hiljem, täiskasvanuna on ta siin samuti elanud ning siis tuligi mõte kirjutada selline pooleldi esseelaadne raamat Ungarist. Arutasime Z-ga, et ilmselt leiabki raamatus kõige rohkem äratundmisrõõmu siin elav välismaalane (kes peab samas tundma gastronoomilis-kultuurpoliitilist tausta:) või ehk ka mujale rännand (ja võib-olla ka ringiga koju tagasi tulnd) ungarlane. Keskmine ungarlane võib minu meelest mõne asja peale sügavalt solvuda ja paljudele faktidele vastu vaielda. Samas - kriitikud on teost taevani kiitnud ning müügiarvude statistika näitab, et ka provokatiivne ungarikeelne pealkiri (Turulpörkölt) on ennast ära tasund:) Mõtlesin lugedes, et kas eestlastele pakuks selline raamat huvi. Võiks pakkuda. Peale mõnda hädist ungari koka- ja reisiraamatut võiks ju ka midagi TÕELIST teada saada selle maa kohta:)
Ja nüüd teen ma midagi sellist, mis pole ilmselgelt lubatud. Raamatus oli ka paar lauset ungarlaste sugulasrafaste eestlaste ja soomlaste kohta. Need paar lauset panengi teile siia oma konarlikus tõlkes lugemiseks:

Ungarlaste lähimad sugulased - soomlased ja eestlased - on kaugel. Seal on teine kultuur - külm põhjamaa, jäised talved, majanduslik heaolu. Viimati kohtusid need sugulased rohkem kui tuhat aastat tagasi ning vaevalt, et nad enam ühiseid jututeemasid leiaks. Keel ei ole enam sama, samad ei ole ka jumalad. Ainsad ühised tegurid on enesetapud ja liigne alkoholitarbimine.

Vat nii näeb keskidaeurooplane meid seal Eestis...

Ohh, ma võiks sellest raamatust siin veel tükk aega vadrata, nii hia oli. Ja aus. Kohati valusalt aus.

Natuke muud maisemat juttu ka.
Nimelt nägin ühes kokkamis-saates kokkajatädil (kes on umbes nigut kohalik Nigella vms:) imekuuli taignarulli ja igast muid vingeid köögividinaid, mille musta-oranzhi värvikombinatsioon reetis, et tegemist võiks olla Fiskarsi toodetega. Samal õhtul istus Sherlock arvuti taha ning leidis Fiskarsi vidinad netist üles. Siis akkas Sherlock uurima, et kus meie kodulinnas neid vidinaid saada võiks. Helistasin maaletoojale ja nad otsisid mulle nende 2 poe nimed üles, kus meil siin Fiskars esindet. Siis küsisin Z kääst, kas jänkudele võib ka tellimusi esitada nigut jõuluvanale (või Jeesuslapsele nagu siinmail kombeks)? Ta vaatas mind nats kahtlustava näoga, a ütles siis, et lasku ma tulla:) Tirisin ta siis arvuti juurde ja näitasin UFOtaignarulli ja silikoonpintslit ning ütsin, et jänku võiks need mulle tuua, siis tuleksid koogid veel palju maitsvamad:)

Jänku tõi need mulle! Jano tõesti - see taignarull, see on supermõnus! Hollandi õunakoogi taigen, mis mul tavaliselt alati rulli külge kinni jäi, sai imeliselt ühtlane ja sile, mõnuuus! Silikoonpintsel on ka väga hia, ilmselt nt krillihooajal võiks teda kasutada ka liha pintseldamisel.
A taignarullist olen ma täielikus vaimustuses. Nüüd tahakski kohe teha miskiseid küpsiseid näiteks või proovida isegi midagi pärmitaignast (pärmitaigen ja mina... no me pole just südamesõbrad:) A see kõik saab veits oodata. Sel nädalil läheb Z jälle Saksamaale leiba tooma, nädalaõpp saab veedetud sõprade seltsis vanas kodulinnas ja järgmisel nädalal - trammtraaaa - trummipõrin - armsad sõberid - tuleme me imiklapsega natsaks ajaks Eestisse talve pikendama. Siin lähebki juba palavaks:)

Pilk peeglisse...

2010-04-01T14:17:00.004+02:00

Mnjahh. Ma ju võin siin ülepääva käia ja pröögata, kui nõme meil siin see ja too on ja kuidas siinmaal süsteemid ei toimi jaet kuidas võrreldes Eestiga on siin e-kaubanduses või -panganduses valitsemas kiviaeg jnejnejnejne... Ja ongi. Olgem ausad.
Ent ilmselt oleks aeg pilk peeglisse heita ja endalt küsida, et mille kirevase pärast ma siin siis passin? Sestno kui ikka üldse ei tahaks siin olla, küllap siis leiaks miskise varjandi, et kogu see pere nt Eestisse või kuhugi parematele jahimaadele kupatada. A me ehitame siin ju maja ja paistab, et trett siia või sinna, aga staabiks jääb meile ikka ju See Maa siin. Ja sellised kevadised päävad nagu eila või täna tuletavad mulle õnneks meelde, miks ma siin olen:) Ja miks ma seda maad armastan. Sest omal moel (uskuge või mitte:) ma ju teda tõesti armastan.
Märksõnad: kevad, soe, päike.
Käisime eile turul ja nartsissimeri lõi silme eest kirjuks, turuhoone oli nartsisside ja värske tilli lõhna täis. Paljud tädiksed müütasid juba ka ilusaid priskeid tulbiõisi. Saada on ka kohalikku kurki ja tomatit, millel on - üllatus-üllatus - täiesti kurgi ja tomati maitse!
Imiklapsega käime iga pääv mänguväljakul, tassime korteri liiva täis, aga oleme vaatamata sellele häppid:) Kohati olen võimeline mänguväljakul isegi nii välja lülituma, et ei kuule teiste mammade jutte sellest, mida nad eile süüa tegid, mida täna teevad ja mida omseks plaanivad (suurt muust nad ei räägi...) Vaatan heldimusega imiklast, kes on liivakastis veel suht koba, aga akkabkujunema-akkabkujunema, nagu Erich Loit omal aal ütles (kes teab, see mõistab:) Isegi väsind ja vingust imiklast kodu poole lükates kisub suu vägisi naerule - põõsakestel lehekesed, linnukesed laulavad ja päikseprill kulub marjaks ära.
Vaatamata sellele, et siinne kevad on tihti selline järsk ja äkiline tüüp, kes sunnib saabast sandaali vasta vahetama (igast üleminekujalavarjud on suht mõttetu kraam:) ja viskab vahetevahel irrrmsaid kevadisi vihmalahmakaid ning peoga tuuuuult peale, meeldib ta mulle ikkagi. Sest soe on. Ja päike. Jano kui meie tulevast hoovi vaadata, siis on varsti ilmselt heinamaa kah:)
Kui kõik ästi läheb, avame sel nädalivahel pajahooaja, oleme palju õues, lähme sööme ennast vahepeal äia juures lõhki ja laiskleme niisama. Tehke teie ka sedasama!

Killud toovad õnne...

2010-03-28T21:09:00.003+02:00

Selle nädalivahe skoor on kaks Emile Henry kreembrüleevormi ja suur pirukavorm...:S Brüleekad viskasin eila enne külade tulekut ise põrmandule, pirukavorm oli kapis kõige alumisel riiulil ja imiklaps tõmbas selle sealt põrandale - kukkumist oli ehk 6-7 cm, aga katki läks ta ikka:S Täpselt pooleks. Tore.
Õnneks otsustasid külalised viimasel minutil, et nad lapsi kaasa ei võta, nii sai igaüks oma brülee siiski kätte, mina jagasin enda oma imiklapsega muidugi:) Kui mul oleks old 6 inimest ja 4 kreemi, siis maiteagi, kuidas oleks old mõistlik see asi lahendada:)
Otsustasime eila, et kuna kevad kääs ja valge/roosa veini ooaeg algamas, siis võiks veel ühe viimase punaveini lahti korkida. Kuna Z. läheb aprillis jälle Itaaljasse käima, siis võtsime südamerahuga riiulilt viimase itaallase. Seda veini oli üks sealne kolleeg Z-le soovitand saatesõnadega, et tema ise ka Sitsiiliast pärit jaet Nero d'Avola on tõeline sitsiillane:) Veini täisinimi oli Feudo Arancio Nero d'Avola ja ossamumeie, kui hia oli! Tuuuuumepunane ja puuviljane, juustudega sobis imeästi! Ma kohe ei igatsendki midagi värsket ja valget, see punane sobis nigut rusikas silmaauku! Eiviitsi tühja putlit otsima minna, a vist oli 2008 aasta väljalase. No sooooovitan! Sooooojalt!

Kopp

2010-03-24T13:04:00.003+01:00

Viimasel ajal on totaalselt ära tüüdand nende söökide tegemine/söömine, mida imiklaps ka sööb. Olgem ausad - kopp on ees... Kotletid, pikkpoiss, ahjuliha, kartulipuder, ühepajatoit, püreesupid, kanasupp, frikadellisupp, ahjuvormid (baklazhaan-lillkapsas-kartulid-porknad-jne). Muud ei tulegi nigut praegast meelde. Pastatooteid pole me söönd umbes eeee... nelisada aastat ma pakun, kuna arst arvas, et meie imiklapse kaalu juures oleks neid mõistlik vältida... A kui ma tahass ka mõnikord kasvõi labast carbonarat või lihtsalt pestoga segatud rohke parmesaniga üle puistat pastat? Salaja pean neid sööma siis vä? Poole 9 ajal? Sellest mai räägigi, et kõik meie maiustamine toimubki õhtuti peale poolt üheksat! No siis läheb jäätis ja kommid ja küpsik ja khmm... mõnikord ka väike nachosips... Milline topeltmoraal, eksole:))
Noja siis on mind taband totaalne õhtusöögipaanik. Mai oska midagi õhtusöögiks välja mõelda. Meie maal siin pole õhtusöök kunagi miski eriti tugev söök olnd, ikka rohkem sai, juustud-paprikased vorstid, tomat-kurk-paprika-redis. Vanasti tegin õhtuks tihti miskise salati...:S Noaga imiklapsele mai tahaks igal õhtal valget saia sisse sööta, eriti veel arvestades seda, et viimasel ajal ei tunnista ta saia peal peale määrdejuustu ja pasteedi midagi. Need kannatab ka ilmselt sellepärast välja, et tai saa neid saialt lihtsalt kätte:) Maitsev väiketootja mahejuust ja turult toodud ulluksajava lõhnaga sink tõstetasse otsustava näoga (vahel isegi kriiskamise saatel:) kõrvale... Tomati-kurgisõber ta ka paraku pole, redisest mai räägigi. Uskuge või mitte, a ainuke värske asi, mis me talle viimasel ajal sisse oleme suutnud ajada, on roheline sibul:) Pärast saab lapselt haisumusisid:) Jano mai usu, et ta sööks rukolasalatit v tseesarit... Putru teen õhtaks aruarva, arst soovitas üldse mitte õhtapoole miskiseid teravilju anda... Keedumuna sööb ka laps eameelega, seega munavõid teen mõnikord ja hummust olen ka teind, neid sööb. No saab kohupiima ka nats. Ja puuvilju. A mida veel? Any ideas?
Muidu mai kurda, väljas on praegast 18 kraadi sooja ja ma lähen söön nüüd nats sokulaadijäätist. Laps ju magab:)

Loomkatsed:)

2010-03-16T21:12:00.002+01:00

Olen viimasel ajal oma pead vaevanud sellega, et kuidas aidata imiklast ilma lutita magama jääda. Pooleteistaastane suur poiss nääb selle lutiga ERITI nõme välja, lisaks ei ole see lätsutamine ju ka ammastele teabmishea.
Tundub, et seda nõmedat lutti on vaja ainult magamaJÄÄMISEKS, magamise ajal see tal tavaliselt suus polegi. Ja umbes kuu aega olen ma kohe teadlikult luti talt suust ära võtnud (kui see on juhtund seal olema), kui ise magama olen läind. Vahel arva on öösel selle peale miskil ajal protest tulnd, aga teki pealepaneku ja jänku külje alla surumisega oleme asjast üle saand. Kuna lutt on kogu aeg magamistoas, siis näitab imiklaps viimasel ajal ka oma soovi magama minna niiviisi, et toob magamistoast luti ja jänku, näitab ennast mulle ja siis akkab tasapisi magamistoa poole tagasi liikuma, mind samal ajal jälgides, et kas ma ikka saan aru, mis nüüd järgnema peaks:)
Uurisin ja lugesin ja sain paar pääva tagasi akkama sellise jõledusega, et lõikasin lutil otsast tüki ära (lugesin erinevatest hvoorumitest selle meetodi tulemuslikkusest:) Imiklaps oli ämmingus. Pani luti suhu, võttis välja, vaatas, kaebles, näitas mulle oma vigastatud lutti ja seletas pikaltlaialt, miks talle see värk ei meeldi. AGA - ei visand lutti minu ärgituste peale prükasse, ei saand ka vihaseks ta peale, lätsutas seda junni ikka edasi magama jäämisel... Nii. Täna enne magamajäämist oli jälle sama teema - pani luti suhu - no eiole hia, näitab, kaebleb, seletab. Ja siis - võttis ja viskas luti voodi otsa taha. Sinna ta jäigi. Magamajäämine võttis tunduvalt kauem aega ja ta muudkui aga tõusis püsti ja tegi mulle omas titekeeles selgeks, et lutti oleks ka ikka vaja. Ja mina muudkui ütlesin, et ise sa ta sinna voodi taha viskasid, mina seda kätte ei saa... Lõpuks jäigi magama! Hissandhissand - meie laps juba poolteist tundi magab ja seda täitsa ilma lutita! Näis, milline see öö tuleb.
Uvitav, kas ta unustab omseks ära, kuhu see katkine lutt sai või läheb ikka voodi otsa juurde kaeblema... Uvitavuvitav. Kindlasti oli ka teil eriti uvitav meie lutidilemmast lugeda:) A sellised Elu Suured Küsimused meie päevi täidavadki:)
Ma nüüd teen nats tööd ka enne Grey Anatoomiat!

Jälle naabrid

2010-03-15T21:09:00.001+01:00

Tegelt on mul siin detsembrist saadik rippund üks draft meie uute (ja vanade) naabrite teemal, a ma rahunesin siis maha ja ei postitandki seda kirjutist. Nüüd läheb veits modifitseeritud kujul siiski käiku. Siis olin ma altkorruse naabrite peale pissed off, viimasel ajal aga käivad rohkem närvidele meie ülanaabrid:)

Niisiis - detsembris kolisid meie allkorterisse uued naabrid ja ühtlasi lasid nad ka väikest remonti teha ning enne jõulupühi ärkas imiklaps oma lõunaunest korduvalt altkorruselt äkitselt kostma hakkava puurimise/saagimise/kopsimise peale. Ma hoidsin ennast tagasi ja ütlema ei läinud. Aga ükskord, kui puurimine (võimisiganes) algas eriti äkitselt ja kõlas rohkem nagu asfaltipurustamismasina hääl ning imiklaps miskise hüstrahoo sai selle peale, siis ma ikkagi läksin. Sain lapse uuesti magama ning hiilisin kiiresti allkorrusele. Helistasin ääääästi kaua uksekella, koputasin, helistasin ja lõpuks tuli avama keskmisest suurem plond näitsik. Ma siis tutvustasin ennast ja ütsin, et ma olen tegelt viimane kuu aega keelt hammaste taga oidnud, sestno mai ole see kaebaja tüüp, aga täna oli puurimine ikka juba selliste detsibellidega, et enam ei saand kannatada... Et kas äkki saaks kokku leppida, et need ullemad puurimised ja saagimised oleks kas ennelõunat või siis pärast kella 3, et siis mul laps kindlasti ärgand.
Olin ise seejuures omast arust täitsa viisakas ja sõbralik.
A näitsik ei old.
Tai vabandand, vaid ründas kohe, et tema maksab nendele meestele siin jaet nemad teevad siis, kui nemad aega saavad ja tööjärg puurimiseni jõuab, et mingit pausi siin küll pidama ei hakata miskise lapse lõunaune pärast. Eeeee...?!? Ma siis pakkusin välja, et kindlasti on neil ju muid töid ka, mitte aint see puurimine, et äkki saavad sel ajal midagi muud teha? Näitsik vastas, et tead, kui sina (jah, ta sinatas algusest peale, kuigi see pole siinmail just päris tavaline) kolid, siis lased ju ka ikka väikest remonti teha ja midagi pole teha - naabritel tuleb see lihtsalt ära kannatada ja üleüldse - toogu ma oma lapse MAGAMISPÄEVIK (?!?) ja lepime siis kokku, millal ÜLDSE tema töömehed midagi teha tohivad! Ma ütsin, et sellepärast ma kolingi OMA MAJJA, et saada vaikust, rahu ja vältida selliseid konflikte jaet mul ei ole temaga enam mitte midagi rääkida. Ütlesin nägemist ja tulin tulema.
Kusjuures, tegelikult on kohalikud inimesed tavaliselt jube sõbralikud. No mu meelest on tegemist kohe ühe sõbraliku raffaga. Palju sõbralikuma ja viisakama raffaga kui nt eestlased... Anätsa - ilmselt kasvab ka siin miskine uus põlvkond, kelle kõrge eneseteadvus millegipärast sellise ebaviisaka janoh - lihtsalt nõmeda käitumise esile kutsub.
Puurimine-kopsimine kestis veel umbes nädalakese, siis toodi neile maailma kõige maitsetum köögimööbel, pandi see paika ja nüüd on maa peal rahu ja vaikus. A ma siis otsustasin ka nõmedusekarikasse oma panuse anda ja mai tereta neid. Just like that. Nad siiamaani ikka veel teretavad mind hoovi peal ja koridoris, a ma pole kordagi vastand. Ei kavatsegi vastata. Ma tean küll, et see on nagu mõnes mõttes nende tasandini laskumine, a mai taha ja kõik. Sellist inimest ma oma terega ei premeeri:)

Jano ülakorrusel on meil ka naabrid. Perekonnapea on kohtunik, ema (vist) õpetaja ja poisid niiumbes 3-4 ja 5-6aastased. Nad on meiega üsna ühevanused (naabrinaine viitas millalgi oma mehe 35ndale sünnipäävale, et siis nad olla siia kolind ja jutust olen aru saand, et nad siin paar aastat eland), a näävad välja nigut viiekümnesed. Pereema kannab samasuguseid riideid nigut mu ema (sünd. 1953:) ja pereisa kasutab lisaks koledatele vanamoodsatele prillidele meeleoluka aksessuaarina ka diplomaadikofrit...:S Isegi poisid näävad välja nagu väiksed vanainimesed, maiteagi, kust siukseid riideid lastele tänapääval üldse saab...
See ema kannab toas vist kontsaga kodususskingi ka, mis klõbisevad, isast on kuulda aint aevastamist, a poisse on see-eest kuulda küll. Viimasel ajal paneb mind imestama see, et need lapsed ei käi üldse õues. No ma saan aru, et tööpäevadel käivad nad kindlasti lasteaias ja siis päevakavas ka õuetrett, aga nädalivahetustel on nad päev läbi toas ja just imiklapse lõunaune ajal on neil maailma suurim mäng-kisa-kaklus-jooks lahti. Ega ma loomulikult sinna ütlema ei lähe, sest kujutan ette, et selles vanuses lapsi on üsna raske pudelis hoida. Aga miks lapsevanem neid õue ei vii, sellest ma aru ei saa. Äkki siis oleks vähem ka neid õhtuseid hüstraid, mida (ilmselt noorem) poiss kuuldavale laseb. Talle vist ei meeldi vannis v dushi all käimine, igatahes koos vee pahinaga tuleb alati ka tohhutu kisa ja peale seda veel nats uste paugutamist jne. See tegevus langeb tavaliselt meil imiklapse õhtuse unnesuigutamise ajale:))
Meil oli siin nüid pikk nädalivahe (täna nimelt tähistatasse 1848-49 a revolutsiooni aastapääva), ilmad on küll jahedad ja tuulised, a päike sirab ja me oleme ikka iga pääv lapsega õues mõned tiirud teind. Need poisid on aga 3 pääva järjest toas mölland, õue peal neid näha pole old. Ja ka siis, kui õues oli mõnus sulalumi ja meie imiklapsega lumememmesid ja ingleid jamaiteamida tegime, ka siis olid nad vaid kümne mintsa kaupa isa range pilgu all õue peal. Imelik. Mul on (võib-olla nahhiivne:) kujutluspilt, kuidas nende poiste vanusena on meie laps omikust õhtani õues. No ikkagi maaelu jne:)
Aga tänan küsimast - meie pika nädalivahe plaanid läksid selle nahka, et Z-le ööldi reedel, et hädaolukord ja tema peab pühabal VALVES olema... Ja nii veetsimegi ilusa pühabase pääva imiklapsega kaunis kaksinduses. Jalutasime, käisime poes, tegime sügavkülmast leitud viimastest murelitest kooki ja käisime teineteisele närvidele. Klaasike punast veini kulus eila õhtal miskit suvalist naistekat vaadates täitsa ära:)
Täna omikul, kui Z. tuli, oli mõnus kergendus ja terve ennelõuna lebotasin sisustusajakirju sirvides ja teed juues. Minu panus lõunasöögi juurde oli riisi keemapanemine, niet kokkamisest oli ka täna vaba pääv:) Järgmisel nädalal aint neli tööpääva ja nädala lõpupoole lubatasse juba 15 kraadi sooja! Juhhuuu!

Kevad või asi

2010-03-11T13:47:00.002+01:00

Juba maiteamitmendat tundi sajab väljas laia valget lund. Sellist vesist värki noh. Ma-sen-dav!
Tavaliselt on sel ajal siin ikka juba kevademoodi asi kääs - rohi roheline ja puul-põõsal pungad paisumas, aga sel aastal tuleb kevad ilmselgelt teisiti...:(
Ja paar pääva tagasi, kui lund just ei sadand, siis oli väljas selline tuul, et tahtis meid pikali puhuda. Seega pole meie viimaste päävade väljaskäimised just teabmis tervistavad old - pool tundi tuule kääs või kümme mintsa maja ees - siis tuleb ving ja imiklaps akkab välisust prõmmima.
Ilmamuutust lubatasse märtsi lõpuks.
Akka või jooma, ma ütlen...

Hambaid krigistades:S

2010-03-02T20:54:00.004+01:00

Mai ole üldiselt miskine siuke nõrguke inime, kes iga ärritava asja peale pisarat poetab. No mul on olnud nt üliõpilasi, kes on halva hinde pärast minu nähes nutnud või üks endine töökaaslane, kes miski suurema jama kokkukeeramise pärast nutma puhkes jne. Ma lähen pigem vihaseks, irooniliseks, küüniliseks.
See jutt ei puuduta muidugi seda tundelist kurgukraapimist, mida võib ette tulla kasvõi televiisorist natuke haiget või õnnetut beebit nähes või kuuldes lugusid täiesti võõraste laste kurvast saatusest, a see on vist arusaadav. Janoh - siia juurde võib lisada ka välismaal elamisest tingitud suurenend isamaalisuse, a ega ma ikka pelgalt sinimustvalge värvikombinatsiooni peale ka nutma ei hakka:)

Avot täna sain peale mitmetunnist tuhnimist internetis ja kümnete minutite pikkust ootamist igasuguste infoliinide kõneootejärjekorras sellise klienditeeninduse osaliseks, et kui ma järjekordse kõne lõppedes telefoni sõna otseses mõttes käest viskasin, tulid enesehaletsusest ja vihast pisarad silma!

Nimelt pröökas ühe kohaliku ametiasutuse EUROOPA LIIDU asjadega tegeleva osakonna töötaja mulle, et mida ma õige endast mõtlen, et tulen siia valetama, et Eesti on ka EL liikmesriik. No ma ahmisin ikka õhku ja püüdsin suht rahulikult seletada, et samal ajal kui Ungari liitus EL-ga liitus ka Eesti ja sellest varsti KUUS aastat möödas, et võiks nigut ikka teada jne. Ja siis ta KARJUS (mai liialda!), et kui mina ise kõiki asju paremini tean, siis miks ma üldse helistasin neile ja mingeid asju nende kääst küsin! Vuoah!
Püüdsin jääda rahulikuks ja küsisin tädi käest tema nime (sest ega ta seda ei öelnud ju kui mind peale mitut suunamist temani suunati) ja ühtlasi küsisin tema ülemuse nime. Ta siis purssis kuidagi need mõlemad välja ja siis ütles, et oodaku ma korraks. Järgnes pikkpikkpikk vaikus ja edasi rääkis minuga juba selle sama osakonna juhataja. Ei vabandanud. Aga ütles, et me vaatasime jah, et Eesti on ka EL liikmesriik, et sel juhul siis kehtivad teie puhul sellised ja sellised seadusesätted jnejne. Jutt oli arusaadav viisakas ja sisaldas soovitud infot. Aga ei vabandatud.
Ma olen siiamaani ärritatud. Kohutavalt ärritatud. Esimese asjana tahtsin muidugi Z. õlal telefoni teel natuke nutta, aga ta istus kuskil nõupidamisel ja mingi saksa mutt kraaksus mulle ooopis kõrva. Siis, kui ta lõpuks kätte sain, olin muidugi juba maha rahunend ja ega tai saa ju ka midagi muud teha kui öölda, et polemidagijalähebülejaonikkapersevestid...:S
Ja nüüd ma siis mõtlen, millega ennast täna õhtul Grey Anatoomiat vaadates lohutada:

a) avada viimane kuiv prantsuse siider, mis sahvris veel lösutab (siidri kahjuks räägib see, et pudel on suur ja mind on üks ja mitu pääva avatuna külmaris seistes läheb asi jamaks)
b) juua ära viimane külmaris olev väike Hoegaardeni nisuõlu
c) süüa ära järelejäänd käsitöölehmakommid, mis ma nädalivahel endale sokulaadipoest ankisin

Lähen mõtisklen sel raskel teemal nüid edasi:)
Ahjaa, käisime imiklapsega täna asrti juures ja saime õueloa ja laps tunnistati põhimõtselt terveks. Raskel ajal abiks seegi.

Ikka leivast ja natuke muust kah

2010-02-27T13:31:00.000+01:00

Sain eelmisel laubal nii kohvi, kaerahelbed kui ka kauaoodatud leiva. No seda viimast muidugi enam ei ole:) Kui päälinnast kodu poole sõitsin, mõtlesin pingsalt, kuidas leiba sihtotstarbeliselt kasutada. No teie seal Eestis (või Soooooomes:) viskate jah singi- või juustuviilaka peale ja sööte leiva märkamatult ajalehe ja kohvi kõrvale ära. A mina pean siiski mõtlema, kuidas tuua esile leiva parimad omadused ja maitse ning tagada tõeline nauding. Z. ei ole suur musta leiva sõber. No sööb, aga minu kääst ära ei akka rebima, kui mul loetud viilakad käes. Avat see teine mees meie peres, tema on mulle paras konkurent leivasöömisel. Ja talle maitseb must leib. Oi, kuidas maitseb:)) Kõik atribuutika, mis ma talle leiva peale panin (nt sink v juust) tõsteti sealt kindlakääliselt maha ja söödi lihtsalt VÕIleiba. Vatnii. Mina sõin esialgu paar viilakat värske kurgi ja soolaga, pärastpoole läks juba singi ja juustuga ka. Maitea, miks mulle see kurgileib niiväga maitseb... Mäletan lapsepõlvest neid esimesi kevadisi värskeid kurke - kuidas neist õhukesi viilakaid lõigati ja siis lihtsalt leivaga söödi. Minu meelest on leiva, või, kurgi ja soola kooslus üsna perfetto. Ohh, süljenäärmed akkavad taas tööle ärasöödud leivast kirjutades:))

A muidu on meil kevad. No nagu täitsa kevad - linnud ja päike ja üle 10 kraadi sooja. Ja meie oleme kodusel rezhiimil. Sest imiklapsel on tatt ja köha kuubis ja ega ma isegi täiesti nohuvaba pole. Lapse köha on räme. No selline tunne ikka kohati, et kohe akkab kopsutükke lendama... Arst õnneks kopsudes ei kuulnud midagist, niet köhasiirup, miski vängelt haisev salv rinnale määrimiseks ja ninatilgad - see on praegune ravi. Kohe kurb on siin toas istuda, kui õues lind hingekriipivalt lõõritab. Imiklaps ka närviline sellest toasistumisest ja eks ta on nats kurnatud ka oma kefast olekust. Niet käime teineteisele närvidele ja ootame, et tervis tuleks. Järgmisel nädalal pidi talv tagasi tulema, tahaks ikka enne korraks õue kah saada... Tahtsin talvekombeka juba ära pesta ja kokku pakkida, a selliste uudiste juures ei tasu veel vist kiirustada.

Täna omikul tegi imiklaps mulle kingi kah. Magas kella KAHEKSANI! Urrraaa! See tähendab siis seda, et mina magasin ka kaheksani. Pea oli kohe ärgates selge ja tuju hia. Siia juurde lisandusid veel Z. poolt alt pagariärist toodud värsked saiad ja õues sirav päike - no missa hing veel oskad elult tahta! Päikest vaatame aint aknast muidugist, a raskel ajal abiks seegi.

Järgmisel nädalil oleme imiklapsega kaksi. Z. läheb Saksamaale meile leiba tooma:)) Kui ta tööreisid vähegi sellisesse riiki viivad, kus midagigi leiva sarnast saada on, siis ta alati toob mulle. Saksamaa ja Taani on selles osas üsna sõbralikud kohad näiteks. Kolleegid pidid juba naerma, kui ta järjekordselt toidupoodi akkab otsima...:)
Loodan, et laps akkab siiski juba paranemise märke näitama ja saame planeeritud täispogrommi ellu viia - käia külas, ise külalisi vastu võtta ja viibida rohkelt värskes õhus.
Õhtase Eurospordi vaatamise juurde kavatsen teha Apple Crumble'i (namis oli see armsalt tõlgitud õunakrõbedikuks:) ja lähen teen puru selle jaoks juba valmis, et õhtaks vähem toimetusi jääks. Lasin Z-l sinna juurde vaniljejäätise ka tuua, et ikka täisvärk oleks! Jõudu, Kiku!

Edit: Noh, seekord siis sedapsi... Vähemalt õunakrõbedik oli hia:)

Musta leiba, mõtelge...

2010-02-15T21:35:00.003+01:00

Juba mitmendat pääva rämedalt isutab musta leiva järele. Finn Crisp ja tavaline sakslaste näkileib ei aidanud. No pole see, teate ju isegi. Täitsa masekas. Kohati on selline tunne nagu kuskilt tuleks musta hapu leiva lõhn... Hallutsineerin juba:S Peaks kiirelt Eestisse minema...
Presidentti kohv sai ka otsa ja kaerahelbed (imiklapsele) on lõpukorral. A need varud saavad õnneks laubal täiendust. Eitea, kas oleks piinlik paluda tulijail ka pakike leiba mulle kaasa võtta...:)

Kõige nürim töö

2010-02-11T14:22:00.002+01:00

Öölgu Hiina pärlisorteerijad ja Norra kalakaapijad mida tahvad, a mina arvan, et kõige nürim tegevus maailmas on frikadellide veeretamine:S Ostsin eile turult looma ja siga ja lasin need ära hakklihastada, keerasin frikadellitaigna kokku ja veeretasin nüüd umbes TUND AEGA pallikesi... Võehh, ma ütlen. Liha oli kokku kuskil 800 grammi ringis, a nüid on meil paariks supiteoks pallid olemas sügavkülmas.
Turult ostsin ka imelist toorsuitsusinki, millega mai teagi, mida peale akata. Lihtsalt sellepärast ostsin, et ilus oli ja lõhnas äste:) Ilmselt teen õhtaks sutsu ürdivõid, lõikan ühe sibula õhukesteks ketasteks ja sööme selle toorsuitsuka niiviisi röstsaia, ürdivõi ja sibulaga lihtsalt ära. Pits valget viina oleks ka hia sinna kõrvale, a meil sai viimane Saaremaa paar nädalit tagasi lihtsalt otsa:S

Maksuametist sain ka täna kirja, mitumitu lehekülge oli kohe. Mai saand poolest tekstist aru. A kuskil lõpupoole oli umbes selline lause:

tulenevalt eeltoodust ja toetudes paragrahvidele seejaseejasee, tõdeb allakirjutanu Maksuameti nimel, et maksumaksja seejasee ei pea poole maalapi saamise eest maksu maksma, kuna ta oli maalapi kinkijaga tehingu hetkel seaduslikus abielus:)) Urrraaa!

Plaadid-plaadid-plaadid:)

2010-02-09T21:47:00.002+01:00

Uuuh, tegin täna jälle veikse poetreti. Nimelt avastasin netist, et siin ästi meie lähedal on ka veel üks salongike, kus peamiselt itaalja-ispaanja kraami müüakse, nats oli kohalikku plaadindust kah. Ja seal selgus, et nende mattide virsik-oranzhide plaatidega (no need, mis me mõtsime siis allkorruse vannarisse) samas sarjas on olemas ka täitsa vaffad rohelised plaadid. Piklikud siis. AGA (ilma agadeta ei saa, eksole...:) kui virsikuvärvi plaatide juurde oleks ka sobivad põrmanduplaadid kohe võtta, siis roheliste juurde pole tepsmitte. Roheliste tootmine on VIST lõpetatud. St seinakad oleks siis pmõtselt olemas, aga põrandakaid mitte. Ega mai and nii kergelt alla. Küsisin telehmoninummereid ja värke ja elistasin tootjale. Kõigepealt suunati mind umbes kakskendneli korda muudkui järgmise inimese toru otsa ja lõpuks näkkas kah. Mina spellisin siis koode kutile ja tema klõbistas arvutit ja üts, et jah - mul on täitsa õige inf - nende roheliste põrmanduplaatide tootmine on lõpetatud. AGA - nende kraami müüakse terves riigis sajasmiljuunis kohas, niet kellelgi võib veel vabalt kuskil laos miski unnik neid minu rohelisi plaate olla. Ok. Et võtan siis ja elistan kõik nende edasimüüjad läbi võimis? A kutt oli nii vastutuleline, et võttis mu meiliaadressi ja lubas u nädala jooksul saata listi neist poodidest, kuhu seda rohelist põrmanduplaati saadetud on viimase aasta jooksul. Juhhhuu! Ikkagi pool võitu ju. Niet oidke mulle pöialt. Ma siin isekeskis mõtsin, etno kui 150 kiltsa raadjuses kuskil neid plaate oleks, siis ma ikka läheks tooks nad ära. Kaugemale küll ei viitsiks minna vist. Mõtlen veel.

Poole tunni pärast akkab Grey's Anatomy. Mu meelest olen ma täitsa sihtgrupp sellele seriaalile võieolevä? Kujutan sihtgrupina ette niiumbes 30-40 ringis töötavat (nokei, ma ajutiselt ei tööta, a olen muidu igati tööeas isend:) naesterafast, kellel võib juhuslikult ka mõni mees ja mõni laps olla. Noja see naesterafas on siis ju õhtal pooleüheteistkümneks jummalast kapsas. Vaevu jõuan silmi lahti oida ja nagu tellitult ei tule enne seda telekast midagi normaalselt, niet peab kuidagi muudmoodi uimerdades aega parajaks tegema. Ühesõnaga, mis ma öölda tahan - mu meelest on 22.30 ilmselgelt liiga ilja GA jaoks. Ma protesteerin! Lähen protesteerin nüüd M&Msidega edasi elutoas. Ea õhtane amps:)

Nüüd oleme siis niikaugel,

2010-02-05T20:41:00.004+01:00

... et piilume vaikselt plaate-parkette-seinavärve ja muud sarnast atribuutikat. Ja ohh, ma ütlen - ohhhh...
Paljud sõbrad-tuttavad on virisend oma värsketesse kortermaja-kodudesse kolides, et jama ikka, kui vannitoad-WC-d juba plaaditud ja seinad igal pool julgeks beezhiks värvitud. Et oleks ikka varem jaole saand, oleks kõik imekaunilt oma imelise maitse järgi saand sisustada!
Nomaitea. Mul on praeguseks hetkeks tekkind tunne, et keegi võiks meie tulevase kodu julge beezhiga üle käia ja olekski üks mure jälle vähem:) Ma lihtsalt ei suuda otsustada. Ja siis, kui ma juba olen midagi otsustand, siis selgub, et see ei ole teostatav... No nt olin ma juba enne, kui vundamenti akati valama, täiesti kindel, et meie vannituba tuleb tumepruuni ja türkiisi kombinatsiooniga. A kui vannitoal olid juba ka seinad ja vaid üks väike katuseaken, siis selgus, et ruum ei ole ikkagi nii avar ja valgusküllane, et tumepruuni välja kannataks... Okei. Nüüd olen siis välja mõelnd, et saagu valge või beezhi ja miskise rohelise kombinatsiooniga see vannituba tehtud. Rohelisi on kaalukausil kolm: oliivikas, pastelsem pistaatsia või ergas salat (siinkohal meenub mulle miski naljameil, mille kunagi sain, kus oli kirjeldet meeste ja naiste erinevusi. Seal oli selline lause ka, et mehe jaoks on aprikoos puuvili, mitte värv..:) Olen käinud läbi nii mõnedki plaadindusele spetsialiseerund poed ja salongid, aga pilt on ikka väga kurb. Neid minu peas välja mõeldud rohelisi nagu eriti ei olegi... Ühtesid oliivikarva lahedaid plaate oleks saand kataloogi järgi Itaaljast tellida. A ma tahass ikka elusast peast ka neid plaate enne näha, kui kesteabmituruutmeetrit neid kaugelt maalt kohale tellin. Paistab, et siinmail on meinstriimiks ikka veel marmoriimitatsjooniga koleplaadid või vahemerelises stiilis oranzhid, kollakad, pruunikad plaadid. Midagi erksat ja lahedat on raske leida. No tegelt leidsin ühed aprikoosikarva lahedad matid plaadid ja nende juurde sobivad põrandakad ka, vbla tellime need nüüd allkorruse vannarisse, kus teie, mu Kallid Külalised, akkate käima:) Sobib vä? Kuigi ma mõtsin sinna enne oopis midagi halliga teha. Eks ma veel vaatan ringi ja uurin elu ja vbla põikan ka päälinnas mõnda beenemasse paika sisse, a üldpilt on senini kurvastav veitsa.
Teine asi, mida mei suuda välja mõelda, on koridori-köögi plaadindus. Idee järgi peaks siis ühtmoodi plaadirida viima maja välisuksest meid kööki välja. Seega peaksid plaadid olema vastupidavad ja sellises värvitoonis, mis sobiks paljude muude värvidega. Ehk siis selline rahulik taustavärv, eksole. Beezhi mai taha. Halli vist ka mitte. Valget ammugi mitte, ma olen liiga kaua eland valgete põrandaplaatide lummuses, et neid vihkama akata:) Et siis mis optsioonid meile veel jäävad? Jällegi see vahemereline oranzhikas-kollakas toon? Mhh, maitea... Mulle iseenesest meeldiks vbla malelauamustrit tumeda ja heledaga kompunnida, aga see on vist läbi maja plaadireaks liiga pretensioonikas. Elutoa parketiks valisime sellise klassikalise sooja tammetooni ja köögiplaadid peavad sellega ka ju mätsima veel, jooksevad teised mitu ead meetrit kõrvuti... Noja lisaks peavad need põrandaplaadid mätsima ka köögi seinaplaatidega. Või vastupidi. Eks see oleneb sellest, kas enne on kana või muna:) Köögiplaate (neid pisemaid, 10x10 cm) on ka üsna piiratud värvigammas, aga seal mind ei häiriks isegi vist see julge beezh, peaasi, et oleks praktiline ja hästi puhastatav. Siit ka küsimus suurele ringile: kas köögis peaksid olema matid v läikivad plaadid, kumbasid lihtsam puhastada ja kumbade pealt paprikakastmepritsmed vähem välja paistavad? Ja siis veel üks väga oluline küsimus suurele ringile. Olen seda viimase poole aasta jooksul pea kõikidelt värskelt kolinud või remonti teind sõpradelt küsind: kas on midagi, mida teeksite täna teisiti? Mõni loll valik, ebapraktiline lahendus vms. Olen üks suur silm!

Mõistatus

2010-02-03T13:27:00.002+01:00

Eimina aru saa, mis loogika järgi need imiklapse söögieelistused käivad. Ma näiteks ei otsusta ühel kenal pääval lihtsalt, et ma enam nt ahjukana ei söö. A imiklaps teeb viimasel ajal just selliseid otsuseid. Nt täidetud baklazhaan, mida ta sügisest saadik paar korda kuus söönd on, see ei kõlba enam. Võtab ampsu ja ajab siis kõik suust välja. Samamoodi ei kõlba viimasel ajal enam kurk ja paprika. Ka hautatud porgandiviilakad, mida ta varem nagu hull sõi, on muutunud kahtlaseks elemendiks taldrikul... Isegi kõige labasem võileivatükk (vabandust, SAIAükk:) võib läbi nätsutatuna ootamatult taldriku serval maanduda. Kuigi sai on talle alati maitsend, lihtsalt mina ei taha talle seda väga tihti anda:) Puuviljad lähevad õnneks veel kõik kaubaks, niet täna sõin siis mina lõunaks baklazhaani ja imiklaps õuna. Ei akka mina teda sellega ka arjutama, et kiirelt siis midagi muud välja pakun, kui tal protest tekib. Ei söö, siis ei söö. Näris õuna ja läks ilusti magama. Iseenesest tal ju kere küljes varusid on, ega ta nälga ennast ei jäta ilmselt:))

Mul endal isuga probleeme pole, tänan küsimast:) Leidsin mõned päävad tagasi ühest sokulaadipoest sakslaste toodetud lehmakommid. Peale on kirjutet, et 'handgeschnitten, handgewickelt', niet puha käsitöökraam:) Ja no korradima hiad on! Sellised pärislehmakommimaitsega kohe, ead rammusad. Õnneks on tegemist kaalukommidega ja kilohind on päris soolane, seega lõpmatuseni neid süüa ei jõua:)

Külaelu

2010-01-31T21:55:00.001+01:00

Ma pean ausalt ööldes tunnistama, et eks ma natuke ikka kardan seda meie kolimist. Me ju kolime täitsa maale ikka, külla noh. Ma pole kunagi nii külas eland. Üles kasvasin küll väikses kohas, a see oli nii Tallinna lähedal, et sellist ullu külatunnet ei ole olnd. Kinod-teatrid-loomaaed ja kofikud on ikka käejala juures olnd ja sellist Suure Linna tunnet pole Tallinn minus kunagi tekitand.
A nüüd suvel (loodetavasti:) kolime siis külakesse, kus elab alla 2000 elaniku. Pindalalt on külake iseenesest üsna suur, kuna ühtki kortermaja seal pole. Niet kõik see 2000 meest elab eramajades. Külakeses on lasteaed (see on ühe lähedalasuva väikelinna lasteaiafiliaal tegelt) ja põhikool, sõimerühmasid pole. Niet alates 2011 sügisest saab meie imiklaps alles lasteaeda. Eks me vaata seda asja.
Külakeses on kolm kirikut (isegi evangeelne kirik esindet), raffamaja, postkontor, mõned imelikud poeksed, pagaritöökoda (kus on väga head koogid muideks ja hinnad linnast tulnd inimesele väga sõbralised:), paar kõrtsi ja ongi vist enamvähemkõik.
Mis mind tulevasi naabreid kuulates alati muigama paneb, on see, et külas tuntasse inimesi ikka nende ameti järgi (a la veevärgi-Vello ja elektriku-Uuno:) Isegi meie enda tänaval on puusepa-Mati ja ehitaja-Pets. Viimane pidi praegast küll kuskil Iiri- v Inglismaal ehitama. Oleme Z-ga mõelnd, et uvitav, kas meist räägitakse kui ohvitserist ja eestlasest (viimane on küll erihea amet:))
Juba oleme me kuulnud, kelle kääst saab peale seatappu vorsti osta ja kes kevadel-suvel juurikaid müüb, kelle kääst talvekartul varuda ja kelle juurest mune tuua. Ja juba oleme andnud oma näpu ka kohalikule juustumeistrile. Kaks korda oleme tellind kodust suitsujuustu, mis lõhnab jumalikult ja maitseb veel jumalikumalt. Reedel tõimegi uue kera juustu ja ma olen täna terve pääva käind sealt pakse viilakaid lõikamas:) Lõpuks otsustasin, et õhtust ei söö, kuna niikuinii olen juba oma kaloriunniku kätte saand sest juustust.
Mis ma öölda tahan, on see, et osaliselt nigut kardan seda kolimist ja mõtlen, kuidas kino, muusjumid ja poed ei olegi enam käe-jala juures (then again, ma olen imiklapse olemasolu ajal kinos ka umbes 3 korda käind:) Samas on sel külaelul ka palju plusse ja osa neist plussidest on söödavad. Nagu see juust näiteks:) Lapse koha pealt arvan ma igal juhul, et tal on tervislikum oma kodutanumas ringi silgata, mitte juba algklassiealisena ostukeskustes akata jõlkuma. Samas ei ole mul nt kohaliku kooli kvaliteedist miskit aimu, seda asja peab veel uurima. Aega õnneks on veel:)

Maksuamet Vol2

2010-01-27T20:50:00.002+01:00

Meil on miski love affair maksuametiga sel aastal. Nüüd sain kirja mina. Kirjas kirjutati, et meieni on jõudnud info, et hr SeejaSee on teile kui oma seaduslikule abikaasale kinkinud ühest maalapikesest pool. Palun saatke meile nüüd paber selle kohta, et hr SeejaSee ikka teie SEADUSLIK ABIKAASA on...:S
Asi siis selles, et kui meie krundiost reaalselt teoks sai, olin mina Eestis ja nii see maalapike Z. nimele sai. Nüüd sügisel, kui omal rahavarud otsa akkasid saama ja panka läksime lisa küsima, siis selgus, et nad on MEILE KAHELE nõus aint sel juhul laenu andma, kui krunt, mille peal MEIE KAHE maja ehitub, on ka MEIE KAHE nimel. Läksimegi siis notari juurde, maksime talle paari lehekülje teksti eest tohhutu summa ja sain endale pool krunti. Notar oli rõve vanamees... Kontor asus vanalinnas, mehikesel sadaneliteist klotserit sõrmes, aga ülikonnapüksitagument läikis nigut kiilasjää ja kunstmaterjalist püksirihma pealt koorus pealmine PVC kiht maha... ÖÄKK... See selleks.
Kõige kaunim moment aga selle maksuameti kirja juures on see, et meie abielusolekut tõestav dokustaat ei tohi olla vanem kui KOLM kuud. Eeee... A me oleme abielus old pea kolm AASTAT, et siis kuidas - sellise küsimusega pöördusin ma kirjas esitatud telefoninumbril vastand tädi poole. Tädi mühatas ja üts, et no lähte küsite sealt per.seisuametist, kus abiellusite, uue tõendi. Me abiellusime siit u 300 km ida pool, oma vanas kodulinnas... Elistasin sinna ka. Jah, väljastavad küll siukseid tõendeid, ISIKLIKULT peab kohale minema... Kas äkki ikka kuidagi ei saa posti teel seda asja aetud - küsisin mina nahhiivselt. A kes teie arvates kõik need postikulud ja riigilõivud siis kinni maksab?!? Mai akand talle rääkima, et vat MEIL EESTIS, meil on siuksed asjad nagu netipank jnejne. Ma lihtsalt ohkasin. Kui laps poleks magand, siis oleks ma ilmselt kõva äälega vandund.
Ahjaa. Pean selle meie abielus olemist tõendava papri esitama 8 päeva jooksul.

Kus olid Sina, kui...?

2010-01-24T10:13:00.004+01:00

Reedelt saabus minuni selline meem, milles palutasse meenutada maailma/inimesi puudutanud tähtsündmusi/kurbsündmusi ja meenutada, kus olid/mida tegid sina neil päävadel.

Vasta küsimustele ja anna teatepulk meemi näol edasi neljale (4) inimesele. On soovitav neile, kellele meemi edasi annad, blogisse teatada.
Kopeeri küsimused ja vasta oma blogis.

Kirjuta, kus olid sina, kui...
***
1. ...esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?
Hee, see on kőige lihtsam vastus - mind ei olnud siis lihtsalt veel olemas. Isegi mitte mu ema ja isa polnd veel kohtund, olid umbes 16-17-aastased ja elasid kumbki oma elu.

***

2. ... John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Arvan, et tatsasin kuskil Kosel ringi. Käisin juba kindlasti lasteaias ja kui ma parasjagu aige polnd, siis olin ilmselt seal. Ma kujutan ette, et paberist välja lõigatud lumehelbed olid juba rühmaaknaid kaunistamas - ikkagi nääriaeg ju lähenemas! Ilmselt ei teadnud ma siis veel biitlitest mitte midagi. Iljem, kui ma juba nats suurem olin, siis kontrollis küll isa aeg-ajalt, kas ma ikka kõikide biitlite nimesid tean. Teised olid tavaliselt meeles, aga Harrisoni nimi mõnikord ununes:)

***

3. ... Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Kuna plafatus ise toimus vist öösel, siis ilmselt magasin sügavat koolilapse und omas kodus. Pärval aga istusin usina kooliõpilasena Kose Keskkooli mõnes klassiruumis ja tõstsin kätt. Mäletan, et vanemad rääkisid plafatusest kodus küll ja suurte inimeste juttu kuulates kõigest aru ei saand. Iljem tulid igast jutud kiiritusvihmast ja mürgistest seentest, aga otseselt see siiski meie elu ei puudutand. Aastaid iljem selgus, et mu põhikooli-aegse klassijuhataja abikaasa oli Tšernobõli saadetud ja tal oli mõningaid terviseädasid ning tegelikult ei saand ta sest asjast kunagi vist üle.

***

4. ... toimus Balti kett 23.8.1989?
Mina olin sunnitud koju jääma, aga ema-isa sõitsid küll kuskile ketitama. Arvan, et meid jäeti vennaga kahekesi koju ja ma olin kindlasti veits solvund selle peale. Seda mäletan ka, et kui Tallinnas olid öölaulupeod, siis ema-isa istusid spontaanselt õhtul lihtsalt autosse ja kihutasid linna. Meie jäime jälle koju. Kuigi ma oleks KOHUTAVALT tahtnud ka kaasa minna. Kuna olin juba suur tüdruk, siis sain aru, kui pühalik ja oluline kõik see oli. Vähina on mul silmad eriti märja koha peal ja olen täiesti kindel, et ulgusin igast isamaalisi laule kuuldes ja ketti vaadates. Aastad 88-89 olid need, kus ma vist paaril korral ka oma isa nutmas nägin. Üks kord oli kindlasti Erika Salumäe olümpiavõit 88ndal ja laulva revolutsiooni ajal märkasin ka mõnel korral isa silmis imelikku läiget (ja seda siin praegu kirjutades on mul endal loomulikult silmis imelik läige:)

***

5. ... Estonia uppus 28.9.1994?
Käisin keskkoolis ja ema äratas mind selle jutuga, et Estonia on uppund. Terve omiku kuulasime pingsalt raadjot ja ka koolis olid klassidesse miskid krapid muretsetud, niet normaalne koolipäev see küll polnud. Kogu aeg kuulati uudiseid ja info muutus iga korraga. Ma ei mäleta, kas selsamal pääval või järgmisel - kui selgus suurem oli - tehti koolis ka leinaseisak... Ma ise olin umbes kuu aega tagasi naiskooriga sellesama Estoniaga just Rootsis käind ja nii tundus see uppumine kuidagi eriti spuuki.

***

6. ... printsess Diana suri 31.8.1997?
Vat minai mäleta, kus ma olin. Vbla olin juba Tartusse sõitnud, sest järgmisel pääval akkas ikkagi ju kool jälle. A vbla olin veel Tallinnas viimaseid minuteid suve nautimas, eitea. Kindlasti astusin ülikooli sammaste alt sisse palju enesekindlamalt kui ma seda sinnani olin teinud, kuna sel suvel veetsin esimese kuu oma praegusel kodumaal suveülikoolis ja läksin nigut julge unt lektori palge ette - vestlesin temaga küll vigases, ent siiski tema emakeeles ja see oli paganama hea tunne!

***

7. ... saabus aasta 2000?
Jälle ei mäleta, kus ma olin. Kui mul oleks mu pildialbumid siin, siis vbla oskaksin vastata. Aga niiviisi praegast ei tea, kus olin. Ilmselgelt olin koos oma tollase poiss-sõbraga, aga kus...? Eitea. Igatahes 2. v 3. jaanuaril sõitsin ära Soome, et veeta semester Jyväskylä Ülikoolis. See semester sai saatuslikuks selle poolest, et tutvusin seal oma (siinsete) tulevaste ülemustega, kes aastaid iljem vbla ka sellepärast mind lektoriks valisid, et olid muga varem kohtund ja teadsid enamvähem, mida oodata:))

***

8. ... toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Olin tööl. Patendiameti kauamärgiosakonnas. Jah, vat sellises kohas töötasin:) Mäletan, et meie osakonna ainuke meesisik tuli oma rahulikul sammul meie tuppa ja küsis, et mistoimub - tema olla BBC kodukalt lugend, et WTC kukkus kokku... Siis akkasime meie ka netis tuulama ja panime raadjo miskile normaalsemale kanalile. Ja ega siis enam töötegemisest midagi välja ei tuld, ainult üks raadjokuulamine käis. Ma täpselt ei mäleta, kas saime varem töölt ära, aga mulle tundus, et pool päeva istusime elukaaslasega kodus teleka ees ja vaatasime vaheldumisi BBCd ja CNNi. Õudne oli ja vastik ja hirmus.

***

9. ... Michael Jackson suri 25.6.2009?
Olime ilmselt imiklapsega kodus ja veetsime tavalist suvepääva: jalutasime, käisime poes, tegime süüa - nothing special. Kuna me tavaliselt pääval eriti telekat ei vaata, siis arvan, et uudise leidsin netist. Või elistas äkki abikaas omikul, et siuke asi juhtund... Ma pean tunnistama, et eriti sügavalt mind see sündmus ei puudutanud. M.J. pole mulle kunagi eriti meeldind, mis ei takista mind muidugi temast kui popikoonist mõtlemast. Ühesõnaga: R.I.P.

***

10. ... milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Suur külm Eestis, kuna see puudutab mind isiklikult - kas radiaatorid ja torud peavad emal ikka majas vastu või jääb ta taas veest ja soojast ilma. Olime kogu aeg Skype- ja telefoniühenduses. Päeval olid poole maja radiaatorid streikima akand ja õhtuks oli köögist ka vesi kadund. MASENDAV! Terve venna pere on notsukripis, niet nemad emale appi ei saand tõtata ja nii mu tädipoeg jälle sebis pool pääva seal ema juures. Sellistel puhkudel on see välismaal elamine üks paras pein - istud käed rüpes ja aidata kuidagi ei saa... Mitte, et ma oleks ise leeklambiga torusid läind soojendama, agaikkagi...
Õhtul käisime külas ühel Z. heal kolleegil, kes töötab pragu küll Saksamaal, aga oli kodus käimas. Seltskond oli mõnus, söök oli hea, imiklaps käitus viisakalt ja nägin, kuidas Z. nautis töö- ja majaehitusjuttu vana sõbraga. Kogu selle ehitustralli kõrvalt jääb seltskonnaeluks üsna vähe aega, seega on klaas või kaks kangemat heas seltskonnas Z.-le kindlasti mõnusaks vahelduseks. Rääkimata sellest, et ka mul oli põhjust pea ära kammida ning sain Beaga naistejuttu ajada:) Õhtul rääkisin veel Skypes pikalt sõbrannaga elust-olust ja läksin hilja magama.

***

Mhh, pean nüüd kohe mõtlema, kellele meemi edasi anda. Nt Keelek6rv, Mann, Anu ja Paranka - kui viitsite/tahate, siis tuustige ka oma minevikus natsa, päris lahe!

Kook

2010-01-22T14:12:00.002+01:00

Eileõhtase retseptiotsingu tulemuseks oli Ämeerika koogi asemel oopis Hollandse appeltaart:)) Namis oli küll see päris apple pie retsept kah, a ollandlaste oma tundus sümpaatsem. Valmis sai, maitsnud veel pole. Hr Sünnipäävalaps pole ju veel kodus.
Postkastis oli täna SUUUUUUUR Maksuameti ümbrik ja adressaadiks imiklaps. Ümbrikus sisaldusid tuludeklaratsiooni blanketid, deklaka täitmise juhend ja kiri, milles ööldakse, et lp hr SeejaSee, Maksuametil on andmeid, et olete 2009. aastal saanud maksustatavat tulu, seega palun täitke need paprid nüid ilusti ära ja saatke meile tagasi. Et siis MIDA? WTF? Meie pea pooleteistaastane imiklaps on salaja tööl käind vahepeal vä???
Võehh, ma lähen kohe täpiliseks, kui ma kuulen sõna Maksuamet! Siinne deklaratsioonitäitmine on ka nigut tuumafüüsika ja inimesed palkavad selleks raamatupidamisfirmasid. Eks peame siis nüüd imiklapsele ka ühe raamatupidaja vaatama:))

Papa Freud, selgitage palun!

2010-01-21T14:05:00.005+01:00

Lugesin eile õhtul vist viimasena Paranka postitust ja ilmselt sellest tulenevalt seiklesin öösel koos tema ja Kroonijuveeliga kuskil nende kandis ringi. Miski kultuurimaja vms oli koht vist, kohalikud taidlustrupid esinesid ja mina olin siis publiku hulgas. Vahepeal pidin käima kuskil lava taga miskeid korsette pingutamas neil (raffatantsijatel korsette pole minu teada, millega te tegelete, naesed??:)) ja põsepuna palgele panemas. Mingi juhendajatädi käis muudkui ringi ja innustas kõiki ikka rohkem pumatit huultele määrima ja julgemalt silmi meikima. Minu tagasioidlise arvamuse kohaselt olid kõik taidlustrupi naised khmm, kergelt ülemeigitud. A ju nad ise olid sellega harjund:)) Kui tantsuetteasted läbi said, siis esines Paranka veel miskis bändis, instrumendiks oli KONTRABASS... Ja lõpuks istusime kuskil laua taga ja olime jube väsind ning ootasime, et keegi meile järele tuleks, sest bassiga ei oleks saand jala akata minema. Lumi oli ka suur ja külm kah ju õues - pillile oleks see Paranka seletuste järgi olnd liig, mis liig:))

Et ikka tahass teada küll, kuidas inimese aju SELLISEID imevigureid oskab kokku keerata. Parankat pole ma IRL kunagi näind, a minu unenäos olid tal punakad sirged juuksed, veits khmm, ajast ja arust prilliraamid (kusjuures, miks ta peaks prille kandma...?) ja pruunides toonides riietus. Kroonijuveel oli oma plondid kiharad ka punakaks lasknud toonida ja seletus oli see, et esinejatel pidid kõigil sama tooni juuksed olema... Ütlen siinkohal, et see punakas toon eriti ei sobind:))

A muidu on meil siin suur tali (no mitte nii suur kui teil seal Eestis, a ajab asja ära:) ja omseks kokku lepitud kelgutamine tulevase naabripoisiga. Juhhuu!!!
Täna turul käies kohtusin taas kahe DT-ga ehk siis Didaktilise Tädikesega (võikuidasneidnimetatigi:). Üks ütles mulle, et pühahissandküllmaivõi - see laps ei nää ju midagi, müts teisel täitsa silma peal... Ja teine palus lapsel kombeka eest lahti teha ja mütsi vapsee peast ära võtta, sest muidu tal akkab palav. Seletuseks niipalju, et turg on sellises soojustuseta klaaspaviljongis, kus nii jahe, et müüjatelgi on sellised ilma sõrmeotsteta kindad käes ja paksud fliisid seljas... Mul endal pole seal selle 10 mintsa jooksul, mis me seal kord nädalas veedame, veel kordagi palav akand... A see selleks. Ea, et teised ikka teavad, kuidas õige...

Akkan nüüd netist miskit apple pie retsepti otsima, sest omme on Z. sünnipääv ja selline Ameerika õunapiruka tüüpi küpsetis on tal wish listil. Ma küll pakkusin välja igast kooke ja värke, mida ma juba olen teind ja mis ead-lihtsad, a temal just nüüd siuke tellimus vaja sisse anda. Kui kellelgi on miskit head pirukaretsepti, võite linkida, aega on umbes omme lõunani, siis akkan küpseteerima.

Kaubanduslik teadaanne vanainimestele ja kook

2010-01-08T22:46:00.002+01:00

Jah, mulle KO-HU-TA-VALT meeldib, et mu kallis abikaas oskab hästi süüa teha ja naudin hia meelega (peaagu) kõike, mis tema käte alt köögis välja tuleb. AGA... See, milline köök pärast välja nääb, see on lihtsalt talumatu. Mai saa aru, kuidas tal õnnestub KÕIK olemasolevad potsikud mingi ködiga kokku teha ja neist siis valikuliselt paar tükki ära pesta, paar panna nõudpesumasinasse ja enamus jätta mööda köögi tasapindu vedelema... Pliiditagust seina ehivad paprikaselt punased kastmepritsmed ja kraanikausi allavool on täis värskelt keedetud klimbikesi... Võehh. No igatahes tänaõhtuse töötegemise asemel koristasin ma kööki. Ja tegin kooki. Koogitegu oli jah imelihtne. AGA... Mai ole siiski kindel, et sellest lõikamiskõlblik kook tuleb omseks. Seda kahel põhjusel. Esiteks tuli välja, et siinne kondenspiim on tunduvalt vedelam kui Eestis saadaolev eksemplar. Ja teiseks ei läinud mul vahukoor lihtsalt vahtu. Maitea. Eesti vahukoorest oleks ma nii pika mikserdamise peale juba või teind, aga siinne koor ei näidand miskit vahtumise märke. See pole muusjas esimene kord, kui koor vahtu ei lähe. Seepärast kasutavad siin nutikamad perenaised sellist pulbrikest, mida müüasse poes 'vahufiksaatori' nime all. Mulle on see alati ilgem keemja tundund, a vbla polegi see kõige halvem mõte.
Niet omme on siis näha, kas kooki saab lõigata ka või sööme niisama vormi seest lusikaga kreemi. Ega see ka paha pole:))
Ja siis veel. Ostsin endale eila saapad. Sellised, mille kohta mu ema ütleks, et no natuke oleks võind ikka kontsa ka olla vms:)) Lihtsalt lahtiseletatuna on tegemist Hüvasti Nooruste tänapäevastatud varjandiga. No vaadake ise. Agano hissand, kui taevalikult mugavad ja mõnusad nad on! Praeguste Eesti ilmadega oleks need seal kah asendamatud, niet soovitan soojalt! Eriti vanrkiga hanges müttajatele:)) Siuksed oleks mul ka pidand eelmisel talvel olema, kui tundide kaupa ringi kärutasin. Anoh, ega see ei tähenda, et sel aastal ma neile kasutust ei leia. Näiteks täna oleks ma nendega kindlasti kelgutama läind, kui imiklaps alles kosumisstaadiumis poleks. Jah, tänan küsimast, vist seljatasime selle rämeda koll-viiruse. A omme panen uued saapad jalga, kui lapse õue lund viin vaatama:)

Palju õnne meile...:S

2010-01-07T11:27:00.005+01:00

Eino teisi lohutama olen küll kõva sõna, a endal ei tule siis ka sealjuures meelde üle õla sülitada...:S
Imiklaps nimelt näitas põhimõtselt kõiki kõhuviiruse sümptomeid, aint oksendamise jätsime seekord vahele, anoh - see võib ju veel tulla... Kaks viimast ööd on olnud ullumaja - mähkmevahetus, voodipesu vahetus, kraadimine, küünlad (mitte romantilise valguse tootmiseks nagu te isegi aru saate...), kõhuvalu jnejne. Nagu tellitult on Z-l täna tähtis kohtumine meeriklastega, kujutan ette, kui värske ta praegast seal välja nääb. Eile õhtul ei õnnestunud enam last kraadida, tai lasknud lihtsalt, niet viimane näit, mis kätte saime, oli 39,4. A ma kardan, et tegelt oli vist isegi kõrgem see palavik. Z käis ja tõi arsti juurest retsepti kangema palavikualandaja ankimiseks ja ega arst ei osand ka esialgu midagi muud öölda, kuiet vaatame paar pääva ja kui siis asi ei taandu läheb analüüside andmiseks.
Täna omikul ärkas imiklaps tavalisest veits iljem ja oli täitsa kabe. Palavikku vist pole, khmm-khmm - kakand kah pole siiamaani veel. Mis on vist hea märk. Aganoh enne ei julge õisata kui õhta kääs. Teate isegi.
Ja nagu tellitult on õues mõnus sulalumi, millest saaks memme teha ja omseks oli kokku lepitud kelgutamine uues kodukülas. See selleks. Peaasi, et terveks saaks see mees. Praegast magab. Ise magaks ka ea meelega. A panen vist oopis need öösel toodetud voodipesud masinasse...
Kena pääva teilegi!

Edit: palavikuvaba laps on magama pandud. Pääv on olnud paljutõotav, a eks näis, mis öö toob. Ohh...

Ja kääs ta ongi - 2010

2010-01-01T20:24:00.002+01:00

Armsad (plogi)sõbrad!
Toogu uus aasta kõigile rõemu, õnne, seiklusi ja põnevust! Olgu kodud (need, mis juba valmis on:) täis kodusoojust, hiad muusikat ja mõnusaid söögiaroome ning lähedastega kõik kõige paremas korras!

Sõime eile punaveinilist krõbedat parti ja pehmet piparkooki. Südaööl sai lahti korgitud Moet Chandoni Brut Imperial Rose, mis maitses oikuihää. Lõhkusin ära ühe kahest väljavõetud kristallpokaalist, mis oli kunagi kuulunud Z. emale. Niet õnnelik aasta tulemas!
Imiklaps ärkas ka paugutamise peale üles, näitasime talle siis aknast, kuidas elu särab-keeb ja kobisime suuremate paukude lõppedes kolmekesi magama. Tasub ikka ülesmärkimist see meie uvitav elu, eksole - nigut vilmis:))

Tõeline pale

2009-12-23T13:49:00.006+01:00

Khmm, nüid te siis teate kõik...:) Inspiratsioon Anu juurest.

Aga tänan küsimast, imiklapse vereanalüüs oli muidugist täiesti korras (nagu ma diip-diip-insaid ka tegelikult ju arvasin). Arst arvab, et lapse kõhukese võib omikuse pudrusöömise arvele kirjutada, (sest see puder, mida te kõik seal sööte, on tõenäoliselt üks ropp asi - mõtles ta ilmselt endamisi...:)

Võehh...

2009-12-17T22:02:00.003+01:00

Klõpsutasin just praegast telekat ja misma nään - Darla ja Thorne (khmm... The Bold and The Beautiful...:) sukerdavad kahkesi ekraanil suures plaanis... No mina pakun välja, et ma vaatasin vapraid-ilusaid viimati keska ajal, siis igatahes olid seal siuksed tegelased:)) Kuna siia jõuab kõik alati veits iljem, siis mõtsin, et ju on siis akatud seda suurepärast telesrjaali näitama, a võta näpust - oopis siuke film on 98ndal aastal tehtud nigut A Bold Affair aka Interlocked Ja kohalik riigitelevisjoon peletab rohkem kui 10 aastat iljem vaatajaid selliste asjadega. Äbi peaks neil olema! Mai saa magamagi nüid jääda, kõik need soengud ja värgid, mis seal vilksatasid - võehh kuubis!

Töö asemel

2009-12-16T21:33:00.003+01:00

Tegelt peaksin ma praegast vihtuma tööd teha, agano vaatasin ja vaatasin seda arvutiekraani ja tähed akkasid silme ees üplema ja mõtted liikusid aknast välja tööst nii kaugele kui võimalik, niet sulgesin wordi ja avasin bloggeri:))
Talv on meil siis nüid kääs. Terve eelmise öö sadas, pool pääva veel takkaotsa ja nüid on päris korralik lumi siin hoovi peal vähemalt. Teede pealt on see natuke muidugist läind. Tutvustasin lund ka imiklapsele, paistis meeldivat:) A meil on selline probleem, et imiklaps ei armasta kindaid, isegi Eestist hangitud vinged servast kummiga kindad suudab ta kuidagi ikka käest maha rapsida, st siis ühe rapsib ja teise tõmbab vabanend kääga ära. Ja mina, kuri ema, mõtsin täna siis välja sellise nipi, et lasen tal nats lumes sorgeldada ja siis käed lähvad märjaks ja akkavad külmetama ja küll siis kindad ka sõbraks saavad. Toimiski. Noaga ma unustasin, et imiklastel on haugi mälu... Niet kui olime hoovi peal tiiru ära teind, oli tal see kole märg ja külm lumi juba meelest läind ja rapsis jälle nigut segane. Eiminatea, kuidas need kindad kätte püsima jääks:S Samas - külma (loe: paar miinuskraadi päävasel ajal) lubab aint nädalivaheni, siis pidi jälle plussi minema see värk, niet ehk veame ikka kevadeni ullemate külmakahjustusteta välja:)
Keeks, millest igal pool juba juttu olnud, on valmis ja panin Z-le kah südamele, et see on mõeldud pühabal sõprade juurde külakostiks viimiseks, niet sealt ei ampsa. Loodan, et mees on mõistlikum kui Anu kass:)) Mõtsin, et teen ühe keeksi siis veel järgmisel nädalil, mille äia juurde jõululõunale kaasa võtame. Kuigi - seal on alati NIIIIIIIIIIIIIIIII palju ja NIIIIIIIIIIIIIIIIII head sööki, et oma keeksiga tundub üsna mõttetu sinna üppama minna, anoh, las ta olla pealegi. Äia abikaas on selline tüüpiline tädi, kes söömingu ajal lakkamatult edasitagasi jookseb köögi ja toa vahet ja ise kordagi lauda ei istu. Sööke on sadat sorti (tegelt äi ise kokkab ka veggadema hästi, eriti hiad on tema tehtud kõiksugu liharullid ja rulaadid) jano need koogid... Ohhh, need on siuksed nagu kofikukoogid - mitu erivärvilist kihti, keedukreemid, sokulaadivõõbad, glasuurid, kaunistused jnejne Mul läheks neli aastat aega, et millegi sellisega akkama saada, a siinsetel naestel on see nigut kaasasündind - viskavad vaba kääga mõned säänsed koogid lauale ja pakivad pärast nädalaks ajaks neid kaasa ka meile. See mulle meeldib. Väga:)
Z-ga vaidleme oma jõulumenüü osas. Tema tahass teha traditsioonilist paprikast kalasuppi kah, ano mai ole kõige suurem karpkala fänn. Selle peale arvas ta, et teeb supi põhja karbist ja paneb lihaks sisse miskid fileetükid (a needki ikkagi mageveekaladest...) Ma tahass näiteks oopis bliine kaaviariga või miskit muud kalalist, suitsulõhega või -forelliga miskit... Traditsiooniline seapraad igatahes tuleb ja piparkoogid tulevad kah. Seda Päris Magustoitu pole ma ka veel välja mõelnd. We'll see. Imiklapsel on ilmselt kõige suurem ükskõik selle jõuluga seoses. Ainsad asjad, mis teda köidavad, on naabrite maitsetult vilklevad jõulutulukesed rõdul, vat neid võib laps lummatult mitu minutit järjest vaadata:)
Muidu on kõik vaikne. Eelmisel reedel käisin jälle päälinnas luftitamas ja kutid olid juba teist korda kaksi. Käisime sõbrannaga maaaailma lahedaimal kontserdil, sõime suurtes kogustes piparkooke ja jõime hõõgveini. Jano magada sain ju ka jälle. Ea oli:))
Ahjaa, imiklaps on viimase kolme kuuga juurde võtnud pea 2,5 kg, mis on arsti arvates kõndiva ja liikuva lapse kohta jube palju. Et selles vanuses võiks AASTAGA umbes niipalju juurde võtta laps... Seega akatasse meid nüüd uurima... Kuigi mu arstist täditütar (ja ka teised, kellele oma muret kurtsin) on apsaluutselt veendund, et lapsel pole midagi viga (kui tema head isu just veaks ei loe...:), on inges ikka väike rahutus... Anoh, omme võetasse lapselt verd ja KUI seal nüüd tõesti miskit on, eks siis selgub.
Aganüid - tänan tähelepanu eest, lähen kah magama. Eadööd!

Ei saa pidama

2009-12-09T20:13:00.002+01:00

Ma arvan, et mul voolab vere asemel preagast soontes suhkrusiirup, kuna alates eelmisest reedest on toimunud kohutav magusatarbimine ja tundub, et nüüd ei saa enam pidama - igal õhtul vaja miskit magusat peale sööki närida.
Reedel käisid külalised ja kuna oli tööpääva õhta, siis magusaks tegin kiire beseerulli. Nii. Sellest tulenevalt oli laubal vaja rullist jäänud 6 munakollast keeta creme bruleeks, millest viimase ävitasin vist esmasba õhtal. Nii. Eile vingus Z, et tema tahab midagi head... No misson hea, küsisin. Pannkoogid - tuli vastuseks. Tegin siis pannkooke. Kusjuures, siinkohal pean mainima, et mulle ei meeldi pannkooke teha ja minu meelest ei tule nad mul ka ästi välja. Z oskab palju paremaid imeõhukesi kooke teha tegelt. Täna omikul poes käies nägin üle pika aja mustsõstramahla müügil, tassisin 2 liitrit koju ja tegin kohe ka mannavahtu. Oehh, maütlen. Täna pärast õhtasööki ei olnud silmapiiril enam midagi magusat (no mannavahtu veel on, aga seda ma sõin juba pääval:), seega pidin minema kapi kallale ja avama viimase paki transrasvaseid kräpp-kasekesi. Neid peale minu keegi meie peres ei söö (no imiklaps ilmselt sööks tegelt, kui annaks, a mai anna ju:) - seega sõin kõik ära. Nüüd on jälle raske olla.
Kas peaks muretsema? Liituma AM (anonüümsed maiustajad?) klubiga?

Verstapost

2009-12-04T20:44:00.004+01:00

Eelmisel nädalivahel oli meil kaks suursündmust kohe korraga. Esiteks sai siin üle pika aja EESTI TEATRIT näha (siinmail on see ikka väeegadema harv nähtus, isegi festivalidel) ja teiseks (mis on esimesega seotud:) olid meie mehed esimest korda niiumbes 24 tundi kahekesi.

Teater oli mu meelest sigahia. Ma ei usu, et see mulle lihtsalt nii tundus, kuna ma pole ammu kultuuri saand maitsta, ma arvan, et ikka päriselt oli hia. Ka teised saalisviibijad jagasid mu arvamust. Seega olen endiselt arvamusel, et Semper ja Ojasoo on kenjaalsed tüübid. Mõtlesin natsa ja ei tulnud meelde ühtki NOteatri asja, milles ma pettuma oleks pidand. Tulenevalt oma elukohast ei ole ma muidugi suuremat osa nende toodangust näindki, a ikkagi - ma kahtlustan, et tegemist on keenjustega:) Rääkides veel eelmisest laupäävast, siis kohalikul teatiruvilisel oli ilmselt üsna tüütu asja jälgida, kuna tõlge kohalikku keelde jooksis näitlejate peade kohal. Proovisin ka kohati jälgida, et kas tekst ja tõlge käivad ikka koos ja jube ebamugav oli. Anoh, pole minu asi, eksole:)) Mõnus oli ka pärast vastuvõtul näitlejatega lobiseda ja vahuveini juua. Ja siis sõbrannaga kella kaheni köögilaua taga maailma asju arutada, aga KÕIGE MÕNUSAM oli ühte jutti ilma tülikate vahepausideta pühaba omikul kella POOLE KÜMNENI magada!!! 15 kuud pole ma MITTE ÜHELGI ööl saanud niiviisi magada, et imiklaps mind oma murega ei tülitaks - küll on lutt suust välja kukkund, kaisujänku kuskil külje all või valutab miski ige või kõht või on vaja LIHTSALT kaissu ronida omikupoole ööd. Ja nüüd siis selline luksusomik! Sellise asjaga võib ära arjuda, ma ütlen:))
Kusjuures mehed said kodus loomulikult täiesti normaalselt akkama, pold neil äda midagist. Z. lasi mul enne minekut kirjutada imiklapse kasutusõpetuse, et mis kell mida peab tegema ja mida laps sööb ja mis õue vaja selga panna jnejne, a oleks ilmselt ka ilma selleta akkama saand, ega see imiklapsendus ju miski tuumafüüsika ka pole. Igatahes ma olin nende üle täitsa uhke:)

A enne teatrit tahtsime sõbrannaga jõulushopingut teha natsa jano ma pean ütlema, et ma apsull ei jõua enam poest poodi käia ja ASJA otsida. Higimull oli laubal ja jalg akkas nõrgaks jääma ja ühtlasi tundus mulle kogu aeg, et inimesed köhivad seakrippi mulle peale. Õnneks suutsime suht kiiresti oma ASJAD leida ja võisime esimesse ettejuhtuvasse kofikusse istuda, jalad välja sirutada ja maitsvat vedelikku akata manustama. Maitea, mis ma teeks, kui mul oleks vaja sajaviiekümnele inimesele kinke osta ja mõelda ja kombineerida jne. Võehh, ma ütlen:S

Muud uudist nigut eriti polegi. Kui siis see, et selleks aastaks on meie majaehitus kahjuks lukku pandud, sest külmaga ju ei krofita ega plaadita, niet märtsis-aprillis siis uuesti. 'Jõuluks uude koju' slogan tuleks nüüd vahetada 'jaaniks uude koju' slogani vastu, Ma SÜDAMEST loodan, et nii ka läheb ja võime oma koduaias üle lõkke üpata (kui selline kummaline tahtmine peaks tulema:)

Ega meiegi halvemad pole...

2009-11-27T14:05:00.004+01:00

Siiani oli siinmail kuulda 'vaid' peksmistest, alandamistest ja ka seksuaalkuritegudest koolides... Et siis õpilane õpilast, õpetaja õpilast ja moodsamatel juhtudel ka õpilane õpetajat. Nüüd siis on asi niikaugel, et ka siinsed tegijad on relva haaranud. See on lihtsalt jälk. Uudistest eilsest saadik muud ei kuule...

Lisainfona olgu öeldud, et tegemist on väga sümpaatse ülikoolilinnakesega, mis on järgmisel aastal ka Euroopa kultuuripealinn.

Kohalik saiavorm

2009-11-25T13:00:00.002+01:00

Mann kirjutas moonirullikutest ja moonikeeksist ning mulle meenus, et ma ei ole sel sügisel veel teinud meie eelmise talve hitt-magustoitu - kohalikku saiavormi. Mäletan, et saatsin emale retsepti (võino mis retsept või asi, enam-vähem tunde järgi kogused) ja tegin tookord valmis produktist ka mõned fotud, leidsin needki arvutist üles.

Niet siit ta tuleb, kohalikus keeles on asjal nimeks mákos guba:

Minu väiksem ahjuvorm on just siuke, et umbes 5-6 kohalikku sarvesaia ostan selleks puhuks. Eestis tegime lihtsalt mingist Rimist ostetud õhulisemat sorti pikast saiast seda rooga, kuna algmaterjal peaks siis olema selline, mis hästi kiiresti kõvaks läheb, st ära kuivab. Ma toon omikul alt pagaripoest värsked saiad, lõikan need kohe ketasteks ja jätan päevaks lihtsalt kausi sisse seisma, et siis õhtul asi valmis kruttida neist. Vaja läheb veel u 300-400 ml piima (ma tõesti ei tea, kui palju panen, alla poole liitri igatahes), 30-40 gr võid ja pakun välja 70-80 grammi tuhksuhkrut ja samapalju purustatud mooniseemneid. Ahi u 180 kraadi juurde soojenema. Piim kastrulisse ja kui juba aurab, siis või hulka ja kui kodus on olnud vaniljekaun, olen nats seemneid ka kraapind piima sisse. Mõnikord olen tervislikul lainel ja panen suhkrut nats vähem ning niristan oopis sutsu mett sooja piima-võisegu sisse. Ja kui sidrunit on juhtund olema, siis olen nats sidrunikoort kah piima sisse riivind.

Ja siis tulebki kõik omavahel kokku segada: piimasegu kallan kausis kõvaks kuivand saiaketaste peale ja segan suure puulusikaga ettevaatlikult läbi, et piima igale poole läheks ja sai selle kenasti endasse imaks ja siis kiirelt suhkru-mooniseemnesegu sinna hulka kallata, jälle segada, et kõik saiatükid ilusti mooniseks saaks ja siis värk võiga määritud ahjuvormi ja ahju. 15-20 mintsa lasen tal seal olla, pealt peaks nats pruunikaks tõmbama saiatükid ja krõmpsuks minema, seest jääb vorm suht pehme ja piimane. Mõnikord raputan ka tuhksuhkrut pääle natsa. Sööme soojalt vaniljekastme või vaniljejäätisega. Minu meelest üks äärmiselt lihtne ja tänuväärne magustoit - kõvaks läind saia saab ära kasutada, valmib kiiresti ja täidab ästi kõhtu:)

Olen kuskilt lugend, et siinmail on jõulude ja uusaasta paiku kombeks süüa kõike, mis koosneb paljudest väikestest osakestest, nt läätsesuppi või läätsesalatit ja mooniseemnetega tehtud küpsetisi, sest siis pidada järgmine aasta rohkelt õnne tooma. Niet praegast just aktuaalne see tulevikuks õnne nõidumine - advent ju kohe kääs:)

It's official now

2009-11-21T14:06:00.004+01:00

Meil siin on nüid siis ametlikult epideemia välja kuulutet. Kripiepideemia. Võib ka öölda, et H1N1-epideemia. Masendav.

Jano mina olen alles aasta otsa ühe ainsama imiklapse eest pidanud hoolitsema ja vastutama, seega kogemusi vähe ja paanik ründab. Et mis mõõtmetes epideemia, kui kaua kestab, kas nüüd enam kuhugi minna ei tohi, külalisi kutsuda ei tohi, ise külla minna ka pole soovitatav jnejnejne. Ja lausa segadusseajavalt vastikud on kõik need ajakirjanduses ilmuvad vandenõuteoorjad kripi enda ja ka vaktsiini kohta. Siin on asi võtnud suisa poliitilised mõõtmed - opositsioon kritiseerib valitsuse tervishoiupoliitikat (mida nad ei kritiseeriks, eksole:) ja mitmelt poolt olen lugend, et opositsioonipartei toetajad ei lase ennast seepärast vaktsineerida...:S No hallooo, ma ütlen!

Z-l on vaktsineerimie töö juures rangelt vabatahtlik, seega vaadatasse neid, kes endale surakat ei lase teha, veits altkulmu. Z vist laseb ära vaktsineerida ennast. Mina ei suuda enda koha pealt otsustada.

Paar nädalat tagasi kuulutati uue kripi vastane vaktsiin siin piisavalt turvaliseks ka 1-3- aastastele lastele. Seega uurisin asja ka imiklapse arsti käest, et mis ta arvab jaet kui paljud vanemad on lasknud nii pisikesi lapsi vaktsineerida jne. Tädi Doktor ütles selge sõnaga, et temal ei ole lubatud põhimõtselt lapsevanematele vaktsiini poolt- ja vastuargumente kommenteerida. Kui mina ise olen otsustanud, et oma aastasele lapsele suraka tahan lasta ära teha, siis tema seda ka teeb. Jaet nii väikestele on ta juba teind küll. A mina ikka ei tahass akata last siukse tagasiulatuvat ajalugu mitteomava asjaga suskima... Võeh-võehh-võehh, maütlen:S

Laulumänguringi ja mängutoa jätsime alates eelmisest nädalast siis nädalakavast välja. Kahju on. Lapsest on kahju, sest paistab, et talle teiste laste seltskond ja tädi Irma üldiselt meeldivad. Ja eks olnud need käimised mullegi põhjuseks pea ära kammida:)) Jõulud ka veel tulemas, tädi Irma õpetab kindlasti toredaid jõululaule ja pidu oleks olnd ja puha... Muusjas, eile uudistes ööldi, et töökohtade laste jõulupeod soovitatakse ära jätta, kuna seal kohtuvad erinevatest lasteaedadest ja koolidest tulnud lapsed ning nakkus võib niiviisi kergemini levida. Ja kui pidu siiski otsustatasse pidada, siis jõuluvana habet pole mõistlik silitada ja musi ka ei peaks talle andma:) Ja üleüldse soovitati kõikidel Vanadel ennast vaktsineerida lasta:)) Sellised on siis jõulud seakripi varjus!

Agaok. Muud juttu kah. Imiklaps on lõpuks ometi aru saand, et on MaSu. Juba teist pääva sööb ta raamatuid. Eile haukas ühe oma kõvaleheküljelise raamatu küljest kobeda tüki ja täna tõmbas ammastega ära jõehoburaamatust väljaulatuva hobu kõrva:S See on nagu see Kivirähu mitmelapselise majandusraskustes oleva pereema monoloog, kus ta räägib, kuidas lastele raamatuid söötis ja kui need otsa said, siis krõbistati riiuleid... Halenaljakas värk. Teatris näidati seda vist kunagi pealkirja Asjade seis all, Loomingus ilmus hiljem lihtsalt Monoloogid rahast v raha asjus vms. Ma ise arvan üldiselt, et imiklaps meil näljas ei ole. Vastupidi. Jube palju sööb ja ma kardan, et tal seda funktsiooni ei olegi, et eiaitähkõhtontäis, söögi peale ta vist pole pead veel raputand. Aint noogtab:)

Mann on viimasel ajal mitmel korral jõfikatest kirjutand ja see akkas mind painama, niet olin sunnitud nädalivahel mannavahtu tegema IKEAst angitud jõfikasiirupist. Väga hia sai mu meelest jällegi ja isegi Z. sõi eameelega. Pani isegi prooviks tilga piima peale, aga jäi endale siiski kindlaks, et ilma piimata parem. Imiklaps krimpsutas algul nats nägu, ju see jõfikamaitse pole väga lapsesõbralik, a pärast vist arjus ära ja läks mannakas alla küll. A külmutatud jõfikaid ma poest ei leidnud, aint selline metsamarja-mix oli, kus olid põldmarjad, mustikad ja jõfikad. Sellest saab ka loodetavasti täitsa asjaliku kisselli. Ma igatahes proovin. Vat sellepärast on ka blogid ühed tänuväärsed asjad, et sealt saab inspirahhuuni ja ideid. Ma olin oma jõfikasiirupi täiesti unustand, oleks seal külmari nurgas allitama läind ilmselt varsti:)

Imiklaps on u tund aega oma voodis olnud ja juttu rääkind. Teeb igast hääli, puristab ja mullitab, aga vat magama ei jää. Oleks vist viisakas nüüd juba minna ja vaadata, kas saab tal elu kuidagi mugavamaks teha:))